Eesti Looduse fotov�istlus
03/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 03/2004
Madagaskaril, leemurite ja kameeleonide maal

Madagaskari saar, mis on le kmne korra suurem kui Eesti, kubiseb haruldastest olenditest. Kui tutvud Madagaskaril jrjekordse taime vi loomaga, vid olla juba ette enam-vhem kindel, et mujal seda ei leidu. Sellised on ligi kolmveerand Madagaskari plisasukatest, niteks kmned leemuri- ja tenrekiliigid.

Saarel on isegi terveid taime- ja loomasugukondi, mis on omased vaid Madagaskarile. Tuntuim nide on leemurlased. Nagu osutavad luuleiud, olid need poolahvid kmneid miljoneid aastaid tagasi tavalised maakera paljudes paikades. Kuid siis, prast ahvide ilmumist, ei jnud neid alles mujale kui Madagaskarile ja selle lhisaartele.

Haruldaste liikide rohkuse Madagaskaril on loodusloolaste meelest tinginud tsiasi, et saar eraldus Aafrika mandrist ligi 40 miljonit aastat tagasi. Hiidsaarel hakkas toimima otsekui ainulaadne evolutsiooni katselabor. Kuna uusi loomaliike ei lisandunud, said siin asuvad liigid miljonite aastate jooksul segamatult psida ja areneda.

Pevaleemurid Perinet rahvuspargis. Seisime hiirvaikselt ligi kolmekmnekraadises kuumuses liaanide vahel, srm kaamera pstikul. Meie kohal puulatvades askeldas indrite perekond. Olime nad leidnud Perinet rahvuspargi dunglis vaevalt paaritunnise otsingu jrel. Perinet rahvuspargis on tenosus indrit kohata suurem, kui mis tahes teises Madagaskari paigas. Siiski oli meil vedanud. Niteks BBC telekompanii vtterhm, kes lahkus siit vahetult enne meid, oli otsinud indreid kaks peva, enne kui sai neid filmima asuda. Perinet rahvuspark on Madagaskari pealinnale Antananarivole lhim troopilise vihmametsa kaitseala. Ligi 13 000 hektari suurusesse rahvusparki sitmiseks kulub neli tundi, mis Madagaskari mastaape arvestades on lhike sit.

Indrid on suurimad leemurid maailmas. Nende pikkus ulatub tublisti le poole meetri ja kaal le viie kilo. Paar aastakmmet tagasi oli see loomaliik vlja suremas ja liharuldane. Nd on indrite arvukus Perinet mbruses tusuteel.

Lbi kaamera teleobjektiivi paistab loomade tegutsemine nagu peo peal. Loomi on kokku viis see on tpiline indrite perekonna suurus. Must-valge looma marate krvadega tume pea kahe npsilmaga sarnaneb plist mngukaru omaga. Tagumised jalad pikkade tugevate reielihastega meenutavad knguru jalgu. Erinevalt muudest leemuriliikidest on indril pika saba asemel nha vaid sabaknt nagu jnesel.

Loomad sirutasid okstel laisalt kiikudes end aeg-ajalt mne puulehe poole ja pistsid neid pske. Ootamatult ajas ks indritest oma huuled torusse ja lasi kuuldavale krvulukustava trompetihu. Tundus, et olime linud indritele liiga lhedale. Kuid mnekmne sekundi mdudes kuuldus dungli sgavusest summutatult vastu teine samasugune hige. Kaks perekonda tegid kilomeetrite kauguselt selgeks omavahelisi territooriumi piire. Indrikeelseid snumeid vahetati le inimeste peade, laskmata end hirida inimeste kohalolekust.

Samas rahvuspargis saime hiljem vaadelda ht teistki pnevat leemuriliiki valgelaup-sifakat. Need loomad on indritest pisut viksemad. Vrvuselt on nad valge-, musta- ja ruskekirjud. hes rhmas oli tosinkond looma. Jlgisin kaua kahte sifakat, kes istusid lhestikku oksaharude vahel. Umbes paarikmne minuti jooksul ei teinud nad muud, kui avaldasid ksteisele smpaatiat. Kord istusid kaelakuti klg klje krval nagu kaks sdamespra, kord prasid nod vastakuti ja embasid teineteist pikalt. Tegemist ei olnud pulmarituaaliga. Valgelaup-sifakade eripra pidigi olema see, et paarid rnutsevad aasta ringi, lahutades sel viisil lihtsalt meelt.


leemurid Ranomafana rahvuspargis. Ranomafanas saab nagu Perinetski nha klassikalist troopilist vihmametsa. Rahvuspargi pindala on ligi 40 000 hektarit. Et Madagaskari pealinnast sinna juda, tuli sita kaks peva. Eriti vaevaline oli tee lpuosa, kus saime kogeda kuulsat Madagaskari pinnaseteed. Keskmine tunnikiirus punakal savitaolisel teel oli alla kmne kilomeetri tunnis. Meie paljuninud reisibuss, kus kompsud katusele seotud, tsus pratute aukude vahel loovides nagu laev tormis.

