Euroopa naaritsa kui liigi hävingule on suudetud panna piir üsna viimasel hetkel. Üks ja väga kaalukas taastamiskeskus asub Eestis. Võib päris julgesti öelda, et naaritsa käekäik siin mõjutab tema väljavaateid kogu Euroopas.

Süstemaatiliselt kuulub euroopa naarits (Mustela lutreola) pisikiskjana kärplaste sugukonda. Talle on iseloomulik sile ja läikiv pruunikasmust karvkate ning sellest kontrastselt eristuvad lumivalge ala- ja ülahuul. Viimane on hea tunnus, mis aitab eristada teda väga sarnasest ameerika päritolu võõrliigist – mingist ehk ameerika naaritsast (Mustela vison), kel valge võib (aga alati ei pruugi) olla vaid alahuul. Teisest lähedasest sugulasest tuhkrust (Mustela putorius) eristub euroopa naarits oma ühtlaselt tumeda värvusega, pealegi puudub naaritsal tuhkrule omane näomask.

Tihedale seosele veekeskkonnaga viitavad osalised ujulestad varvaste vahel. Isased on emastest suuremad ja raskemad: isaste tüvepikkus on 35–41 cm, emastel 31–35 cm, kehakaal jääb isastel vahemikku 650–1100 g, emastel 448–600 g. Sellises kaalu ja suuruse üsna märgatavas erinevuses väljendub sooline dimorfism, mis on omane paljudele kärplastele. Nagu teistelgi kärbi perekonna liikmetel, on naaritsal 34 hammast, mis hambavalemina väljendub järgmiselt: 3/3, 1/1, 3/3, 1/2 = 34.

Elupaik ja toit. Naarits elab jõgede-ojade kaldail, vaid harva liigub ta veekogust kaugemale kui paarsada meetrit [3]. Parimad on keskmise veehulgaga metsajõed, aga ta ei põlga ka suuri, üle saja kilomeetri pikkusi jõgesid, samuti väikesi ojasid – põhiline, et jätkuks toitu ja varjepaiku. Naaritsat võib leida isegi maaparanduse peakraavidel ning suvel võib ta elada järvekallastel. Asustustihedus on Valgevene uuringute järgi kiirevoolulistel metsajõgedel keskmiselt 8,6 isendit kümne kilomeetri kaldalõigu kohta, väikestel ojadel 2,5 ja maaparanduse peakraavidel vaid kuni kaks looma kümnel kilomeetril. Positiivselt mõjub naaritsale (nagu teistelegi veega tihedalt seotud liikidele) kopra tegevus [15].

Naarits sööb peamiselt kahepaikseid, kalu ja pisiimetajaid, aga ei ütle ära ka muust jõukohasest, olgu need siis selgrootud (putukad ja vähk) või linnud [3, 15, 9]. Suvel on toidulaud loomulikult liigirikkam, talvel aga sööb naarits põhiliselt rohukonni, kes vooluveekogudes talvituvad. Toidu koostis oleneb suuresti elupaigast – väikestel ojadel ja peakraavidel, kus vee-elustik on liigivaene, süüakse peamiselt kahepaikseid ning üsna palju ka pisiimetajaid. Suurtel jõgedel või järvedel on kahepaiksete kõrval olulised kalad ja vähk [15].

Naaritsa ajalooline levila. Naarits on kunagi elanud suuremas osas Euroopast (joonis 1). Üldise arvamuse järgi on see liik levinud alates Uurali mägedest idas kuni Hispaania idapoolsete provintsideni läänes, Kesk-Soomest põhjas kuni Kaspia ja Musta mere kallasteni lõunas. Kui levila kesk- ja põhjapoolses osas paistab kõik enam-vähem selge olevat, siis selle kunagine ulatus itta ja läände on siiani kaetud salapäraga.

Alates 19. sajandi keskpaigast on naaritsat registreeritud ka ida pool Uurali mägesid. See on tõstatanud küsimuse, kas ongi tegemist Euroopa endeemse liigiga. Mõningates kirjandusallikates on arvatud, et naarits pole siiski Uurali idapoolsete alade põlisasukas, vaid levinud sinna teadmata põhjustel alles 19. sajandil. Seda seisukohta paistavad kinnitavat kronoloogilises järgnevuses ida poole liikuvad teated naaritsa kohta nendel aladel. Teise seletuse kohaselt on naarits põline Uurali idapoolsete nõlvade asukas, kuid mida ida poole, seda hõredam asustus ja seetõttu ka väiksem tõenäosus teda kohata. Nii kogunesid andmed viisil, mis jättis eksliku pildi naaritsa invasioonist itta. Arvatakse, et Uuralist ida pool on naaritsa levikut takistanud jõelammide suured kevadised üleujutused, mis teevad selle loomakese eluspüsimise keerukaks.

