Eesti Looduse põlevkiviainelist numbrit (mullune novembrinumber, toim.) lugedes ei leidnud ma vastust kahele väga olulisele küsimusele:
1. Kui suurt kahju tekitab põlevkivi kasutamine Eesti loodusele? Internetist leiab igasuguseid andmeid. Aga ka lääne allikad väidavad, et põlevkivi kaevandamine ja kasutamine on Eestis kõige suurem looduse hävitaja: selle osakaal on 40–80%.
2. Kas põlevkivi on üldse majanduslikult mõttekas kasutada? Selle kütteväärtus on ju ainult neljandik kivisöe omast. Riik doteerib põlevkivielektrit, ei taha Euroopa Liitu astudes avada Eesti energiaturgu, väites, et siinsed energiaettevõtted ei ole konkurentsivõimelised. Kas on võimalik, et Eesti maksumaksja maksab kinni ebamajandusliku põlevkivitööstuse eksistentsi? Oleks kena, kui keegi julgeks kalkuleerida reaalset põlevkivienergia hinda, mis sisaldaks ka looduskahjusid, lühenenud eluiga Ida-Virumaal jne.

Olaf Mertelsmann

Vastavad Marek Strandberg ja Toomas Trapido Eestimaa Looduse Fondist.

Kurb on tõdeda, et tegelikke põlevkivikasutuse kahjusid pole siiani hinnatudki. Samas võib öelda, et Ida-Saksamaa pruunsöekaevandused suleti paljuski just seetõttu, et vähendada kaevandustegevuse märkimisväärset keskkonnamõju ja tulevaste põlvede majanduskoormust.

Põlevkivikasutuse majandus- ja keskkonnamõjudest on kõige rohkem kritiseeritud põhjendamatult suurt mageveevarude kulu. Tonni põlevkivi kaevandamise ja kasutamise (elektrijaama jahutusvesi, põlemisel tekkiva tuha ärastusvesi) peale kulub kokku ligikaudu sada tonni vett. Kui eeldada, et selle vee kuupmeetri hind oleks kas või ainult üks kroon, peaks põlevkivi olema topelt kallim. Aga veekulu pole ainus pahe põlevkivielektri tootmisel. Sellele lisanduvad:

* vee reostamine ühe suurlinna veetarbe ulatuses;

* aastasadadeks rikutud veereþiim;

* sageli pöördumatult rikutud maa: langatuste alal ei saa enam tootlikku põllu- või metsamaad;

* suletud kaevanduste põhjustatud oht asulatele (näiteks veeprobleemid Jõhvis);

* gaasilised heitmed: CO2, SOx, NOx, neist tingitud happevihmad;

* tahked jäätmed: aheraine, tuhk.

See kõik on ju teada, aga seda ei julgeta tunnistada, sest tekib väga inetu küsimus: milleks meile seda siis vaja on, ja veel sellise hinnaga? “Et meil laes põleks lamp” on vale vastus. Lambi suudaksime põlema panna ka palju väiksema kahjuga.

Teine küsimus. Majanduslik “mõttekus” on näilise või õigem oleks öelda poliitilise iseloomuga. Peamine argument põlevkivi kaevandamist jätkata on väidetav sotsiaalproblemaatika: kui põlevkivikasutus lõpetada, mis saab siis Ida-Virumaa töölisväest? Teise oluline põhjendusena tuuakse sõltumatus.
Mõlemad argumendid on üsna suvalised, sest hea tahtmise korral pakuksid ka põlevkivienergeetika alternatiivid tööhõivet, kuigi väljaspool Ida-Virumaad. Kohalikke kütuseid on ju peale põlevkivi veel. Eesti energeetika vajaks energiamajanduse ümberkorraldamise kava, mis näeks ette haja- ning mikroenergeetika lahendused, et vähendada vastavalt põlevkivi osakaalu. Ent seda 10–15 aasta jooksul teostatavat kava pole ning järk-järgult juurutatavate tehnoloogiamuutuste asemel kõnelevad selle oponendid võimatusest järsult midagi muuta. Kummalisel kombel pole keegi järske muutusi ju soovitanudki.

Paratamatult maksame põlevkivikompleksi olemasolu ise kinni. Arvestades seda, et kodutarbijad ja avalik sektor kulutavad kuni 40% toodetavast elektrist, tekib küsimus, mida me veel kinni maksame: suurtööstuse energiakulu, liinikaod, elektritootmise omatarbe jne.
Kui arvestame elektri hinna sisse ka looduskahjude ja tervisekahjustuste hüvitamise kulud jne., siis tuleb põlevkivielektri tegelik omahind 3–4 krooni/kWh.