Seda üsna tagasihoidlikku võsaveeretaime ei leia mitte kogu Eestis, sest meie ala läbib tema levila loodepiir. Lääne-Euroopas karvast maarjaleppa pole, mistõttu Euroopa Liit soovibki hoida teda seal, kuhu ta veel küünib.

Roosõieliste sugukonda kuuluv karvane maarjalepp (Agrimonia pilosa) kasvab kuni meetri kõrguseks. Püstise varrega veidi karvane taim kannab pikka tipmist, väikestest kollastest õitest koosnevat õisikut. Väga sama moodi näeb välja ka Eestis üsna tavaline harilik maarjalepp, kasvavad need kaks liiki aga vahel lausa kõrvuti.

Nende taimede liigiepiteedid mõjuvad tegelikult veidi eksitavalt: just harilik maarjalepp kipub olema karvasem. Kindlamini saab neil vahet teha lehekeste kuju järgi: karvase maarjalepa lehekese alumine kolmandik on terve servaga ja pikalt ahenev, hariliku maarjalepa leheke on aga kogu ulatuses sakiline ja ümara alusega. Hariliku maarjalepa õisik on tipuosas tihe, karvasel kogu ulatuses hõre. Ilmselt seetõttu on viimasel tipp õitseajal veidi longus. Vilunud silm tabab ära ka kerge värvierinevuse: harilik maarjalepp on veidi kollakamat tooni, karvane aga pigem hallikasroheline. Erinevalt harilikust maarjalepast kuivavad karvase maarjalepa alumised varrelehed enamasti juba õitsemise ajal. Karvase maarjalepa varred harunevad väga vähe, harilik võib seevastu olla üsna okslik.

Viljad on mõlemal liigil möödujale ühtmoodi tüütud, sest nende haakjad harjaskarvad jäävad väga kõvasti kinni ka üsna siledale pinnale, tossupaeltest või sokiservadest ning loomade karuskasukatest rääkimata. Nõnda tagab taim järglaste leviku.

Harilik maarjalepp on nii jõudnud asustada kuivemad karja- ja heinamaad, teeservad ja metsaveered, mahajäetud kultuurmaad.

Kasvutingimused. Karvast maarjaleppa on viimasel ajal hakanud vähemaks jääma. Ka temale meeldivad enam-vähem avatud kasvukohad, aga mitte lauspäikeselised ja mitte eriti kuivad. Talle sobivad parasniisked või veidi märjemad metsaservad ja niidud, kraavikaldad, hõreda võsaga jõeääred. Möödunud suvel ei leidnud ma karvast maarjaleppa enam neist varasemast ajast teada olnud kohtadest, mis on tihedalt võssa kasvanud. Samas kasvab ta nüüd näiteks metsateedel, kus on vähe liikumist, sest metsaheinamaadelt heina enam ei niideta. Väga hästi tunneb karvane maarjalepp end Ebavere mäel, kuhu on uusi matka- ja suusaradasid rajades tekitatud juurde piisava valgustatusega alasid. Mõõdukas tallamine taimi ei häiri: karvane maarjalepp kasvab rikkalikult vaatetorni ümbruses ja lausa teeradadel. Umbes pool sajandit on teda jälgitud Võrumaal Verijärve ääres, päris ujumiskoha lähiümbruses. Niisiis paistab see haruldasevõitu taim olevat inimsõltlane: kasvades kultuurist mõjustatud aladel, vajab ta edaspidigi inimtegevuse jätkumist enam-vähem endisel määral.

Raviomadused. Nii harilik kui ka karvane maarjalepp on ravimtaimed, kuigi neid Eestis eriti laialt ei kasutata ja meie ravimtaimede raamatud maarjaleppa ei mainigi. Küll aga tuntakse karvast maarjaleppa meist lõuna pool ja ilmselt on ta väga oluline idamaade meditsiinis. Tema üks levinumaid ingliskeelseid nimetusi on Chinese agrimony, taani ja rootsi keeles on aga liigi epiteediks vastavalt russik, rysk (vene), mis viitab idapäritolule. Soomlased kutsuvad karvast maarjaleppa idänverijuuri, ilmselt siis tundes ka tema raviomadusi.

Maarjalepal on vere hüübimist soodustav toime, seetõttu on teda sajandeid pruugitud verejooksude peatamiseks lahinguväljadel (põhikomponent “arkebuusi vees”), hemorraagia ja menstruatsiooni vaevuste puhul. Kasutatakse taime maapealset osa, mõnel juhul ka ainult lehti või pungi, nii teena kui ka tõmmistena. Karvasele maarjalepale omistatakse veel antibakteriaalset toimet ning teda kasutatakse düsenteeria, malaaria ja nahahaiguste raviks, kurguhaiguste ja isegi tuberkuloosi leevendamiseks, idamaades ka siseparasiitide vastu. Maarjaleppa on tarvitatud ka maksahaiguste raviks ja tal on diureetilised omadused. Kliiniliselt on leitud karvasel maarjalepal kasvajarakke inhibeeriv toime, ta kuulub koos þenðenni ja mitme teise taimega tunnustatud vähiravimite koosseisu.

Levik. Karvane maarjalepp on levinud Ida-Euroopast Ida-Aasiani, ulatudes Edela-Poolast, Kesk-Rumeeniast ja Lõuna-Soomest Hiina ja Jaapanini. Meil kohtab seda liiki vaid Kesk- ja Lõuna-Eestis, saartel ja Põhja-Eestis teda pole. Eestis jõuab karvane maarjalepp oma levila loodepiirile. Lätis ja Leedus on ta üsna tavaline (vt. kaarte).

Otsustades rahvapäraste nimetuste vähesuse järgi, pole maarjalepad olnud eestlasele kuigi tuntud. Ja miks neid üldse -leppadeks kutsutakse, ei oska öelda ka Gustav Vilbaste [3]. See-eest on siinseid maarjaleppasid märganud teadlased: karvase maarjalepa kirjeldas vene botaanik Carl Friedrich von Ledebour 1823. aastal Tartus [2].

1. Hultén, Erik; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants. North of the Tropic of Cancer. 1–3. Koeltz Scientific Books, Königstein.

2. Juzepczuk, Sergei 1941. Agrimonia L. – Schischkin B.; Juzepczuk Sergei (eds.). Flora URSS X. Moskva, Leningrad.

3. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised, 20 (67). Tallinn.

Malle Leht (1953) on botaanik, töötab EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudis vanemteadurina.