Olgu naaritsa ajaloolise idapoolse levila piiriga kuidas on, tänapäeval on selge, et teda Uuralist ida pool ei ole. Vastus küsimusele, kas naarits on siis ikkagi Euroopa endeemne liik või mitte, oleneb suuresti sellest, kuidas mõistet „endemism“ selles seoses määratleda.

Palju ebaselget on ka läänepoolse levilaga. Naarits registreeriti esimest korda Prantsusmaal alles 19. sajandi keskel ja Hispaanias 1951. aastal [1, 11]. Hispaanias näitavad selle liigi liikumist läände ajaloolised andmed [11] ning tundub olevat üsna kindel, et naaritsa asurkond on Prantsusmaa ja Hispaania aladel tekkinud suhteliselt hiljuti. Sama paistavad kinnitavat ka DNA-uuringud, mille põhjal Prantsuse-Hispaania asurkonnas peaaegu puudub geneetiline mitmekesisus. Sealne asurkond on suure inbriidinguastmega, mis omakorda viitab sellele, et kogu läänepoolne asurkond on alguse saanud väga väikesest arvust rajajaisenditest, võimalik, et vaid ühe emalooma pesakonnast. Rajajaisendite päritolu jääb aga saladuseks. Võimalikuks peetakse nii inimese kaasabi kui ka naaritsa enda jääajajärgset levimist refuugiumidest.

Pildi teeb aga veel keerukamaks vaieldamatult tõene naaritsa arheoloogiline leid praeguse Hollandi aladelt 2100 aastat e. Kr. Tundub, et seniste andmete parim seletus on selle liigi lausaline vara-ajalooline levik Prantsusmaal ja selle ümbruskonnas (võimalik ka Hispaania idapoolsetel aladel), seejärel hääbumine teadmata põhjustel ning hilisem nende alade taaskoloniseerimine kas looduslikul teel või inimese toel.

Naarits Eestis. Eestis on ajaloolisi andmeid naaritsa levila kohta peaaegu kogu mandriosas. Segaseks jääb aga pilt Hiiumaal ja Saaremaal: mõlema saare loomastiku koosseisu kohta on ülimalt vähe ajaloolisi andmeid. Saaremaalt on pärit teade naaritsa naha ostmise kohta Pöide turult 1910. aastal. Samas pole selge, kas tegemist oli ikka Saaremaalt pärit nahaga või hoopis mandrilt müügiks tooduga. Viimane on küll väheusutav, sest naaritsa naha väärtus oli sel ajal üsna väike (kindlasti mitte suurem kui näiteks tuhkru nahal) nii Eestis kui ka Venemaal. Põhiline osa kütitud naaritsate nahku leidis ostja Lääne-Euroopas [5].

Naaritsa häving Euroopas. 19. sajandi keskelt pärinevad esimesed kirjalikud andmed naaritsa kohatise hävimise kohta praeguse Saksamaa aladelt. 1930.–50. aastatel kadus naarits Tðehhist, Slovakkiast ja Ungarist, samuti Poolast. 20. sajandi lõpul jäid naaritsata Leedu, Läti ja Soome. Venemaal täheldati naaritsa taandumist juba 1950. aastatel, 1970. aastatel kajastas vaidlusi põhjuste üle laialdaselt Vene selleaegne teadus- ja ajakirjandus. Praeguseks on naarits suuremal osal Venemaast täielikult hävinud. Oletada võib tema elujõulise asurkonna olemasolu Vologda ja Astrahani oblastis ning hääbuvaid koldeid veel mitmes paigas. Ukrainas, Moldovas ja Gruusias on märgatud naaritsate arvukuse järsku kahanemist juba 20. sajandi esimesel poolel. Uuemaid andmeid selle liigi püsimise kohta peaaegu pole ning vähesed teated sisaldavad palju vasturääkivusi. Tundub, et naarits on neis maades täiesti hävinud või hävimise piiril.

Prantsusmaal püsib naarits siiani ligi 978 km pikkusel jõelõigul maa edelaosas (umbes 300 looma). Asurkond kahaneb kiiresti [4]. Hispaanias püsib kolme enklaavi vahel jaotatuna 900–1100-isendiline asurkond [11]. Aastail 1999–2000 on arvukus vähenenud üle 30% [2].

Naaritsa olukorra tagasivaatav uuring Eestis näitas, et 19. sajandil oli ta laialt levinud kogu Eesti mandrialal [5]. Kirjalikud allikad on teatanud tema kohatisest kadumisest 1920. ja 1930. aastatel. Järsk muutus on aga toimunud sajandi kahe viimase aastakümne jooksul: veel 1980. aastate keskpaiku elas rohkesti naaritsaid Põhja- ja Kirde-Eesti jõgedel ning ojadel, 1990. aastate esimese poole jooksul aga asendus sealne naaritsaasurkond kiiresti mingiga. Viimane teadaolev ning tõeseks osutunud teade naaritsa tabamise kohta pärineb 1996. aastast Tallinna lähedalt Arukülast. Seda aastat võib pidada ka naaritsa loodusliku asurkonna väljasuremise ajaks Eestis (joonis 2). Praegu võib meil naaritsaid loodusest leida vaid Hiiumaal: need on liigi saarelise asurkonna taastamiseks sinna lahti lastud loomad ja nende järglased.

