Esimesed päikesekiired tungisid läbi tiheda udu. Veel valitses pakane, mis oli ehtinud kogu taimestiku valge karraga. Aeg-ajalt kostus järvelt hallpõsk-püttide tuttavaid hääli. Olin end sisse seadnud nende pesaaluse lähedusse, mis asus roostiku servas. Tõsi, esialgu polnudki aru saada, et tegemist on tulevase pesaga, kuid eelmisel õhtul olin siin märganud asjaosalisi tegutsemas.

Toimekas pütipaar ehitas oma tulevase pesa alust ning aeg-ajalt vestles teiste läheduses olevate liigikaaslastega. Kokku oli sel aastal Aardla järvel neli paari hallpõsk-pütte. Pildistamiseks ja jälgimiseks valisin välja ühe, sest nende tulevane pesa oli kõige sobivamal kohal nii valguse kui ka veesügavuse suhtes.

Esimesel kahel korral olid pütid üsna ettevaatlikud, mistõttu minu püüdlused neile lähedale saada jooksid luhta. Kodurahu huvides ei olnud ma ka eriti pealetükkiv ning jälgisin oma ujuvast varjest nende toimetusi paarikümne meetri kauguselt; pildistamiseks paraku liiga kaugel. Ilmselt olid nad alles hakanud pesa rajama, sest alus oli veel üsna õhuke. See oli kinnitatud viie murdunud pilliroovarre külge ning koosnes peamiselt vanadest veetaimedest. Ega nad kaua ehitustöid teha ei viitsinud, sest umbes viie minuti pärast ujusid nad vaikselt järve keskossa. Seal veetsid nad ligi tunni, enne kui pesaehitus taas algas.

Esimese mai varahommikul oli aga olukord hoopis teine. Minu ponnistused pütipere usaldust võita kandsid vilja. Pesaalus jäi minust ligi seitsme meetri kaugusele; sellel udusel ja kargel maihommikul ootasin põnevusega järvelt saabuvaid omanikke. Paari minuti pärast, kui olin eemalt kuulnud häälitsusi, saabusidki nad pesa juurde. Alguses veidi kahtlevalt, kuid siis juba julgemalt hakkasid nad pesa edasi ehitama. Võrreldes esimese korraga, mil tulevasest pesast oli valmis vaid õhuke aluskiht, oli see kasvanud palju paksemaks.

Tundus, et mida enam pesa kerkis, seda suuremaks muutus ka lindude ehituskirg. Nüüd ei kestnud ehitus viis minutit, millele järgnes pikk kalastuspaus, vaid pesal ja selle ümbruses tegutseti ligi tund aega korraga. Aeg-ajalt aeti nokad lahti ning suheldi eemal tegutseva teise pütipaariga. Pesamaterjali koguti ümbritsevast roostikust: taimejäänused, pillirootükikesed ja sekka värskeid rohelisi taimi vee alt. Nüüd oli kogu kartlikkus kadunud ning üks paarilistest käis ka minu ujuvat varjet lähemalt vaatamas. Nagu muuseas, võttis ta selle kõrvalt paar veetaime ning ujus rahulikult pesa juurde tagasi.

Udu hakkas hajuma ja lindudel oli aeg jälle järvele minna. Seekord läksin ma nendega kaasa, et kalapüügikohta kindlaks teha. Ega kuigi kaugele ei saanudki minna, sest peagi muutus järve põhi ebakindlaks. Kuid läbi objektiivi jälgides võisin nende ja ka teise hallpõsk-püti paari kalapüügioskusi hinnata. Tundus, et seal valitses “igameheõigus”, sest erilisi vaidlusi ja kaklust lindude vahel ei olnud.

Kell hakkas seitsmele lähenema, kui minu jälgitavad ujusid uuesti pesa poole. Nad olid seekord vaid pool tundi järvel lõbutsenud. Saabusin kohale enne pütte, et oma tulekuga neid mitte häirida. Seekord aga erines nende käitumine varem nähtust. Nüüd istus üks paarilistest kohe pesale, just nagu katsetades selle kandevõimet. Teine aga ujus paar meetrit eemal roostikus ringi.

