Eesti Looduse fotov�istlus
2004/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2004/10
Baer teab vastuseid ka tänapäevastele probleemidele

Erki Tammiksaar (1969) on sündinud Vändras. Lõpetas 1993 geograafina Tartu ülikooli ja kaitses samas 1995. aastal magistritöö ning 2000. aastal doktoriväitekirja “Karl Ernst von Baeri geograafia-alane tegevus 1830.–1840. aastatel” (vene keeles). Alates 1994. aastast EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudi Baeri muuseumi juhataja ja teadur. Kuulub Tartu ülikooli ajalookomisjoni, Eesti geograafia seltsi, Eesti looduseuurijate seltsi, õpetatud eesti seltsi ja akadeemilisse baltisaksa kultuuriseltsi Tartus. Uurinud põhiliselt Karl Ernst von Baeriga seonduvat, aga ka loodusteaduste ajalugu Eestis, Vene- ja Saksamaal 19. sajandil, teadussidemeid Vene- ja Saksamaa vahel 19. sajandil ning loodusteaduste ajalugu Tartu ülikoolis 19. sajandil.

Milleks meile üldse teadusajalugu?

Teadusajalugu loob uut teadmist selle kohta, kuidas omal ajal teadust tehti ning miks ta just nii arenes. Selle abil saame hinnata meie praeguse teaduse taset. Pole minevikku ilma tulevikuta.

Teadusajalool on kaks suunda: üks on faktilis-ajalooline ning teine uurib ideede arengut. Viimane on professionaalsem, nõuab suuremat lugemust ja laiemat maailmamõistmist.

Mida on meil praegu õppida näiteks 19. sajandi maadeuurijatelt, kes hobuse seljas ekspeditsioonile ratsutasid?


Praktilist väärtust sellel teadmisel tõesti ei ole. Samas võib olla näiteks kasu teadmisest, kui palju püüti 19. sajandil kala. Need andmed on arhiivides sageli olemas ning see aitab interpreteerida tänapäevaste kalavarude suundumusi. Muidugi on varasemad andmed väga lünklikud ning nõuavad keerukat seletamist.

Teadusajalugu loob siiski uut teadmist, millest on õppida ka praegusajal. Probleemid on ju samad: inimeste, võimu- ja rahasuhted on samamoodi toiminud ka vanasti.


Mida teadusajaloo valdkonnas on Eestis üldse tehtud? Enamik uuringuid on vist esimese suuna esindajad.


Teadusajalugu Eestis on üsna uus distsipliin, mis sündis siin 1960ndatel aastatel samal ajal teadusajaloo buumiga Nõukogude Liidus. Nõukogude Liit tahtis näidata, et kõik asjad on nende avastatud ja sellesse konteksti sobis väga hästi baltisaksa loodusteadlastega tegelemine: nad olid Vene impeeriumi alamad ning nii Tartu ülikooli kui ka baltisaksa loodusteaduse uurimine sobis selles mõttes hästi. Kuid sellest ei kujunenud süstemaatilist, professionaalset uurimist, vaatluse alla võeti üksikud lõigud. Armastati kasutada eri entsüklopeediaid, välja tuua raamatuid, mida need inimesed kirjutasid, kuid teoste sisusse süüviti vähem.


Eestis tegutsenud teadlastest on tuntuim kindlasti Karl Ernst von Baer. Tema elu- ja teadustee peaks praegu küll nii teada olema, et vaevalt saab siin midagi uut avastada?


Minu arvates on Baeri-uurimine kuskil poolel teel. Arvamus, et tema kohta on kõik teada, on tõesti laialt levinud: Baerist on kirjutatud üle tuhande ühesaja artikli. Kuid see on väga petlik. Enamasti on uuritud Baeri tööde tähtsust embrüoloogiale ja evolutsiooniteooriale ning seetõttu on ka tema biograafid olnud bioloogi või arstiteadusliku taustaga. Neid pole huvitanud näiteks Baeri geograafiauurimused või tegevus poliitikuna, mida olnuks nõukogude ajal muidugi raske uurida. Samuti on vähe teada tema suhete võrgustikust, kuidas ja keda ta toetas ametikohtadele saamisel, kuidas ta arendas baltisakslust ja Tartu ülikooli, tema suhted Euroopa ülikoolide ja inimestega.

