Eesti Looduse fotov�istlus
04/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 04/2004
Ettevaatust – õhus on õietolmu!

Maret Saar on sündinud 1946. aastal Tabiveres. Lõpetanud 1969. aastal Tartu ülikooli füüsikuna optika erialal. 1971–1974 oli ta zooloogia ja botaanika instituudis aspirantuuris, teemaks “Primaarsed elektrilaengud lavaseente kandeostel ja nende mõju eoste väljapesemisele vihmaga”. On töötanud TÜ elektroluminestsentsi ja elektro-aerosoolide laboris ning alates 1974. aastast ZBI-s, praegu teadurina aerobioloogia erialal. Kuulub Eesti looduseuurijate seltsi, rahvusvahelisse aerobioloogia seltsi, Põhjamaade aerobioloogia seltsi ja rahvusvahelisse biometeoroloogia seltsi. Tegelnud etnomükoloogia, aerobioloogia ja fenoloogiaga. Tartu aerobioloogia jaama rajaja (1989) ja Eesti ainuke kutseline aerobioloog.

Mida “puhtast õhust” tegelikult leiab?

Väga palju mitmesuguseid organisme ja neilt ning suurtelt maapealsetelt organismidelt tulnud väikseid osakesi, rääkimata mineraalsest tolmust. Need on enamasti alla kümnendiku millimeetri pikkused ning seetõttu läheb nende vaatamiseks vaja mikroskoopi. Juba sada kolmkümmend aastat tagasi ütles esimene kutseline aerobioloog Pierre Miquel (1850–1922), kes uuris Pariisi õhku järjest kolmkümmend neli aastat, et see on enesepete, kui keegi arvab, et õhk on puhas.
Tänapäeval jälgitakse õhus eelkõige õietolmu ja seeneeoste koguseid, sest need on olulised allergeenid. Baktereid ei seirata rutiinselt kusagil maailmas. Kuid Miquel uuris kõiki bioosakesi, peamiselt just baktereid.

Kas seesama ilus mees, kelle foto Su kabineti seinal ripub?

See on hoopis Christian Gottfried Ehrenberg (1795–1876), mitmekülgne saksa bioloog, muuseas ka maailma esimene aerobioloog. Ta oli fantastiliselt ettenägelik, eelduseks muidugi haritus paljudes valdkondades. Ülikooli lõputöö Berliini seentest oli nii põhjalik, et sellele pööras tähelepanu mitu selle aja bioloogiakorüfeed. Ta tundis hästi nii Egiptuse, Liibüa ja Palestiina, kui ka Uurali, Siberi ja Altai loodust, kus ta käis koos Alexander von Humboldtiga. Kui Darwin sõitis laevaga üle Atlandi, siis kogus ta laevale sadenevat tolmu. Ehrenberg määras selle koostise ja väitis juba 1830ndatel, et tohutu suuri ainemasse kantakse pidevalt Aafrikast Ameerikasse. Eeskätt muidugi Sahara tolm, aga sellega lähevad kaasa igasugused mikroobid, eosed ja muud organismid. Ja nüüd, 2001. aastal näidatakse satelliidipilte, kuidas need pilved Aafrikast Ameerikasse jõuavad. Üllatav, kui olulised on ikkagi mitmekülgsed teadmised.

Kui palju tolmu pärineb siitsamast lähedalt ja kui palju saabub kaugetest maadest?

Oleneb kindlasti aastast. Enamik õietolmust tuleb siitsamast lähedalt. Kuid võib juhtuda, et mõnel aastal pärineb näiteks kogu lepa või sarapuu õietolm teistest maadest. Ilmastiku tõttu võib siin õitsemine lihtsalt ebaõnnestuda. Seda on Tartu neljateistkümneaastase vaatlusrea jooksul juhtunud vaid ühel aastal. Kodumaised lepad ja sarapuud ei saanud lihtsalt õitseda: ilm oli vihmane ja külm ning õietolm ei jõudnudki urbadest vabaneda; lõpuks urvad varisevadki koos õietolmuga.
Õietolmu kaugkannet on hinnatud näiteks Kanada metsatundras, umbes Vilniuse laiuskraadil. Seal kasvavad puudest lehis, kuusk, haab, põõsarindes lepp ja kask ning rohttaimedest lõikheinalised ja kõrrelised. Viie kuni kuue kuu jooksul leiab sealt õhust aga paarinädalaste lainetena kastani, pähklipuu, pärna, tamme, pöögi õietolmu. See tuleb umbes 1000–2000 kilomeetrit lõuna poolt. Kontsentratsioon on küll väike, hõlmab aga kolm protsenti õietolmu koguhulgast. See näitab, kui hoolikalt peavad palünoloogid oma setete õietolmuspektreid vaagima, kui tahavad nende järgi taimestikku või kliimat rekonstrueerida.