Miks naarits kaob? Naaritsa arvukuse kiire kahanemine ja levila killustumine on paratamatult kaasa toonud vaidlused selle üle, mis võiksid olla kadumise põhjused. Keskustelud kajastavad üsna hästi tavapärast püüet seletada liigi kadumist ühe konkreetse, universaalse ja kõikjal toimiva teguriga. Paraku pole aga muutused looduslikes süsteemides nii lihtsad ja üheselt määratud. Vastupidi, enamasti on tegemist paljude mõjuritega, mis üksteisele eelnedes, järgnedes või koosmõjus ning sel moel iga üksikut mõju tugevdades põhjustavadki liigi hävingu. Ükski mõjur ei pruugi olla sellise ulatusega, et võiks liigi hävitada, aga nende kõigi koosmõjul asurkond ometi hääbub. Selguse annab eri mõjurite analüüs eri paikades kogu protsessi kestel.

Naaritsat on eri paigus ja aegadel negatiivselt mõjutanud palju tegureid. Ajalooliselt on põhiline olnud vooluvee-elupaikade armutu hävitamine kogu Euroopas ning kohati, eriti Euroopa idaaladel, ka naaritsa üliintensiivne küttimine [8, 10]. Mõlemad koosmõjus on põhjustanud asurkondade killustumise, mistõttu säilinud populatsioonid on eriti haavatavad: neile võivad saada saatuslikuks nii keskkonna kui ka asurkondade demograafilise ja geneetilise koosseisu juhukõikumised. Juba nõrgestatud naaritsaasurkonnale on aga osutunud hukatuslikuks mingi ehk ameerika naaritsa farmikasvatus oma mitmepalgelise mõjuga.

Esiteks suurendas mingi naha moodiminek paratamatult jahisurvet ka kodumaisele looduslikule naaritsale, teiseks tekkisid peaaegu kõikjal Euroopa mandril mingikasvandused, kust põgenenud loomad panid aluse selle liigi metsistunud asurkondadele. Et euroopa naaritsa kui karuslooma looduslik asurkond oli nõrgenenud, siis vallandas see mitmetes Euroopa maades mõttearenduse, et kodumaist loomastikku võiks rikastada ameerika päritolu võõrliigiga. Nii näiteks oli Nõukogude Liidus fauna rikastamiseks lastud 1971. aastaks loodusesse 20 400 minki 250 eri paigas [12]. Siiski peab tunnistama, et uue liigi tahtliku loodusesse laskmise kõrval oli võõrliigi levikule märksa suurem mõju mingifarmide põgenikehordidel: 100 000-pealisest farmist pääseb igal aastal hinnangute järgi plehku 100–200 looma.

Miks on mink ohtlik? Ökoloogilises mõttes on mink euroopa naaritsast märksa plastilisem. Tal on naaritsast suurem pesakond, tema tiinusperiood võib hilinenud implantatsiooni tõttu varieeruda olenevalt sellest, kuivõrd soodsad on tingimused pesakonna ilmaletoomiseks. Ta on tunduvalt leplikum nii elupaiga kui ka toidu suhtes. Peale selle annavad mingi suuremad mõõtmed talle eelise sama gilda liikide vahelistes agressiivsetes kontaktides (nn. gilda-sisene agressioon) [10].

Bioloogiliselt mõjub mink naaritsale peamiselt kahel viisil. Esiteks on ta ressursikasutajana edukam konkurentsisuhetes. Teiseks, omavahelistes kokkupõrgetes tõrjub naaritsa temale sobivatest elupaikadest välja. Seda aitab kiirendada mingi reproduktiivne plastilisus: uutesse elupaikadesse liikuv asurkond võib sigida märksa edukamalt kui tavaolukorras (kui tavaliselt on mingi pesakonnas neli kuni kuus poega, siis uusi alasid haaravas asurkonnas on neid üheksa kuni kümme) [14].

Peale selle kahjustab mink naaritsa säilitamise või taastamise püüdlusi Lääne-Euroopas veel oma võõrliigist kahjuri mainega, mida kiputakse üle kandma ka hääbumisohus olevale pärismaisele loomale. Seetõttu ei suuda otsustajad sageli mõista liigi kaitse probleemi.