Ka Baeri iseloomuomadusi pole keegi uurinud. Kuid see on just võtmeküsimus Baeri tegevuse hindamisel. Ta alustas paljusid asju, kuid ei viinud neid kunagi lõpuni. Oma põhitöö, loomade üldise arengulooga rajas ta embrüoloogia, aga teose esimesele köitele pidi järgnema teine. Selle andis aga hiljem välja hoopis tema kirjastaja, muidu oleks see jäänud ilmumata. Baer lubas avaldada antropoloogialoengute teise köite, ent ka see jäi tegemata. Ta kirjutas maailma esimese uurimuse igikeltsast, selle füüsikalistest ja geoloogilistest omadustest ning levikust, kuid seegi jäi korrektuuripoognatesse ning teose avaldasin alles mina mõne aasta eest oma uurimustega seoses.

Baer oli isikuomadustelt väga labiilne ning kui ta oli laineharjal, siis tegeles ta intensiivselt probleemiga. Samas tulid välised või sisemised asjaolud, mis ei lubanud tal töid lõpetada. Baeri arhiiv, tuhanded kirjad ja käsikirjad, on suhteliselt hästi säilinud, kuid suures osas on need seni läbi töötamata.


Kus kohas see arhiiv asub?


Kui Baer suri, asus arhiivi põhiosa Tartus. Tema järglased leidsid, et arhiiv tuleb jagada: Peterburi eluperioodi materjalid anti Peterburi teaduste akadeemiale ja praegu on need Vene teaduste akadeemia Peterburi filiaali arhiivis.

Teise osa, isikliku kirjavahetuse jätsid nad omale, kuid hiljem andsid siiski üle Eestimaa provintsiaalmuuseumile ning see materjal on praegu hoiul Tallinnas Eesti ajaloomuuseumi fondides.

Kolmanda osa, teadusliku kirjavahetuse võttis endaga Saksamaale kaasa Baeri biograaf Ludwig Stieda ning see asub tänapäeval Giesseni ülikooli raamatukogus. Seal on üle nelja tuhande kirja ja käsikirja. Teise maailmasõja ajal pommitati Giessen puruks, arhiivi peeti hävinuks ning alles 1971. aastal see materjal taasavastati. Süstemaatiliselt olen seda uurinud ainult mina.


Kas oled need neli tuhat kirja kõik ise läbi lugenud?


Paraku pole, olen lugenud mind huvitanud kohti. Kuna mul on soov koostada Baeri teaduslik biograafia, siis tegelikult tahaksin need kõik läbi lugeda ja võrdlevalt analüüsida: mida need kirjade saajad ja saatjad ise tegid ning kuidas Baer neid mõjutas. Aga olen koostanud ja avaldanud kirjade kataloogi: millal saadeti, kellelt sai ja kellele kirjutas. Kui selle tööga alustasin, oli mul väga vähe ettekujutust tollasest teadusmaailmast ning seetõttu on vigu sisse sattunud. Aga see töö on lõputu ning kindlasti ei saa väita nii, nagu mulle kunagi doktorantuuri astudes öeldi: “Baer?! – siin pole ju enam midagi uurida!”


Eestis oleva materjali võinuks ju siinsed varasemad Baeri-uurijad läbi töötada?


Tegelikkuses pole minu eelkäijad neid kirju vaadanud. Tõsisemalt on nendega tegelenud vaid Boriss Raikov, kes kirjutas Baeri biograafia ja tõi esimesena välja Baeri geograafilised huvid.

Kirjad on perekeskesed: Baeri kirjad lastele ja laste kirjad Baerile. Vaatamata sellele on nad mõningatest teadusajaloolistest aspektidest väga olulised. Näiteks analüüsides Baeri liikumist Königsbergist Peterburi ja tagasi: miks ta tegi esmapilgul arusaamatuid samme, mis teadusloolasi seniajani segadusse ajavad. Miks näiteks jättis Baer Königsbergi väga head tingimused ja siirdus Peterburi? Sellele polnud senini teadusloolastel ühest vastust. Arvan, et oma arhiiviuuringute põhjal saan anda sellele tõesema vastuse.


Miks siis Baer siirdus Peterburi?


Baer avaldas loomade üldise arenguloo aastal 1828. See oli sunnitud käik, kuna esialgu pidi tekst minema teise raamatu koosseisu ja ta ei jõudnud raamatu autoriga kokkuleppele. Samal ajal tuli talle ettepanek astuda Peterburi teaduste akadeemia liikmeks. Talle tundus, et ta pole saavutanud imetajate munaraku avastamisega piisavat tuntust: Saksamaal ei pannud seda keegi tähele ja ta oli sellest solvunud. Seetõttu oli ta nõus Peterburi minekuga.