Kui kaugelt tuleb Eestisse õietolmu?

Kõige lihtsam on õietolmu päritolu kindlaks teha neil taimedel, keda Eestis ei kasva. Nii näiteks on kõige lähemad suuremad ambroosia kasvukohad Ungaris, Ukrainas ja Venemaa lõunaosas. Meile jõuab ambroosia õietolm just viimati mainitud maadest.

Praegu on Eestis neli seirepunkti. Kas see katab Eesti vajadused?

Nüüd, pärast Narva-Jõesuu vaatluspunkti rajamist, võib küll öelda, et seirevõrk on paigas. Vaatluskohad on meie põhjapiiril Tallinnas, läänepiiril Kuressaares, idapiiril Narva-Jõesuus ja lõunas Tartus. Tallinnas ja Narva-Jõesuus võetakse proove vaid vegetatsiooniperioodil, Tartus ja Kuressaares aasta ringi.

Aga mis Paides toimub, sellest ei tea midagi?

Teaduslikus mõttes ja peente protsesside uurimiseks oleks võib-olla tõesti tihedamat vaatlusvõrku tarvis. Kuid praeguse eesmärgi jaoks – elanikkonna teavitamine hetkeolukorrast – on see täiesti piisav. Tasandikulise maastiku korral peetakse paarisajakilomeetrist vahet vaatluspunktide vahel ka teistes maades küllaldaseks ning selline tihedus võimaldab interpoleerida ka vahepealsete alade olukorda. Kohalikud erinevused võivad muidugi päris suured olla: kuskil keraheina põllu lähedal on kõrreliste õietolmu kindlasti tunduvalt rohkem kui metsa keskel. Eesti-suurusel alal peaks olema vähemalt neli vaatluspunkti. Meiesuguse lauskmaa jaoks võiks muidu olla piisav ka hõredam vaatlusvõrk, kuid olukorra muudab keerulisemaks merelise ja kontinentaalse kliima segunemine.

Kui suurtes piirides Eesti vaatlusjaamade andmed erinevad?

Õietolmu ja eoste koguseid silmas on kõige puhtam õhk Kuressaares. See on ka loogiline, sest ümberringi on meri. Tartus on igal pool maismaa ning seetõttu on siin õietolmu kogused suuremad. Koosseisulised erinevused vaatlusjaamade vahel on väikesed, ajalised aga mitte. Kaugkanne võib anda aga väga isesuguseid tulemusi: näiteks leppa oli tänavu 20. märtsil Tartus päris palju, Narva-Jõesuus vähe ning Tallinnas ja Kuressaares peaaegu üldse mitte. Kohalikud ja isegi Läti lepad siis veel ei õitsenud, seega pidi kogu tolm tulema kaugkandega. See näitab ka aerobioloogilise prognoosimise keerukust: selliste mujalt tulevate õietolmupahvakute jaotumist üle territooriumi on väga raske ennustada.

Kuidas Sa tolmu õhust kätte saad?