Eesti jagab vastutust. Naaritsa kaitse ja/või taastamine tekitab küsimuse, mis võiks olla meie tegevuse eesmärk globaalsel ja Eesti tasandil. Ehk teisisõnu, milline peaks olema selle liigi seisund, et võiksime olla rahul. On ilmne, et euroopa naaritsat kogu tema endise levila piires taastada ei õnnestu. Seetõttu räägime, lähtudes demograafiliste, geneetiliste ja keskkonnaprotsesside muutlikkuse mõju analüüsist, naaritsa kui liigi seisundist, mis tagaks tema püsimise pikema aja jooksul [7]:

* Üleeuroopaline eri paljunduskeskustes peetav tehisasurkond, kus on vähemalt 200 edukalt sigivat looma (kogu asurkonna suurus vähemalt 500 looma).

* Kümme looduslikku (või taastatud) asurkonda kohtades, kus on küllaldaselt naaritsale sobivaid elupaiku ning, mis on mingile ligipääsmatud. Looduskaitsepiirangud neil aladel peavad välistama ka teiste võimalike väljasuremist tingivate tegurite mõju (keelatud on jaht, tagatud vooluvee-elupaikade kaitse jne.).

* Need asurkonnad koosnevad kokku vähemalt 1500 sigimises edukalt osalevast naaritsast. Igas üksikus asurkonnas on selliseid loomi vähemalt 30–40.

* Kõnealused üksikasurkonnad on võimalikult ühtlaselt jaotunud kogu liigi ajaloolise areaali piires.

Eelnevast on tuletatud Eesti võimalik panus vältimaks selle liigi väljasuremist [6]:

* 200 naaritsast tehisasurkond Tallinna loomaaia ohustatud liikide paljunduskeskuses ning selle ohjamine vastavuses üleeuroopalise EEP-i programmiga (EEP – Euroopa ohustatud liikide programm; selle kohta vt. lähemalt www.eaza.net).

* Saareliste asurkondade loomine Saaremaal ja Hiiumaal.

Tehisasurkond kui päästerõngas. Esimesed sammud naaritsa tehisasurkonna loomisel tegi Tallinna loomaaed 1980. aastatel. Esimesed rajajaisendid (asurkonnale alguse panevad loomad) püüti siinsest loodusest. Samasse aastakümnesse jäid ka uuringud naaritsa asurkonna seisundi kohta Eestis. 1986. aastal saadi tehistingimustes esimesed naaritsapojad. Regulaarselt on õnnestunud naaritsat tehisoludes paljundada alates 1990. aastate keskpaigast.

1998. aastast on Tallinna loomaaed koostöös sihtasutusega Lutreola naaritsa jaoks välja ehitanud erilise paljunduskeskuse, mis on loomaaias käijatele suletud. Terve tehisasurkonna suurus Eestis on kõikunud saja looma ümber (109 looma 2003. aasta lõpus; vt. joonis 4).

Alates 1992. aastast on Tallinna loomaaed koordineerinud ka üleeuroopalist naaritsa EEP-i programmi, mis ohjab ligi 200-isendilist asurkonda (2003. aasta lõpu seis). Seega on Tallinna loomaaias leidnud koha üle poole naaritsa maailma tehisasurkonnast. EEP-i programmi raames peetakse ka naaritsa tehisoludes paljunemise andmebaasi (nn. suguregistrit), kus praegu on andmed ligi 1500 tehistingimustes elava isendi ja nendega toimunu kohta (sünnid, surmad, sigimised jne.) alates 1930. aastatest. Need andmebaasi alusel tehtud analüüsid annavad võimaluse otsustada, kuidas paremini säilitada tehisasurkonna õiget demograafilist struktuuri ja geneetilist mitmekesisust.

Järgmine samm: saarelised asurkonnad. Pärast seda, kui naaritsa tehisasurkonnas oli tagatud regulaarne sigimine, seega geneetilise materjali säilimine, tuli hakata mõtlema saareliste asurkondade loomisele. Liik saab ju looduslikuna püsida vaid oma loomulikus ökosüsteemis, kus toimib looduslik valik. Tehistingimustes kinnistab valik ka ilma inimese otsese sekkumiseta neid omadusi, mis tagavad püsimise just neis oludes. Paraku need omadused ei pruugi olla ja tavaliselt ei olegi liigile kasulikud looduskeskkonnas. Seega jääb tehisasurkond vaid liigi geneetilise materjali säilitamise tagatiseks.

Looduslik valik saab aga toimida isoleeritud aladel, näiteks saartel. Eesti kaks suuremat saart – Hiiumaa ja Saaremaa – tundusid esmapilgul selleks otstarbeks sobivat. Tegelikult selgus, et sobivamaid saari on raske leida kogu Euroopas. Juba põgus analüüs näitas, et naaritsa ajaloolisel asustusalal lihtsalt pole saari, kus on küllaldaselt häid elupaiku naaritsale ja mis pole asustatud mingiga (või kus minki on sel määral, et teda oleks võimalik välja püüda).

