Eesti Looduse fotov�istlus
2004/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldused EL 2004/10
Emaputk

Juulis-augustis võib Pärnumaa rannaniitudel, harvem ka mujal mererandadel ja luhtadel näha suurte kogumitena õitsemas sarikalist, mis just nagu oleks heinputk ja ei ole ka.

Märgates luhal või rannaniidul taime, kelle lehelaba on põlvjalt alla käändunud ja veidi pitsiline, tasub vaadata ka tema vart: kui see on vaoline ja sõlmekohtadel ei märka punast, võibki olla tegu Euroopas haruldase ja ka Eestis mitte just väga sageli ette tuleva emaputkega (Angelica palustris). Meil üsna tavalisest heinputkest (Angelica sylvestris), kelle vars on sile ja punakate sõlmekohtadega, aitavad teda eristada veel lai-kolmnurkjad alumised lehed [8]. Sageli kasvavad need kaks putke koos.


Kuidas eristada emaputke heinputkest:
Tunnus Emaputk Harilik heinputk
vars teravalt kandiline, vaoline ruljas, jäme
lehelaba põlvjalt alla käändunud ei ole põlvjalt alla käändunud
lehed enamasti kaheli, harvem kolmelisulgjad; alumised laikolmnurkjad alumised lehed enamasti kolmelisulgjad
sulglehekesed südajasmunajad, ebaühtlaselt täkilissaagja servaga munajad või munajassüstjad, paljad, teravalt peensaagja servaga
sarikakiired tiivuliselt kandilised, peaaegu paljad (vaid sisemised küljed karedad) kumerad, suured, poolkerajad, karedakarvased
õied valged valged või roosad

Levik. Eestis on emaputk oma levila põhjapiiril ja kasvab siin põhiliselt läänesaartel ja Lääne-Eesti rannikul. Mitu leiukohta on ka Tartu ümbruses, isegi linna piiresse jäävatel luhtadel, kuid mujal sisemaal pole seda taime leitud. Meie kõige arvukamad ja elujõulisemad emaputke populatsioonid ongi rannaniitudel.

Väljaspool Eestit on liik levinud Euraasia kontinentaalse osa parasvöötmes Kesk-Euroopast Ida-Siberini ja Kesk-Aasias Kasahstani metsasteppideni [2].

Euroopa loodusdirektiivi II nimistusse on emaputk arvatud ilmselt leiukohtade pideva kahanemise tõttu. Nii näiteks on see liik kadunud Austriast, Bulgaariast ja Slovakkiast, puudub ka Ðveitsis [1]. Tðehhis on emaputk punase raamatu kriitiliselt ohustatud, Ungaris ohustatud, Saksamaal, Rumeenias ja Serbias ohualdiste ning Venemaal tähelepanu vajavate liikide loendis [4]. Leedus tema kohta kindlaid leiuandmeid ei ole, Läti vähesed leiukohad on koondunud Riia lahe äärde.


Kust teda otsida? Emaputk kasvab niisketel ja märgadel soo- ja rannaniitudel ning jõeluhtadel, kus pinnaveetase püsib pidevalt kõrgena. Eelistab lubjarikast tüseda huumusega või turbast mulda, kus pH on neutraalne või nõrgalt aluseline. Samas ei talu emaputk aga pikaajalisi üleujutusi, muld peab olema üsna hapnikurikas. Juurestiku läbikuivamist kardab ta vähem kui liigvett ja kasvab ka mõõduka soolsusega kohtades.

Emaputk on kontinentaalse kliima taim, nii et talub hästi tugevat külma.

Olles pärit Sarmaatia lauskmaadelt, jõuab ta subalpiinsele kõrgusele vaid Montenegros [6]. Mäestikes asuvad ühtlasi Euroopa lõunapoolseimad leiukohad.


Emaputk on monokarpne taim, seega õitseb vaid kord elu jooksul, tavaliselt teisel aastal, harvem ka kolmandal või kehvade tingimuste korral veelgi hiljem. Pärast õitsemist taim sureb. Sellise elukäigu tõttu võib populatsioonides mõnel aastal olla üsna vähe õitsvaid taimi. Ebasoodsate olude korral putked mõnest kasvukohast peaaegu kaovad, et aga üks putk toodab 400–6000 seemet [7], taastub populatsioon sobivas kohas kiiresti ka paarist ellujäänud taimest.

Emaputke tolmeldavad eelkõige kiletiivalised, nektarit käivad maitsmas ka liblikad. Seemned levivad peamiselt tuulega. Viljade servmised roided on tiivulised, kuid sellegipoolest ei kandu nad kaugemale kui mõnikümmend meetrit. Tihedad kogumid on ilmselt tekkinud emataime lähikonda langenud viljadest. Võimaluse korral levib taim ka vee kaudu: seeme suudab veega edasi kanduda ja vees elus püsida kuni nädala. Vegetatiivselt see liik tavaliselt ei paljune, vaid harvadel kordadel tekivad taime juurel enne õitsemist pungad, mis võivad järgmisel aastal anda õisikuvarre.

Emaputk on kiire elutsükliga: seemned küpsevad kuni kuuga [7]. Kõige pikem seni teada olev seemnete eluiga on küündinud kolme aastani; idanevus selle ajaga küll vähenes. Heades oludes hakkab 10–20% seemnetest idanema juba sügisel.


Kuidas seda liiki kaitsta? Eestis kuulub emaputk kaitstavate taimeliikide III kategooriasse ja punase raamatu tähelepanu vajavate liikide hulka.

Peale selle on emaputk ka Berni konventsiooni I ja Euroopa loodusdirektiivi II lisas [4]. Meil võeti emaputk 1999. aastal ka riiklikult seiratavate liikide hulka.

Teda ohustavad soostunud alade kuivendus ja ehitustegevus. Viimast tuleb silmas pidada eriti linnalähistel ja rannikualadel.

Emaputk eelistab kasvada otseses päikesepaistes, kuid talub ka kuni 30% varju. Ta on küll lopsaka kasvuga ja konkurentsivõimeline – konkureerib edukalt teiste niidutaimedega –, kuid põõsarinde tihenedes kaob. Ka seemned idanevad vaid valgusrikastes kohtades.

Sellele liigile on kasulik varasuvine niitmine, mis aitab tal saavutada soodsamaid kasvuolusid konkurentsis teiste liikidega. Teist korda võiks niita alles pärast seemnete valmimist septembri keskel või hiljemgi.



Kadri Tali, Helina Kärgenberg
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012