Ranomafanas olid meil kaasas vilunud teejuhid ja vimsad taskulambid. Dunglipimeduses vis kohata loomi, keda pevavalgel ei ne. Tume troopiline mets nis knelevat plinkivate tulukeste morsekeeles: kord helendavate putukate shvatus puuvrades, kord kellegi silmapaar vlgatus. Neid silmapaare katsus meie teejuht oma lambi valgussri vangistada ja siis juba lhemalt selgitada, kellega on tegemist. Kuulatasin dungli helisid. Puude vradest kostus meloodilist vilistamist, mis meenutas linnulaulu. Teadsime juba oma varasematest retkedest, et nii hlitsevad puukonnad. Aeg-ajalt kuuldus eemalt pikaldasi hikeid. Need kuulusid mingile leemurile.

Olime teel, et leida maailma viksemat leemurit, pruuni hiirleemurit. Selleks et neid vlja meelitada, kasutas meie teejuht trikki. Metsalagendikule judnud, vttis ta taskust banaani ja hrus selle lagendiku servas kasvava puukese tvele laiaks. Nd jime ootele. Mdus vaevalt veerand tundi, kui erakordselt tundliku haistmisega hiirleemurid olid vastupandamatu peibutise lhna peale kohal. Taskulambi valgusvihus sebisid mda tve les-alla vikese roti mtu, ent hulga armsama vlimusega loomad. Laia, lendoravat meenutavat keha kattis sametine pruunikirju karv, krvad ja silmad olid marad ja suured. Nagu teisedki sel tegutsevad leemurid, magab hiirleemur peva maha. sel otsib ta aga vilkalt puuvilju, jahib putukaid ja muid loomi, kellest aga jud le kib.


Rasvavarud saba sees. Vahest suurim elamus leemurite seas oli eriskummalise sabaga rasvasaba-kbusleemur. Olime juba pikka aega tulutult kottpimedas dunglis hulkunud, kui jrsku arvas meie teejuht, et on taskulambi valgussris kedagi mrganud. Kndisime paarikmne meetri kaugusel asuva rnduripuu poole.

Seal ta testi konutas vikese koera suurune pruunikas loom. Meie rmuks ei pugenud leemur taskulambi valguse eest peitu. Osavalt rnduripuu varte vahelt lbi loovides tuli ta meile hoopis lhemale. Nd, kui paistis ka tema saba, meenutas see loom jmeda sabaga saarmast, kes millegiprast on roninud puu otsa. Ta uuris meid paigale tardunult. Oli soodne hetk pildistada. Viimane elamus, mida enne pstikule vajutamist judsin tabada, olid vlklambi valgel laternasuurustena paistvad looma silmad. Prast pildistamist ji leemur veel mneks sekundiks paigale ja vonkles siis tve mda paindlikult liikudes les puu latva.

Rasvasaba-kbusleemuri saba on jme seeprast, et sinna kogub ta oma rasvavarud. Vaid sellel leemuril on kombeks jda kuueks kuuks taliuinakusse. Ta poeb puunsusesse ning elab kehvad kuud le kogutud varude abil. Talv Madagaskari moodi ei thenda muidugi lund ja pakast, vaid puast aastaaega. Paljud taimed jvad puhkeseisundisse ning loomi kimbutab toidupuudus. See kbusleemur jb taliuinakusse samal phjusel, miks mger Eestis.


Luna poole liikudes vihmametsad lppesid. Need asendusid savannide ja kiltmaadega ning pris Madagaskari lunatipus krbemetsade ja jersete galeriimetsadega. Nendesse paikadesse tuli lennata lennukiga. Sihiks oli Berenty looduskaitseala. Erandina Madagaskari kaitsealade ssteemis on see kaitseala eravalduses ja kuulub prantsuse pritolu Heaulmeide perekonnale. Kaitseala tuumiku moodustab 265 hektari suurune jerne plismets, mis on mbritsetud krbelise torkvsaga. Selles paigas olime aina lunasse liikudes eemaldunud ekvaatorist juba nii kaugele, et judsime troopikavtmest vlja. Ometi saime just siin tunda Madagaskari suurimat kuumust. Krbelise kliima tttu tusis temperatuur peval 38 kraadini.