Hiiumaal 1997. aastal tehtud eeluuringud näitasid, et saarele saaks napilt mahutada elujõulise asurkonna. Paraku olid sellel saarel naaritsafarmist pagenud minkide järeltulijad moodustanud looduses metsistunud asurkonna. Seetõttu oli esimene ülesanne sealsete minkide väljapüük määral, et järelejäänud üksikisendid ei suudaks elujõulist asurkonda taastada, vaid hääbuksid iseenesest.

Minkide väljapüük Hiiumaal 1998–2000. Mis tahes liigi väljapüügisse suhtuvad inimesed alati teatud umbusuga: kui selle tegevuse sisu ja vajadust rahvale piisavalt ei selgitata või koguni vääralt kajastatakse, siis võivad tegijad pälvida avalikkuse hukkamõistu. Seetõttu otsustati juba algul, et kõik see peab toimuma võimalikult läbipaistvalt, eesmärke tuleb selgitada eelkõige ajakirjanikele ja nende kaudu kõigile. Selgituse peateljeks kujunes mõttekäik, mis on lühidalt kokku võetud järgmises tsitaadis: „Probleem pole surm, probleem on sündide jada katkemine.“ [16] Ehk siis – ühe võõrliigi isendite täielik väljapüük (surm) piiratud alalt on eetiliselt õigustud, kui see tagab teise liigi püsimise (vältides nii sündide jada katkemise).

1998. aastal alustas sihtasutus Lutreola minkide väljapüüki Hiiumaal. Seda tegid esialgu Hiiumaa jahimehed, aga kui siiski selgus, et operatsioon kogu oma keerukuses pole neile jõukohane, kutsuti appi üks selle ala parimaid asjatundjaid dr. Vadim Sidorovitð Valgevenest. Koostöö Valgevene eksperdi ja kohalike jahimeeste vahel sujus hästi, ilmselt suuresti tänu sellele, et jahimehed mõistsid operatsiooni keerukust.

Minki püüti neljal kahe- kuni neljanädalasel püügiperioodil ajavahemikus 1998–2000. Enamik loomi tabati paaril esimesel püügiperioodil, kolmas ja neljas jäid peamiselt kontrolliks, tabati vaid üksikuid isendeid. Minkide hiljutisele farmipäritolule viitas heleda värvusvariatsiooni suur osakaal nendel. Kokku tabati 51 minki. Seda oli vähem, kui esialgse hinnangu järgi saarel pidi olema, nii et tabamata isendid pidid hävima looduslike tegurite toimel.

Pärast väljapüügi „ametlikku“ lõppu saadi kätte veel kaks minki – üks 2000. ja teine 2001. aastal. Hoolimata iga-aastastest intensiivsetest välitöödest ja loomade püügist eluspüügi lõksudega, pole sellest ajast alates saarel rohkem minke tabatud. See on küllaldane tõestus mingi asurkonna hääbumise kohta Hiiumaal.

Minkide püügiks kasutati keskkonnaministeeriumi eriloa alusel taldrikraudu. Need on keelatud nn. ebahumaansuse tõttu, sest loom võib käppapidi rauas olles seal kaua piinelda. Minkide väljapüügi käiku jälgides tekkis aga kindel veendumus, et mitte püügiriist iseenesest pole ebahumaanne, vaid seda võib olla püügivahendit kasutav inimene. Nii lubatud eluspüügi kastlõkse kui ka taldrikraudu saab kasutada loomale väga vähe piina tekitades, aga ka vastupidi: kõik oleneb püüdja suhtumisest ja oskustest.

Kuidas naaritsaid loodusesse lasta? Kui Hiiumaal tegevust alustades tundus, et keerukaim on mingi väljapüük, siis nüüd võime oma kogemuse põhjal väita, et eksisime: üht liiki loodusest eemaldada on tunduvalt lihtsam kui hääbuvat liiki sinna tagasi viia.

Tehisoludes sündinud loomi loodusesse viia on väga raske, siin võib varitseda rohkesti karisid. Suremus suureneb esialgu juba loomi ümber asustades, sest uues kohas ei tunne loom ümbrust ja võib seetõttu kergesti hukka saada. Tehisoludes sündinute puhul lisandub veel loomade oskamatus looduses hakkama saada: nad ei leia saaklooma, ei oska kasutada elupaiga eeliseid, ei taipa teiste kiskjate eest varjuda. Seetõttu oli oluline loomaaias sündinud loomi looduses toimetulekuks ette valmistada. Väljavalitud loomi treeniti: söögiks anti neid elusaid saakloomi, kellega naaritsal tuli kokku puutuda Hiiumaal; naaritsatel püüti tekitada kiskja- ja inimesekartlikkust ning paljudele õpetati selgeks ujumise ja kalapüügi kunst, mis tehisoludes oli kadunud.