Königsbergi ülikooli kuraator kutsus seepeale Baeri enda juurde: kallis mees, milles probleem? Me tahame teid väga hoida. Ehitame zooloogiamuuseumi, tõstame tunduvalt palka. Leiti ka raha kunstnikule, kellele Baer oli varem oma taskust maksnud jne. Samal ajal oli ta lubanud juba Peterburi minna ning sealt hakati tugevasti survet avaldama, sest ta oli juba andnud oma nõusoleku kohale asuda. Tal õnnestus Königsbergis kuraatoriga saavutada kokkulepe, et tema töökoht jääb vabaks ja uut konkurssi välja ei kuulutata. Nii sai Baeri riskita nelja kuu pärast Peterburist naasta.

1834. aastal kolis ta Königsbergist tõesti Peterburi ning siis sai määravaks tema lapsepõlvekodu, Piibe mõisa saatus. Mõisa omanik, tema vend, oli lastetu ja tahtis, et üks Baeri poegadest võtaks mõisa üle. Baer oli nõus, kuid tema vend suri Piibelt Königsbergi sõites. Lesel oli ka mõisale õigus ja ta tahtis seda endale saada. Baeril ja eriti tema naisel tekkis hirm, et nad jäävad päranduseta ja laste tulevik kindlustamata. Nad lootsid, et mõis hakkab neile kõvasti sisse tooma. See oligi peamine põhjus, miks nad Königsbergist lahkusid. Hilisem areng näitas, et mõis tõi neile ainult kulu.


Idealistid polegi tavaliselt head praktikud.


Baer oli majandusküsimustes kindlasti eluvõõras. Kuid teaduse rahastamise vallas oli ta äärmiselt hea poliitik. Praegu saadakse raha teadusfondidest, eraannetajatelt jne. Vanasti oli riiklikke toetusi väga vähe, raha tuli suurvürstidelt või tsaarilt isiklikult. Ülikooli rektoriks polnud 18. sajandil mitte teadlane, vaid näiteks prints, kellelt tuli raha. Baer oskas seda ekspeditsioonide rahastamisel väga hästi kasutada. Tänu sellele sai teoks mitu ekspeditsiooni.


Baer on pannud aluse mitmele teadusharule. Kas tal on ka geograafias võrdväärseid põhjapanevaid avastusi nagu embrüoloogias?


Baer oli esimesi kompleks-geograafiliste ekspeditsioonide korraldajaid. 1837 käis ta Novaja Zemljal, mis oli esimesi ekspeditsioone pärast Alexander von Humboldti omi, mille eesmärk polnud avastada uusi maid, vaid uurida taimestiku ja loomastiku elu. Baeri tööd Novaja Zemljast olid teedrajavad. Praegu võib tunduda naljakas, et neid avaldati isegi Indias. Tollal oli andmeid polaaralade looduse kohta niivõrd vähe, et need avaldasid üldist tähelepanu.

Baer kogus esimesena süstemaatiliselt andmestikku igikeltsa kohta kogu maailmas. Ta kasutas selleks arhiivimaterjale, kirjutas juhendeid ja kasutas sõprade abi. Selle põhjal pani ta kokku esimese 218-leheküljelise monograafia igikeltsa levikust. Hilisemad uuringud on Baeri tulemusi kinnitanud. Praegused juhtivad geokrüoloogid, näiteks inglane Peter Williams oli siiani arvamusel, et igikeltsa hakati tõsisemalt uurima alles 1930ndatel aastatel. Baeri töö valmis 1843, kuid jäi paraku avaldamata.

Päris hästi on teada jõgede kallaste uhtumise ehk Baeri seadus. Ta oli ka esimesi geograafia ajaloolasi Venemaal ning Vene geograafia seltsi rajamise algatajaid. Hoolimata hilisematest imperialistlikest suundumustest on selle seltsi teened Venemaa uurimisel hindamatud.


Igikeltsa uurimus jäi ju käsikirja ning seega ka mõju teaduse arengule tagasihoidlikuks.


Esmapilgul võib see tõesti nii näida, kuid tegelikult see nii pole. Valminud käsikirja põhjal uuris Siberi igikeltsa maailmas esimesena Alexander Theodor von Middendorff. Tema Taimõri-ekspeditsiooni peaeesmärk oligi teha kindlaks igikeltsa levik ja omadused. Middendorff arendas Baeri vaateid edasi, kuid ta ei viidanud Baeri ilmumata käsikirjale. Baeri mõju Middendorffi uurimustele on tohutu, näiteks kasutas ta Baeri väljatöötatud terminoloogiat. Middendorff oli Baeri õpilane ning võib-olla ei tahtnudki Baer seda kuulsust endale.

