Püsiühenduse rajamisest üle Suure väina mandrilt Muhumaale hakati rääkima varsti pärast Väikese väina tammi valmimist 1896. aastal. Tõsisemalt võeti teema üles sada aastat hiljem, kui Saare maavanem kutsus 1997. aastal kokku töörühma, kes hakkas lähteandmeid koguma ja esialgseid tasuvusuuringuid tegema. Töörühma neljateistkümnest liikmest neli tegelesid keskkonnaküsimustega.

Töörühm tegi 25 uuringut püsiühenduse kohta. 17. veebruaril 2000. a. esitles töörühm püsiühenduse lõpparuannet teede- ja sideministeeriumis ning tegi vabariigi valitsusele ettepaneku jätkata uuringuid lõpliku otsuse langetamiseks. Praegu töötab asjatundjate komisjon majandus- ja kommunikatsiooniministri juhendusel ja korraldatakse rahvusvahelist riigihanget keskkonnamõjude hindamise, finantsskeemide analüüsimise ning veel ühe tasuvusuuringu koostamiseks.

Pärast lõpparuande valmimist 2005. aasta esimesel poolaastal tuleb vabariigi valitsusel, aga arvestades projekti tähtsust võib-olla ka riigikogul langetada poliitiline otsus püsiühenduse rajamise kohta.

Looduskeskkonda mõjutatakse nii ühenduse ehitamise ajal kui ka ehituse järel. Olenevalt püsiühenduse tehnilisest lahendusest (tunnel, sild koos tammiga või sild) on keskkonnakaitseaspektidel erinev tähtsus. Tunneli mõju mereelustikule on peaaegu olematu. Tunneli suudmealad tuleb paigutada suhteliselt väheväärtuslikele rannikualadele ja piisavalt kaugele Suure väina piirkonna kaitsealadest.

Sillaehitus toob endaga kaasa tunduvalt rohkem muutusi looduskeskkonnas. Merepõhjale ehitatud silla tugisambad ja kaldaäärsed tammid hakkavad mõjutama merevee liikumist väinas. Mõju oleneb projektist, sammaste kujust ja arvust. Õigete insenerlike lahenduste korral ei mõjuta see oluliselt mereelustiku käitumistavasid. Kõige rohkem häiritakse looduskeskkonda ehituse ajal, kui rajatakse süvendeid sammaste vundamentidele ja ehitatakse silla sambaid. Võttes arvesse Suure väina piirkonna loodusväärtusi kaitsvaid objekte ja alasid ning loodusvaru, asub keskkonnakaitse seisukohast sobivaim püsiühenduse variant Kuivastu–Viirelaid–Virtsu joonel.

Seniste uuringute põhjal võime väita, et loodusolusid arvestades on püsiühenduse rajamine võimalik. Kas see väide ka realiseerub, peavad tõestama järgnevad tööd. Praeguseks on selge, et püsiühenduse rajamine üle Suure väina ei olene enam niivõrd materiaalsetest võimalustest, kuivõrd keskkonnaga seonduvate probleemide lahendamisest.