Loomade loodusesse laskmisel on oluline, kuidas seda teha. Eristatakse kahte vastandlikku metoodikat: karm (ingl. hard) ja pehme (ingl. soft) lahtilaskmine. Esimesel juhul saadetakse loom uude keskkonda ilma igasuguse toetuseta, teisel juhul vabastatakse ta looduslikus elupaigas olevast aedikust järk-järgult ning sellega kaasneb sageli ka tugihoole. Mõlemal meetodil on omad plussid ja miinused. Et naaritsate lahtilaskmise kunsti polnud kusagilt õppida, siis otsustasime tegutseda katse korras, see tähendab proovida eri meetodeid ja tulemuste põhjal oma tegevust korrigeerida.

Esimesed katsetused ja tulemused aastal 2000. Sobivaima meetodi väljaselgitamiseks lasime loomi lahti kahes etapis: täiskasvanud isendid varasuvel ning sama-aastased suve lõpus – ajal, mil pesakonnad looduses lagunevad. Kõikidele naaritsatele oli varem kaela pandud raadiosaatja, mis võimaldas saada teavet nende kohanemisedukuse kohta.

28. juunil lasti Tihu järvede lähedal lahti esimesed üheksa naaritsat ning asuti neid hoolega jälgima. Kohe sai selgeks, et vastupidi meie ootustele ei käitu tehistingimustes üles kasvanud loomad nii, nagu naaritsatele kohane: enamik neist ei püsinud veekogude ääres, vaid liikusid laialt ringi eri elupaikades. Kahele neist ei lõppenud ringirändamine õnnelikult: ühe emaslooma tappis salakütt, teise suurem kiskja (tõenäoliselt metsnugis). Üldiselt olid esimesed tulemused siiski lootustandvad, sest pärast lühemat või pikemat ringirändamist jäid kolm jälgitavat veekogu äärde pidama ning võtsid selle omaks kodupiirkonnana.

Septembris lahti lastud naaritsatest (kaheksa looma) elasid kohanemisaja üle vähemalt kaks, seega jäi 17 lahtilastud loomast pärast saja päeva pikkust jälgimisperioodi ellu vähemalt viis (nende liikumisest ja elualadest annab ettekujutuse joonis 3). Kohanemisaja üle elanud naaritsad käitusid juba metsiku looma kohaselt ja said looduses suurepäraselt hakkama: kõik elasid talve üle ja mõni võttis kaalus isegi juurde.

2001. aasta suur ettevõtmine. Saadud tulemused julgustasid meid 2001. aastal lahti laskma juba palju rohkem loomi: 41 naaritsat, kellest 23 olid raadiosaatjaga, lasti lahti suve alguses. Juba enne oli selge, et nii suurt rühma loomi ei suuda üks-kaks inimest jälgida: appi tulid vabatahtlikud tudengid ja magistrandid Inglismaalt, moodustus kuueliikmeline rahvusvaheline jälgimisrühm. Selline hulk inimesi sai raadiojälgimise teel täita mitut eesmärki, näiteks selgitada ööpäevast aktiivsust ja liikumisteekonna pikkust. Ellu jäi siiski oodatust vähem naaritsaid: kahe kuu jooksul vähemalt 22%. Põhiosa loomadest murdsid kiskjad naaritsale sobimatutes elupaikades, s.t. veekogudest eemal. Talvine looduslik suremus võttis veel oma osa ja kevadeks jäid saarele vaid üksikud naaritsad. Nii kesised tulemused sundisid otsima uusi võimalusi.

2002 ja 2003 – uued tuuled. Nüüdseks oli selge, et mõnekümne isendi kaupa loodusesse viidud naaritsaid jääb uueks sigimisajaks alles liialt vähe. Jäi kaks võimalust: kas lasta loodusesse korraga nii palju loomi, et järgmiseks kevadeks jääb küllaldane hulk sigijaid, või proovida leida asurkonna loomiseks hoopis tõhusam viis. Esimene võimalus ei sobinud meile juba seepärast, et loomaaia tehisasurkonda kahjustamata ei saa sealt väga palju loomi korraga ära võtta. Rääkimata siis juba ebaefektiivse meetodi eetilistest aspektidest.

Seetõttu tuli läbi ajada sama arvu loomadega, kuid leida võimalusi suurendada tõenäosust, et nad osalevad sigimises järgmise aasta kevadel. Ühe sellise uue meetodi kohaselt tuleb loodusesse lasta tehistingimustes paaritatud tiined emased. Siin peitus ka vastuolu: võis oletada, et tiinete loomade suurema energiatarviduse tõttu on neil ka suurem tõenäosus hukka saada. Et selgitada, kas uus lähenemine tasub, otsustasime loodusesse lasta võrdses koguses tiineid ja mittetiineid emaseid.