Baer avaldas ka mitu inglis- ja saksakeelset artiklit igikeltsast ning kutsus üles kogu maailmas seda nähtust uurima. Londoni kuninglikule geograafiaseltsile saatis Baer märgukirja ning selle tulemusena hakati uurima igikeltsa Kanadas.


Kas Baeril on veel olulisemaid ilmumata käsikirju, mis omal ajal avaldatuna oleksid teaduse arengut mõjutanud?


Hea küsimus. Näiteks jäi Baeril ilmumata uurimus konnaloote arengust ja veel paar embrüoloogiatööd. Vaid vene keeles ilmus uurimus inimese päritolust, mis arhiivis on säilinud ka saksakeelse käsikirjana ning niiviisi oleks pälvinud laiemat tuntust ja oleks mõjutanud darvinismi levikut maailmas. Käsikirju ja päevikuid on Baeril muidugi veel, aga need pole vast nii põhimõttelise tähtsusega.


Kas need käsikirjad võisid jääda ilmumata ideoloogilistel põhjustel või näiteks polnud kirik nõus?


19. sajandi teadusvabadus oli päris suur. Kindlasti usuringkonnad mängisid mingisugust rolli näiteks Tartu ülikooli arengus ja töölevõetavate teadlaste valikus, kuid väga tõsist survet polnud. Baeri tööd jäid ilmumata eelkõige seetõttu, et tema huvid muutusid kiiresti.

Ka tema töine aeg oli väga piiratud. Praegu on elutempo veelgi kiirem, aga vaatame Baeri elutempot Peterburis: ta käis akadeemia istungitel, pidas loenguid meditsiinikirurgia akadeemias, osales ministeeriumide komisjonides ja arendas kooliasju, tegeles kalanduse probleemidega; õhtuti külastas akadeemikuid ja teisi avaliku elu tegelasi. Peterburis oli võimalik sõita öö läbi ühelt vastuvõtult teisele, ka siis, kui igal pool viibisid vaid kümme minutit. Ühiskondlik elu ja ideede vahetamine võttis tal palju aega: näiteks peeti geograafia- või ka füüsikaõhtuid, kus tehti füüsikalisi katseid. Baer osales neis sageli ning neid õhtuid korraldati tihti ka Baeri juures. Nii tal polnudki aega varasemaid uurimusi avaldada või edasi arendada. Õnneks polnud tal Internetti ega elektrit ning seetõttu on Baerist meieni säilinud tunduvalt rohkem, kui jääb näiteks meist järeltulevatele põlvedele.


Kas suurlinna Peterburi mineku põhjus võis olla ka suurem vabadus ja rohkem inimesi, rohkem ideid?


Königsberg oli tollal Berliini järel Preisimaa suuruselt teine linn. Määravaks said tegelikult pere- ja rahaküsimused. Peterburis selgus, et tema positsioon akadeemias polnud selline, nagu tahaks. Ta oli teine akadeemik, pidi kogudes töötamiseks küsima kõrgemalt poolt luba jne. Tal oli sisuliselt vaid töölaud. Königsbergis oli tal piisavalt vabadust: raha, omad kogud, õigus käsutada kõiki ja kõiges. Nüüd pidi ta luba küsima ning see frustreeris teda tugevasti.

Juba 1835. aasta algul soovis ta Peterburist lahkuda, tulla Tartusse professoriks, mida ta polnud varasema viieteistkümne aasta jooksul tahtnud. Tundub, et ta hingeline kaos oli suur, et ta oli võimeline nii äärmuslikuks sammuks. Akadeemiast ta lahti võtta ei saanud ning ilmselt tema sõbrad ja ülikoolisõbrad Peterburis toetasid tema sealolekut. Kuid ta ei olnud suuteline oma embrüoloogiauurimusi edasi viima.

Kriisist tuli ta välja alles geograafiauurimustega, 1837. aastal Novaja Zemljale minnes: ta nägi, et võib kasu tuua ka teistsuguste teadustöödega. 1840ndate aastate algul olukord Peterburis aga lahenes, ta sai omad kranioloogilised kogud ning sealt alates kandusid tema huvid rohkem etnograafia ja füüsilise antropoloogia valdkonda.