Proovikogumise seade töötab nagu tolmuimeja: tõmbab õhu sisse ja õhus olev tolm sadeneb ava taga olevale materjalile. Meil on selleks kleepuv lint, mis liigub kiirusega kaks millimeetrit tunnis. Lint keerdub õhuava eest mööda. Nii saan ka tunnise täpsusega öelda, millal töömehed paarisaja meetri kaugusel remonditavast majast prahti välja viskavad. Mõne nädala eest vaatasin lintidelt, et vaat kui huvitav, kuskilt tuleb portsjonite kaupa võõrast õhku – maa oli lumine, kuid aeg-ajalt tuli tolmu koos üksikute seeneeostega. Sellist asja polnud varem näinud: tundide kaupa puhast ja siis jälle paar tundi tolmust õhku. Mõtlesin mikroskoobi juures pikalt, enne kui aknast vaadates nägin ehitusprahti kärutavaid töömehi. Siis oli asi selge (naerab).
Et teha kindlaks piirkondlikku fooni ja välistada lokaalne mõju võimalikult tõhusalt, ongi seadmed paigutatud suhteliselt kõrgele. Tartu jaama aparaat on näiteks kaheksateistkümne meetri kõrguse masti otsas. Proove saaks põhimõtteliselt võtta iga päev, kuid hooajal olen võtnud kaks korda nädalas. Muidu lihtsalt ei jõuaks neid läbi vaadata.

Seadme asukoht ja ümbrus määrab seega vist üsna palju?

Muidugi. Hullem lugu on see, et Tartu vaatlusjaama rajamisel jäi tegemata ümbruskonna taimkatte kirjeldus ning tagantjärele on varasemaid vaatlusi raske tõlgendada. Tollal oli meil kõike muud teha ja polnud võimalik lisatööjõudu saada. Muutused ümbruses on aga viieteistkümne aastaga olnud tohutud. Jaama rajamisel olid siin hästi hooldatud põllud. Vahepeal jäeti need sööti ja siis laius siin pujuväli. Nüüdseks on need aga asfalteeritud, asume Tartu Lõunakeskuse taga. See kõik kajastub kohe ka vaatlusridades: vahepealne puju domineerimine on praeguseks kadunud.
Maakasutuse muutused avalduvad ka õhuproovides. Tunduvalt on vähenenud keraheina ja timuti õietolmu kogused. Pole enam nii palju hooldatud heina- ja karjamaid.

Kas Eestis keegi teine peale Sinu veel proove määrab või aerobioloogilisi teateid koostab?

Olen Tartu aerobioloogiajaama ainuke töötaja. On ka üks juhendatav magistrant, Vivika Meltsov, ent tema teeb oma tööd ega tegele rutiinse proovide määramisega. Kuressaares määrab õietolmu haigla mikrobioloog Malle Valgma, kes on Tartus õppinud selgeks metoodika ja õietolmu põhirühmad. Ülejäänud kolme jaama proovid määran mina ja tunnen, et seda tööd on saanud liiga palju. Tartusse oleks tarvis vähemasti teist inimest veel, ent pole raha, et palka maksta.

Kust see raha üldse tuleb?

Riigi tellimusena Sotsiaalministeeriumist tervisekaitseinspektsiooni ning Eesti allergialiidu kaudu. Seda tööd pole finantseerijad paraku kuigivõrd väärtustanud: valdkond on tugevalt alafinantseeritud.

Kui palju on Eestis inimesi, keda need õietolmuteated võiksid otseselt puudutada?

Tegelik õietolmuallergiahaigete arv pole teada. Mõnes riigis on selliseid allergikuid viiendik elanikest ja kõige suurem teadaolev osa, kolmveerand, on Turkmeenias. Kõige tagasihoidlikumal hinnangul, lähtudes 1,5 miljonist elanikust ning õietolmu-allergikute osakaalust (0,04–0,05), peaks meil neid olema vähemalt kuuskümmend kuni kaheksakümmend tuhat. Et sümptomite avaldumise ajal häirub kogu pere elu, siis mõjutab õietolmuallergia suuremat hulka inimesi. Tõenäoselt on meil ligi sada viiskümmend tuhat inimest, keda õietolmuteated huvitavad.

Kui palju õietolmu me kevad-suvisel ajal tegelikult “puhtast õhust” sisse hingame?

Kontsentratsioonid võivad ulatuda mõnest terast kuupmeetris õhus kuni mõnekümne tuhande õietolmuterani. Väga harva võib see tõusta ligi saja tuhande terani kuupmeetris. Arvestame seejuures, et hingame keskeltläbi neliteist kuupmeetrit õhku ööpäevas. Peale õietolmu on õhus muidugi ka seeneeoseid, mida on samal ajal tavaliselt veelgi rohkem.