Teine mure oli loomade lahkumine neile sobivaist vooluvee-elupaikadest, mis tähendas neile suurt tõenäosust hukka saada. Otsustasime loomi üle kavaldada, viies nad sobivasse elupaika koos oma pesakastiga, mille kaevasime oja kaldasse. Võis loota, et oma lõhnadega pesa hoiab loomi paigal vähemalt kohanemise kõige raskema esimese kuu. Uus moodus paistis end õigustavat: välitöödel suve keskpaigas võis näha vähemalt kolme pesakonna tegutsemisjälgi. Paraku nullis hea tulemuse katastroofiliselt kuiv suvi, mis tegi pesakonna üleskasvatamise väga raskeks. Palju jõgesid kuivas sootuks ning toidubaas sai paiguti oluliselt kannatada. Sügisel ühtegi looduses sündinud isendit tabada ei õnnestunud. Tiinete emasloomade loodusesse asustamist korrati 2003. aastal ja talve hakul õnnestus seirel kastlõksu saada esimene looduses üles kasvanud naarits.

2003. aasta sügistalvel võis Hiiumaal ellu jäänud naaritsate arvukust hinnata vähemalt 14–15 isendile, aga arvestades seire metoodikast tulenevat viga, oli neid tõenäoliselt rohkem.

2004 – pehmem lahtilaskmise metoodika. Varasemate aastate kogemusi analüüsides hakkas meile silma, et loomaaia suurtest (üle saja ruutmeetri) ja loodusliku ilmega aedikutest lahti lastud loomi jäi ellu tunduvalt rohkem kui neid, kes olid enne elanud standardpuurides, ja seda treeningust olenemata. Peale selle paistis, et tehisoludes vahendab emaloom talitajat ja poegi ning mingi aeg pärast pesakonna eraldamist käituvad kõik pojad üsna metsikute naaritsate moodi. Seetõttu tekkis mõte, et metoodikat tuleb täiustada: lasta loodusesse vaid suurtest loodusliku sisustusega aedikutest pärit pesakondi, tehes seda pesakonna normaalse lagunemise ajal. Selleks et suurendada emasloomade ületalve elamise tõenäosust ning tagada nende tiinestumine, otsustasime 2003.–2004. aasta heale kogemusele toetudes püüda sügisel osa loodusega kohanenud emasloomi kinni, pidada neid ületalve loomaaias ning siis pärast loomaaias paaritamist lasta kevadel uuesti loodusesse täpselt seal, kust nad olid välja püütud.

Rajasime Hiiumaale sobivatesse elupaikadesse veel kolm looduslikku aedikut, kus emaloomad saaksid oma pojad üles kasvatada ning siis loomuliku perelagunemise ajal Hiiumaa loodusesse rännata. Nüüdseks on neis (ja loomaaia suurtes aedikutes) üles kasvanud pesakonnad loodusesse läinud ning alustamas oma iseseisvat elu. Kui hästi neil läheb, saab öelda alles hilissügisese ja kevadise seire tulemuste põhjal. Praegu küll tundub, et edu on käega katsutav.

Kas Hiiumaa on ikka naaritsale sobiv koht? Naaritsale sobivaid vooluveekogusid – jõgesid, ojasid ja suuremad peakraave – leidub Hiiumaal kokku üle 300 km. Arvestades selle liigi asustustihedust arvukuse madalseisu aegu – talvel, võiks Valgevene sarnastes elupaikades tehtud uuringuile toetudes öelda, et minimaalne arvukus Hiiumaal peaks jääma 50–92 isendi piiresse, olles suvel palju suurem [13]. Selline asurkond suudab suure tõenäosusega juba iseseisvalt püsima jääda.

Kuigi praegu on naaritsaid Hiiumaal veel vähe, võib öelda, et sealsed elupaigad suudavad pakkuda neile kõike eluks vajalikku. Iga-aastase seire tulemused näitavad, et naaritsad on heas konditsioonis ja talvine suremus on olnud väga väike.

Uuringute andmeil on Hiiumaa naaritsad toitunud üsna samamoodi kui teised meie vööndis elavad naaritsad: olulisi erinevusi, mis seaksid kahtluse alla Hiiumaa toidubaasi sobivuse, ei ole. 2000.–2003. aastal kogutud ekskrementide analüüs (kokku 564) näitas, et naarits sööb peamiselt kahepaikseid (49,6% biomassi järgi), aga ka kala (27,9%), vähke (10,8%) ja pisiimetajaid (9,3%). Juhuslikuna oli toidulaual putukaid, linde ja roomajaid (Madis Põdra jt. avaldamata andmed; vt joonis 5). Nõukogude ajal tehtud ulatuslikud maaparandustööd on jätnud oma jälje saare vooluvee-elupaikadele, suur osa jõgedest ja nende valgaladest on kraavitatud ning elustik neis veekogudes üsna vaene. Naaritsa Hiiumaa asurkonna kaitsekorralduskava (2004–2008) näeb ühe tegevusena ette taastada vooluvee-elupaiku, mis ei ole oluline mitte ainult naaritsa, vaid kogu Hiiumaa elustiku ja inimese enda seisukohast. Nii ilmneb naaritsa ja inimese ühishuvi, mille võiks kokku võtta lausega: naaritsale on oluline, et jõgedes ja ojades oleks kala ja vähki ning selle vastu ei ole ka inimestel mitte midagi.