Vikesel Berenty kaitsealal hoolitsetakse leemurite eest hsti. Seeprast oli loomi rohkesti ja palju hlpsam neid jlgida kui vihmametsades. Meeldejvamaid elamusi pakkusid kaks leemuriliiki, tuttsifaka ja kata. Tuttsifaka vlimuse muudab eriti smpaatseks peaaegu leni valge vrvus. Vaid koon ja pealagi on pruunikasmusta tooni.

Mitmel tiskasvanul oli turjal ratsutamas kvasti ema karvadesse klammerdunud poegi. Pojad olid sndinud paari kuu eest, oktoobri alguses. Vahel tegid emasloomad, poeg kukil, he puu vrast teiseni mitmemeetriseid hppeid. Nad hljusid lbi hu, esijsemed ees ning ei vratanud maandudes kordagi. Omaette etendusena mjus tuttsifakade liikumine maapinnal. Tagajalgadel klg ees rivis hplevad loomad meenutasid nitlejaid, kes esitavad sellele liigile ainuomast rhmatantsu.


Leemurid, kes osutusid varasteks. Kigist leemuritest sagedamini vis kohata katat ehk kassleemurit. Liigi silmatorkavaim tunnus on musta-valgevdiline saba. Saba pikkus letab mrgatavalt keha pikkuse. Erinevalt tuttsifakadest liikusid need loomad maapinnal alati neljal jalal. Tihti, kui loom ise lopsakate dunglitaimede varju ji, reetis tema liikumise uhkelt krgele tstetud saba.

Katad liiguvad suuremate rhmadena kui teised leemurid. Rhma suurus vib ulatuda kahekmne liikmeni. htu- ja hommikutundidel vis mnda looma nha tardununa niinimetatud pikesepalvetaja poosi. Ta istus maas, selg sirgelt, tagajsemed ieli ja esikpad ktena pikese poole pratud. Silmad suletud, nis loom mediteerivat. Omal kombel ta testi palvetas pikese poole: nii koguvad need algelised primaadid endasse pikeseenergiat.

Kord jtsime metsaretkele minnes oma hti akna praokile, et ruumi tuulutada. Tagasi tulles avanes toakeses uskumatu pilt. Meie riided olid reisikotist vlja kistud ning prand htlaselt le klvatud puuviljade jnustega. Tormasime kigepealt oma rahakotte kontrollima. Kuid need seisid puutumatult omal kohal. Kui toanurgas hakkas silma leemuri vljaheite hunnik, ei jnud enam kahtlust, kes need kutsumata klalised olid. Ajal, kui meie olime linud metsa leemureid uurima, oli rhm katasid otsustanud tulla hoopis uudistama meie elupaika. Paokil akna vahelt tuppa tunginud, olid nad avastanud meie litipuu ja teiste troopiliste puuviljade varud ning need viimseni hvitanud.


Suurim ja vikseim kameeleon veidrad mlemad. Nagu leemuridki, on mnda liiki kameeleonid liikvel vaid sel ja teised peval. Vikseim kameeleon, keda reisil ngime, sattus meie teele kohe esimesel htul Perinets, kui meie ees kndiv teejuht libistas end jrsku dunglirajalt vssa. Ta oli mrganud kellegi silmapaari. Taskulambi valgusvihk oli suunatud pruunile mahakukkunud lehele maapinnal. Mees tstis lehe maast. Selle peal seisis tardunult lehega sama vrvi, kuid lehest viksem olevus. Aeg-ajalt pilgutas veider rohutirtsu suurune habras loomake silmi, mis olid kehaga vrreldes lisuured. Silmad asusid otsekui krgete kulmukaarte all.

Polnud kahtlust, et meie ees seisis vikseim kameeleonidest ks kbuskameeleonide perekonda kuuluv isend. See vhem kui pidlapikkune loomake elab maapinnal lehekdus ja toitub peamiselt putukatest.

Suurimat kameeleoni ngime siis, kui hel pevasel retkel olime parajasti vihmametsast lahkumas. Krge psa lngus okste vahel turnis umbes ksivarre pikkune erkroheline sisalik. See oli Parsoni kameeleon, kes kuulub maailma suurimate kameeleonide hulka. Loom liikus mdetud ja vrikal sammul, iga astet tangitaoliste varvastega hoolikalt kinnitades. Rohelise kilbiga kaetud kael psis seejuures liikumatuna ning peahoiak nis seetttu olevat krk.