No eks osa õietolmu hingame ikka välja ka.

Jah muidugi, sest nad on ju nii väikesed. Suurema osa siiski köhime, sülitame ja nuuskame välja, sest nad kleepuvad põhiliselt ülemistele limaskestadele. See ongi loomulik kaitsereaktsioon.

Kas oled õhuproovides leidnud ka näiteks orhideede tolmpeeneid seemneid või sõnajalgade eoseid?

Ikka. Kui ma näen õhuproovis põnevat, tundmatut asja, siis katsun selle päritolu kindlasti välja uurida. Paar aastat tagasi hakkas mul proovidesse tulema pisikesi seninägematuid tükikesi. Ajasin nende tekkepõhjust taga peaaegu poolteist aastat: tüütasin ära kõik ümbruskonna tootmisettevõtted ja Tartu teaduspargi asutused. Lõpuks selgus, et neid tükke tegi mu enda vana aparaat (naerab). Kuullaagrid lagunesid ja ajasid välja raua-nikliseguseid ümaraid terakesi, nii umbes mikromeetri suuruseid. Selle koostist ja päritolu sai kindlaks teha ainult spektromeetriliselt. Suur tänu Väino Sammelseljale, kes selle vaeva ette võttis!

Kas sa oled rahul aerobioloogiajaama praeguse varustusega?

Ei ole rahul. Praegu õhuproovivõtuseadmed töötavad. Aga – Tartu oma on töötanud 1989. aastast, Tallinna oma saime pruugituna ja mõlemat on meie väga osavad töömehed mitu korda remontinud. Viimane pauk oli märtsi lõpus, kui Tallinna–Harku aeroloogiajaamas tuli mootor ümber mähkida. Kogu aeg on tunne, et nad võivad mingil hetkel lõplikult üles öelda. Siis jääks auk vaatlusridadesse ja aerobioloogiline prognoos tuleb ebatäpne. Kindlasti oleks vaja uusi aparaate Tartusse ja Tallinna. Väga oleks vaja ka üht kantavat seadet, millega saaks kohtadelt proove koguda.
Tartus ja Kuressaares on olemas tõmbekapp, kuid väga murettekitav on proovide töötlemine Tallinnas ja Narva-Jõesuu seirepunktis. Masinasse asetatavale lindile tuleb panna toluooli, et õietolm ja eosed ei hakkaks kasvama. Selle sissehingamine on aga tervisele ohtlik. Nii et kaht tõmbekappi on vaja kiiremas korras.

Kas naabermaades käib samuti pidev aerobioloogiline seire?

Venemaalt on nüüd viimastel aastatel hakanud andmeid tulema: Peterburist, Moskvast ja Krasnodarist. Neid spondeerib mingi farmaatsiafirma. Lätis ja Leedus algas eelmisel aastal õhu seire Riias ja Ðiauliais, tänavu lisandus Klaipeda.

Kas saadad Eesti andmed kuhugi edasi ka?

Jah, need on osa Euroopa aerobioloogilise seire võrgustikust, mille keskus on Viinis. Prognoosimisel kasutan ka teiste piirkondade andmeid: milline on nende olukord olnud ja mida ennustatakse. Pean prognoosimisel teadma nii aerobioloogilist kui ka klimaatilist hetkeolukorda kogu Euroopas.

Kas võib väita, et Eesti on aerobioloogiliselt hästi uuritud?