Mida arvavad hiidlased naaritsa taastamise projektist? Hiiumaa elanikud on suhtunud naaritsa asurkonna taastajaisse üldjoontes soosivalt. Seda näitas 2003. aastal tehtud küsitlus sellest ettevõtmisest mõjutatud huvirühmade seas (jahindus, kalandus, metsandus, keskkonnakaitse, turism, talupidajad). Projektist olid rohkem huvitatud need, kelle tegevusala on ühel või teisel viisil naaritsaga seotud: keskkonnakaitse, metsanduse, jahinduse ja talumajapidamisega tegelevad inimesed.

Peaaegu kõik vastajad (97%) olid kuulnud naaritsaprojektist, saades teavet eeskätt isiklike kontaktide või vestluste kaudu projekti teostajatega ja vastavalt Interneti-leheküljelt (eriti kõrgema haridusega inimesed, kel ka sügavam huvi asja vastu). Hinnangud projektile erinesid olenevalt küsitletu soost ja haridustasemest. Naised, samuti kõrgharidusega ja nooremad inimesed teavad üldjuhul naaritsaprojektist rohkem ning peavad seda ka olulisemaks. Vanemaealiste hulgas on aga sagedasem arusaam, et naarits on ohtlik väikekiskja. Neid inimesi, kes ilmutasid mingitki vastumeelsust, oli vähe (kuni 15%) ning vastuseis seostus peamiselt hirmuga, et tekivad mitmesugused uued piirangud ja probleemid [17].

Milline on naaritsa tulevik? Kaugemale tulevikule mõeldes ei ole naaritsa püsimajäämine nii siin Eestis kui ka kogu Euroopas veel kindlalt tagatud ja oleneb suuresti sellest, mil määral suudetakse rakendada kaitsemeetmeid. Kaks põhilist maad, kus selle liigiga aktiivselt tegeldakse, on Hispaania ja Eesti.

Hispaanias proovitakse tekitada minkide invasiooni teele lõksudest „kaitseliine“, mis väldiksid võõrliigi sattumist naaritsa elualadele. Kuigi meie oludest vaadatuna tundub see ettevõte täiesti jabur, siis Hispaanias ei pruugi see nii olla: sealsed jõed voolavad kitsastes ja sügavates sängides ja neil on vähe kõrvalharusid. Samas on selle ettevõtte suurim miinus, et seda tuleks siis teha igavesti, kandes lõputult ka “kaitseliiniga” seonduvaid kulusid. Parakupole kindlust, et mingi asurkond kastlõksudest ükskord ikkagi läbi ei lähe. Seda teavad ka hispaanlased ise ning plaanivad lähitulevikus rajada ka naaritsate paljunduskeskusi, et niiviisi säilitada selle liigi geneetilist materjali juhuks, kui looduses tehtav ei õnnestu.

Eestis on suur tõenäosus jõuda viimaste aastate jooksul kogetu ja katsetatu toel sinnamaani, et Hiiumaale tekib naaritsa looduslik asurkond. Ometi sellega naaritsa kaitsetegevus ei lõpe.

Esmalt on võimalik naaritsatele sobivaid elupaiku lihtsate töödega laiendada: nii suureneks asurkond, seega ka tema elujõulisus. Pealegi on selge, et asurkonna loob ainult teatud hulk isendeid ja edasi kanduvad vaid nende geenid. Et püsiks liigi geneetiline mitmekesisus ja tema kohanemisvõime, on oluline kanda kõik lähteasurkonna geenid uude saarelisse asurkonda. Selleks tuleb saarelist asurkonda geneetiliselt ohjata.

Loomulikult vajavad kaitset naaritsa elupaigad Hiiumaal. Paraku on üks saareline asurkond haavatav pelgalt juba seetõttu, et ta on ainus. Selle võib hävitada juhuslik katastroof ja siis oleks Hiiumaal tehtu tühi töö. See oleks eriti kahetsusväärne juhul, kui liigi kaitseks tehtu ebaõnnestuks ka mujal Euroopas. Niisiis on ülioluline luua vähemalt kaks naaritsa asurkonda, sest mõlema hävimise tõenäosus on poole väiksem. Järgmine oluline samm ongi rajada naaritsa asurkond Eesti teisel suurel saarel – Saaremaal.

Nii või teisiti oleneb Eestis tehtavast suurel määral naaritsa käekäik kogu Euroopas.