Kuidas paistab tolleaegsete teaduskeskustega võrreldes Tartu ülikool?


Minu meelest oli Venemaa mõõtkavas Tartu ülikool ilmselgelt kõige parem. Venemaa ülikoolid olid oma tasemelt 19. sajandi esimesel poolel sageli gümnaasiumid ning neile koolitati õppejõude just Tartus. Tartu oli Euroopa ülikoolide seas siiski keskmine: enamasti Saksa professoritele hüppelauaks Peterburi või Saksamaale tagasi.

Meie teadusloolased lähtuvad baltisakslaste 19. sajandi kontseptsioonist, läänemere provintside autonoomiast. Tartu ülikool ei käinud Vene ülikoolide seaduse alla. Poliitiliselt oli see kasulik baltisakslusele, usuelu ja identiteedi säilitamiseks siinmail, aga teaduse arengut see pigem pidurdas: paljud õppetoolid, mis Venemaal ja Lääne-Euroopas asutati juba 1830ndatel, jõudsid siia alles viisteist-kakskümmend aastat hiljem ning ka siis väga suurte läbirääkimiste tulemusena.


Baeri doktoritöö eestlaste endeemilistest haigustest jätab siinsest maast väga trööstitu mulje. Kuidas ta üldse oma sünnimaasse, Eestisse suhtus?


Tegelikult see pilt niisugune oli. Baer küsib ka oma doktoritöös, miks nad ei nimeta end eestlasteks, vaid maarahvaks. Polnud tekkinud identiteeti, Kristjan Jaak Peterson oli suur erand ja eesti keelt uurisid ainult baltisakslased.

Eestlastesse suhtus Baer siiski hästi: doktoritöös olid eestlased talle vaid uurimisobjektiks. Baer oskas päris hästi eesti keelt: 1830ndate lõpul, uurides mandrijäätumist Põhja-Eestis, suhtles ta kohalike kaluritega eesti keeles. Ka Eestimaa looduse vastu oli tal tugev huvi, näiteks koostas ta 1813. aastal koos hilisema juristi Woldemar von Ditmariga esimese Liivimaa taimede nimestiku. Pärast Ditmari surma sattusid need käsikirjad Berliini ja jäid Teises maailmasõjas Poolas kadunuks.

Üldse pole aga andmeid selle kohta, kuidas suhtus Baer eestlusse Tartus elades: aastatel 1867–1876. See oli eestlaste rahvusliku ärkamise aeg. Ta elas esimese laulupeo ajal Tartus. Kuidas ta sellesse suhtus? See on tõesti tänuväärt uurimisteema, mille kohta leiaks materjali Giessenist Baeri kirjadest. Teavet tema kohta leiab ka teiste tolleaegsete tegelaste kirjavahetusest, kuna Baer oli niivõrd tähtis tegelane.


Kuidas paistavad Tartu teadusajaloo uurimused, kõrvutatuna teiste maade omadega?


Tööd on siin tehtud aastakümneid. Baltikumis on näiteks Lätis väga põhjalikult uuritud meditsiiniajalugu. Saksamaal tehakse selles valdkonnas üha vähem uurimustööd, Inglismaal on tugevaim keskus Cambridge’is. Keskusi on, kuid teadusajalugu on kogu aeg olnud niðiteadus. Ainult Nõukogude Liidus on olnud väga suuri teadusajaloo instituute. Praegu töötab Vene teaduste akadeemia teadusajaloo instituudi Peterburi filiaalis viiskümmend-kuuskümmend inimest, Moskvas on praegu ligi kakssada selle ala teadurit. Kuigi minu meelest pole see enamasti teadusajalugu, millega nad tegelevad.


Samas on meil teadusajalooga võimalus tegeleda vaid teiste teadusharude raames: oled ju ise lõpetanud geograafi, mitte teadusajaloolasena.


Tõesti, kuid 2002. aastal avas teaduskompetentsi nõukogu Eestis esimese teadusajaloolise teema, mida ma ise juhin: “Teaduse retseptsioon Eestis 18.–20. sajandil.” Nii et väike töörühm on loodud, siia on vaja noori inimesi juurde. Praegune perspektiiv ülikooli sees näitab, et võib-olla õnnestub seda tegevust paremini korraldada, kas just õppetoolina, aga ülikooli muuseumide raames. Algus on vähemasti tehtud.



Teadusajaloolast Erki Tammiksaart küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012