Meie viieteistaastane vaatlusrida on juba nii pikk, et selle põhjal saab järeldusi teha protsesside olemuse kohta. Selles osas seisab ees väga suur töö. Saab määrata aerobioloogilisi hooaegu, õhuseisundi arenguloogikast tulenevaid aastatsükli suhteliselt iseseisvaid etappe. Tempo ja muutlikud komponendid on aastati erinevad, kuid osa sündmusi püsib aastast aastasse kindlas järjestuses ja nemad panevadki paika põhikomponentide spektri kindla ajalise kulu.
Oleme koostanud riskikalendri, mis näitab õietolmu leidumise tõenäosust dekaaditi. Näiteks, pole olemas dekaadi, mille kohta võiksime öelda, et igal aastal on sel ajal lepa õietolmu. Juuli viimasel ja augusti esimesel dekaadil on aga alati nii kõrreliste kui ka puju tolmu.
Teine kalender näitab õietolmuseisundi arenguetappe. Sellist loogilist periodiseeringut olen varem näinud vaid Kanada kohta. Meie varakevad algab lepa ja sarapuu tolmuga, keskkevad haava, hiliskevad jalaka tolmuga. Varasuvi algab kõrreliste, kesksuvi nõgeseliste ja hilissuvi puju tolmu ilmumisega.
Huvitav on õietolmu ilmumise varieeruvus: pujul on algus aastati erinenud vaid üheksa päeva, lepal ja sarapuul aga nelikümmend kuus päeva. Suve algus, s.t. kõrreliste tolmu ilmumine, on hästi paigas Lõuna-Eestis, kuid ei kehti Pärnu–Narva joonest põhja pool: seal kasvab palju varakult õitsevat lubikat.

Kui palju Sa teed koostööd loodusvaatlejatega?

Mul on oma üle-eestiline vabatahtlik vaatlusvõrk, mis koosneb kaheksast kuni kümnest inimesest. Iga kolmapäeva õhtul helistan nad kõik läbi ja küsin, mis neil õitseb või õitsema hakkab. Mõned piirkonnad on siiski katmata, just Kagu-Eesti soojemad alad. Neid andmeid on mul vaja interpreteerimiseks ja nädala ennustuse tegemiseks. Vaatlejad on juba nii kogenud, et oskavad ise ilmamuutuste põhjal ennustada, kuidas taimed võiksid areneda. Kõige kauem on mu tublid kaaslased olnud Tiiu Belimova, Salme Kangur, Asta Kuristik, Helgi Parts, Krista Piir, Eerika Salundi ja Olaf Schmeidt.

Kas õietolmu ilmumisel ja teistel loodusnähtustel on seoseid?

Muidugi. Tihti saab juba muu looduse põhjal ennustada, mis muutused õhu õietolmu koosseisus ees seisavad. Näiteks haava või papli tolmu ei tule siis, kui lumi maas ja maa külmanud, kuid sarapuu ja lepa oma küll. Kõrrelised ei levita õietolmu kunagi enne, kui mets rohetab. Enne pujude tolmlemist hakkab õitsema sigur ja soolikarohi.
Väga huvitav nähtus on sügisene õietolm, mida leidub õhus aeg-ajalt ja üsna väikestes hulkades, kuid siiski peaaegu igal aastal. Mul üks juhendatav, Jelena Petrova, püüdis oma lõputöös leida sellele nähtusele selgitust. Miks tuleb näiteks Kuressaarde novembris männi õietolmu? Osa hüpoteese paika ei pidanud, üks jäi tõestamata ja ümberlükkamata. Küsimus ongi jäänud lahtiseks. Kindel on aga see, et mänd ei õitse novembris isegi mitte lõunapoolkeral.

Mismoodi Sa üldse aerobioloogiani jõudsid?

Kõik tänu soomlastele, kes tahtsid oma prognooside jaoks saada Eesti andmeid. Oleme fenoloogiliselt neist varasem piirkond. Minu aspirantuuri teema oli seotud aeromükoloogiaga ning kuna seal oli sõna aero juba ees, polnud pääsu (naerab). Vaatlused algasid Tartus 1989. aasta 5. maist. Käisin algul Soomes väljaõppel.

Kas Eestil oleks vaja humanitaarabina aidata naaberriike oma aerobioloogilise seire alustamisel?

Eriti oleks andmeid vaja Pihkva piirkonnast või sealt kagus. Väga huvitav oleks ka Valgevene, kus praegu pole ühtki aerobioloogajaama. Põhimõtteliselt saaks nende proovide määramisega ka Tartus hakkama, kuid proovilinte on raske kogu aeg Tartusse toimetada. Isegi Narva-Jõesuust jõuavad proovid Tartusse kahe päevaga.



Aerobioloog Maret Saart küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012