Samas vilasid kameeleoni silmad lakkamatult ringi. Tundus, nagu oleks tegemist thtsa aristokraadiga, kes kahtlustab enda mber pidevalt intriige. Oli testi kummaline jlgida, kuidas kameeleon oma silmi liigutab. Kumbki punnsilm kiikas teisest sltumatult. Sisalik suutis kogu aeg silmi pritades hoida oma vaatevljas kike, mis toimus tema ees, taga, pea kohal ja all.

Muidugi ei jnud talle mrkamata ka paarikmne sentimeetri kaugusel oksal istuv ritsikas. Ttt-elda oli selle sinna juba varem ettengelikult sokutatud meie teejuht. Nd tardus kameeleon paigale. Tema kummagi silma vaade koondus hte punkti. Jrsku lopsas suust vlja uskumatult pikk keel ja jrgmisel hetkel oli ritsikas kameeleoni lugade vahel. Vid ju raamatutarkusest teada, et selline keel mahub kameeleoni suhu seeprast, et on eriliselt kokku volditud ning titub vljapaiskumise ajal verega. Ometi nis vhem kui sekundiks kameeleoni suust vlgatanud lipikk keel nagu ilmutus. Pole imestada, et kohalike elanike arvates on sellel leloomulikku vge. Nad kasutavad kuivatatud ja pulbriks jahvatatud keelt oma maagiliste ravimite valmistamiseks.


Vrvilised snumid kameeleonide keeles. Madagaskari reisil saime lahti ka vrkujutelmast, et kameeleonid muudavad oma vrvi vaid selleks, et sulanduda mbrusega ja nii mrkamatuks jda. Tepoolest, mnikord aitab vrvimuutus kaasa ka sellele. Kuid peamiselt annavad kameeleonid vrvinansse vahetades edasi snumeid. Loomariigis ige ainulaadse kehakeele kaudu nitavad nad oma suhtumist, meeleolusid ja seisundeid. Niteks algab eriti hoogne vrvimng kameeleoni kehal siis, kui ta mrkab vistlevat isaslooma. Niisama erksad, kuid hoopis teised vrvikombinatsioonid ilmuvad isase kehale siis, kui ta kohtub veetleva emasloomaga.

Teatud vrvitoonid annavad mrku kameeleoni tervislikust seisundist. Niteks mustjate toonide ilmumine vrvimustrisse osutab tavaliselt sgavale stressile. Kui aga le looma keha hakkavad voogama eriti kaunid punakad toonid, mis muutuvad roosakatest aina purpursemaks, thendab see, et kameeleon on suremas.


Inimene asustas selle saare inimkonna ajaloo seisukohalt llatavalt hiljuti, kigest kaks tuhat aastat tagasi. sna kiiresti hakkasid polneesia-malaisia pritolu himud siinset loodust tugevalt mjutama. Luuleiud on osutanud, et just siis hakkasid paljud loomaliigid vlja surema. Niteks hvisid lplikult orangutanisuurused leemurid ja kolme meetri krgused lennuvimetud linnud, kes meenutasid vlimuselt jaanalindu.

Liikide huku peamine phjus ei olnud siiski mitte niivrd otsene jaht loomadele, kuivrd nende elupaikade hvitamine. Selleks et juurde saada pllumaad ja koduloomadele paremaid rohumaid, aletatakse ja pletatakse metsi ja savanne praegu Madagaskaril niisamuti kui sajandite eest.

Samas on elanike arv kiires tempos kasvanud. Vrreldes niteks 1960. aastaga, on rahvaarv praegu kaks korda suurem. Madagaskaril elab nd 15 miljonit inimest. Mida rohkem inimesi peab saar ra toitma, seda enam peavad taanduma metsad. Nii ongi sama aja jooksul, kui rahvaarv on kahekordistunud, kahanenud samavrra ka metsade pindala.

Alles 1980. aastate keskel hakkas Madagaskari riik oma silinud plislooduse prast tsiselt muretsema. Rahvusparke ja kaitsealasid leidub tnapeva Madagaskaril sna ohtralt. Veel on loodushuvilisel vimalik saada Madagaskari looduse aaretest ige phjalik pilt. Kuid probleemile, kuidas tormiliselt kasvavat elanikkonda ka tulevikus ra toita ja samal ajal silitada loodusrikkusi kas vi praegusel tasemel, ei ole nd ega tulevikus kerge lahendust leida.



Hendrik Relve
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012