Üks Eesti suurimaid karstialasid asub paarkümmend kilomeetrit Tallinnast ida pool Kostivere mõisa lähedal loopealsel.

>Üks Eesti suurimaid karstialasid asub paarkümmend kilomeetrit Tallinnast ida pool Kostivere mõisa lähedal loopealsel.

Karstivormide mitmekesisus. Lasnamäe lademe ülemise ja Uhaku lademe alumise osa lubjakivide avamusel tekkinud Kostivere karstiala on 2,5 kilomeetrit pikk ja pool kilomeetrit lai (pindala 125 ha).

Karstiala algab lamedapõhjalise Kostivere kurisu juurest. Selle pinnavett neelava lohkja karstivormi läbimõõt ulatub saja meetrini, laius 40 meetrini ja sügavus 3,5 meetrini. Kurisust Jõelähtme poole jääb karstivormide ja langatuslehtrite vöönd, kus asub ka riikliku kaitse alla kuuluv 16-hektarise pindalaga suur langatusala. Siin paiknevad 2,8 meetri kõrgune seenekujuline jäänuk, 4,8 meetri kõrgune liigestatud paesein, karstiala suurim koobas Karjakelder (pikkus 6 m, laius 4 m ja kõrgus 2,5 m), karstisild ja teisedki omapärased jäänukpangased ehk nn. kiviseened. Nendest kirde pool on avalõhesid ja üksteisega liitunud langatusvorme vähem ning karstilohkude sügavus on vaid üks-kaks meetrit.

Veetaseme kõikumisest oleneb palju. Karsti tekke eeldus on vee, selle liikumisteede ja vees kergesti lahustuvate kivimite olemasolu. Geoloog ja looduskaitsja Ülo Heinsalu (1928–1994) uuris looduses laialt levinud karstinähtusi aastaid. Esimest korda Eestis ilmus tema sulest 1977. aastal üksikasjalik karsti iseloomustav raamat “Karst ja looduskeskkond Eesti NSV-s”. Raamatus on ta põhjalikult kirjeldanud eri geoloogiliste protsesside arengut maa-aluse jõe kohal Kostivere karstiväljal. Karstivormide mitmekesisusele viidates on vaadeldud mitme teguri koosmõju eri koostisega kivimkompleksidele [1].

Kostivere karstialal kõigub maa-aluse Jõelähtme jõe veetase aasta vältel üle viie meetri. Kevadise suurvee ajal ja vahel ka hilissügisel on karstiala üle ujutatud. Kõik Kostivere karstivormid on kujunenud ajapikku aluspõhjakivimite lõhedes voolava vee toimel. Enamik karstivorme järgib aluspõhja kivimites olevaid loode-kagusuunalisi tektoonilisi püstlõhesid. Loode-kagu- ja kirde-edelasuunaliste lõhede avardumisel on tekkinud paekivi nelinurksed pangased. Suurvee kujundatud huvitavad viltuvajunud paepangad aja jooksul kahanevad ja kaovad murenedes sootuks.

Jõelähtme jõgi kaob Kostivere asula juures maa alla ja voolab karstilehtreid ning langatusorge järgides salajõena Jõelähtme asulani. Elektromeetrilised uurimused näitavad, et kõige suuremad koopad asuvad Tallinna–Narva maantee ja Jõeste talu vahel.

Vana Narva maanteest põhja pool Jõelähtme vana silla lähedal on jõesäng enamasti kuiv. Siin tuleb ette ajutisi maa-aluse jõe väljavoole, millest juba sada meetrit põhja pool on näha vee pideva väljavooluga allikaid. Salajõe kohale on kaevatud kanalid, mis aitavad suurvett ära juhtida.

Karstiala vajab hoolt ja kaitset. Omalaadsete seas on Kostivere karsiala üks tähelepanuväärsemaid. Avalõhed, langatuslehtrid, koopad ja erikujulised pangased on suurepärased näited looduse loomingust. Nende ilmekate loodusmälestiste kaitseks on rajatud Kostivere maastikukaitseala, kus kasvab oma levikuareaali lõunapiiril Eesti punase raamatu liik alpi nurmikas (Pao alpina L.).

Paraku on aja jooksul vooluvesi ja inimesed kuhjanud Kostivere karstialale igasugust prahti. Veetaseme muutudes, tuulte ja vee toimel on puit ning plast kantud liigestatud lõhedesse või surutud urgetesse. Vee neeldumiskohtades on rämps eriti tihedalt “pakitud”. Avalõhedesse on poetatud ka vanu rehve, metalli ja klaasi. Karsialadel on aga põhjavesi vähe kaitstud, mistõttu vajab see piirkond meie kõigi hoolivat suhtumist. Sel aastal on Kostivere karstiala oma hoole alla võtnud Eesti geoloogia selts, kelle eestvõttel puhastati karstiala looduskaitsealune osa. Terve päeva innustasid talgulisi vihmast ilma trotsivad eri rahvusest jalgratturid, kes tulid uudistama meie omapärast loodus- ja turismiobjekti – Kostivere karstivälja.