Järsku laskis pesas olev emalind end kõhuli ning hakkas kädistama. Kädina peale lõpetas isane roostikus ujumise ning upitas end pesa äärele. Nüüd tõusis emane korraks üles, mille peale isane pesast maha libises, siis aga laskus emane uuesti kõhule ning isane hüppas otse veest talle selga. Paaritumine ei kestnud üle kolme sekundi, millele järgnes isaslinnu rituaalne tants: ta ajas rinna puhevile ning pladistas jalgadega vees. See kestis ligi viis sekundit. Pärast seda rahunes paarike kiirelt maha ja hakkas tegema oma tavapäraseid toimetusi ümber pesa. Kell oli seitse. Mõne aja pärast kordus paaritumine veel kolm korda, seejärel mida ujuti taas järve keskele kala püüdma ja teistega suhtlema.

Nädal pärast paaritumise nägemist tulin järvele jälle enne päikest. Õhukesest alusest oli saanud korralik pesa, millel üks paarilistest haudus. Eelmisest aastast teadsin, et pesal istuvale linnule, eriti kui ta oli juba varjega harjunud, võis minna üsna lähedale. Vaatasin objektiivilt, et olin temast nelja meetri kaugusel; lähemale polnud mõtet ja vajadust minna.

Mitte ainult minul polnud seal varjes istudes igav, vaid ka haudujal. Peale lendavate putukate jälgimise polnud tal midagi teha, mistõttu lubas ta endale väikese uinaku. Enne aga, kui silm looja lasti, tõusis ta pesas püsti, tatsus pisut ning pööras nokaga oma kolme muna.

Paari tunni pärast ilmus ka paariline, et haudujat välja vahetada. Enne kui pesalt lahkuti, maeti munad hoolikalt pesamaterjali alla ning alles siis asus paariline tema asemele. Hauduja aga ujus veidi eemale, roostiku vahele järvesoppi, kus ta end hommikupäikeses soojendas, jalgu sirutas ja sulgi puhastas. Tal polnud kusagile kiiret. Alles pärast põhjalikku sulepesu ja jalasirutust võttis ta suuna järve keskosa poole. Kuid ka seal ei viibinud ta kuigi kaua, vaid naasis poole tunni pärast, et sealsamas sopis puhata. Pessa ta niipea tagasi ei läinud.

Kahekümne neljandal mail olid minu tuttavad hallpõsk-pütid veel haudumisega ametis, kuid ilmselt polnud ka tibude koorumise aeg enam kaugel. Pesas oli juba viis muna. Pojad ronivad pärast koorumist kohe emale selga, et seal soojade sulgede vahel kuivada. Ega nad niipea vette lähegi, sest udusulgedega veepeal ei püsi. Nii kaua kui udusuled asenduvad pärissulgedega, on pojad vanalinnu seljas. Teine paariline peab sel ajal nii endale kui ka kaasale kala püüdma.

Kümnendal juunil oli järve keskosa tühi, vaid roostiku ääres kees vilgas tegevus. Poegadega olid maha saanud veel kaks tutt-püti paari, kes eemal roostiku ääres ujusid. Järvesopp, kus paiknes minu tuttavate hallpõsk-püttide pesa, oli tunduvalt madalamaks jäänud ja veetaimedest kinni kasvanud. Nägin ka tuttavaid seal läheduses, kuid esialgu ilma järglasteta.

Olin kindel, et see oli sama paar, keda ma siiani olin jälginud, sest vastupidi teistele hallpõsk-püttidele ei kartnud nad lähenevad varjet, vaid konutasid oma koha peal edasi. Hakkasin juba juurdlema põhjuste üle, miks neil seekord ei õnnestunud poegi kasvatada, kuid siis nägin roostikus liikumist. Neli pisikest hallpõsk-pütti vulistasid pilliroos. Tegin vanematest paar pilti ja eemaldusin vaikselt kalda poole.