Eesti Looduse fotov�istlus
2004/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 2004/10
Seiklused naeratuste maal

Mitukmmend aastat tagasi ksisin Viktor Masingult, kui ta oli just Kagu-Aasiast tagasi tulnud, mis mulje talle vihmametsast ji. Mu llatuseks tles auvrne petaja, et rgu ma kll sinna tahtku. Vaadaku parem filmi vi kaegu vihmametsapilte raamatuist. Pidi olema kole kuum, igasuguseid putukaid tis, liikuda sna vimatu ja ega seal metsa all kuigi palju ne.

2002. aasta novembris otsustasime Viktori viteid kontrollida. Seda enam, et troopika oli meil endil ngemata. Eestiski lipopulaarse puhkusekoha Pattaya kohta on mitu reisiraamatut ja Interneti reisikirja vitnud, et sealses lahes olevat vesi hotellide rohkuse tttu kllaltki reostunud. Ja veel: kui ei ole erilist huvi bordellide ja transvestiitide vastu, siis polevat seal midagi targemat ette vtta. Meenub he inglise backbackeri soovitus: Kui Sa Pattayasse satud, siis parim, mis sa teha vid, on nii kiiresti, kui saad, sealt ra sita! Seetttu valisime puhkusekohaks Eestis vhe tuntud Hua Hini.

Kuigi kena hotell oli puhta lahe res mererannal ja teenindus hea, olime juba teisel puhkusepeval logelemisest tdinenud. Nii saigi kidud mitmes lhikonnas asuvas rahvuspargis ks kaunim kui teine. Tai kuningriigi auks peab mainima, et on suudetud rajada sna palju looduskaitsealasid. Kogu maast 13% on looduskaitse all. Tutvus siinsete mangroovimetsade ja troopiliste vihmametsadega andis vaid maitse suhu. Maa, kus on kaunis loodus ja hea transpordikorraldus ning lahked ja snapidajad inimesed, nis nii ahvatlev, et kui spradega tuli jutuks veeta hiselt puhkus, soovitasime seekord minna omal kel Taid avastama.


Tark mees taskus Lonely Planet. Eelmise aasta 16. novembril koguneski Tallinna lennujaama viieliikmeline seltskond: botaanikud Taimi ja Jaanus, geoloogid Mihkel ja Olavi ning keraamik Anne, et teha viiendalane reis Tai kuningriigis.

Enne reisi olime andnud endale lubaduse koguda selle maa kohta vimalikult palju andmeid. Nagu ikka, oli seegi kord kodut pris kesiselt tehtud. Internetis on Tai kohta kll rohkesti infot, aga tpsema reisikava koostamine nende phjal nuab tublisti aega. Meie edaspidine heaolu pidi seetttu priski suuresti olenema Anne ja Olavi seljakotti peidetud Lonely Planeti Tailandi kitest, mida me vabadel hetkedel ksteisele ette lugesime. ldjoontes olime otsustanud Bangkokki judes kohe nii kaugele phja minna, kui vimalik. Pda seal veidi tutvuda Myanmariga (Birma) piirnevates mgedes elavate rahvastega, kurikuulsa Kuldse Kolmnurgaga ja siis tasapisi lunasse liikuda.

Bangkokki judes kiirustasime raudteejaama, sest vahepeal olime Lonely Planetist leidnud hoiatuse, et rongipileteid vib halva nne korral oodata mitu peva: ikkagi 65 miljoni asukaga maa ja linnaski vhemalt 10 miljonit inimest. Prast vikest sebimist nnestuski saada piletid ning 11-tunnine sit mugavas ja puhtas rongis Chiang Maisse algas.


Sgielamused turgudelt. Hommikul rongist vlja ronides oli kavas otsida kigepealt odav maja, aga see mure lahendati meie eest sna kiirelt. Nii kui rongilt maha astusime, piiras meid trobikond maja pakkujaid. Ja enne kui arugi saime, olime kellegi autosse surutud.

maja oligi odav, puhas ja tiesti vastuvetav. Peva veetsime kauneid templeid ja neid mbritsevaid aedu imetledes ning linnatnavail elu vaadeldes. Kuna pimedus saabub juba kell kuus, saab linnarahvas htutundidel kokku turgudel. Neis kib vilgas kauplemine kikvimaliku sdava ja mittesdavaga. Vsinud jalgadele vi ka kogu ihule pakutakse aga massaai. Kuna sk on odav, siis tasub ka kohalikel minna pigem turule sma, kui ise kodus toitu valmistada. Linnades peatudes kasutasime meiegi agaralt turgude mugavat vimalust kht tis saada, kuigi reisiraamatud hoiatavad tnavalt ostetud toidu eest. Meie nukogudeaegsed tea-millega-pargitud loodusteadlaste sisikonnad ei teinud Tai pisikute peale isegi pisemat korinat. Kellelgi tuli meelde vene filmist parool: A kompot budet? Mis thendab, et turult tuli alati kaasa osta eksootilisi puuvilju, mida siis hiljem hotellis mnuga nosida. Meie reisiseltskonnale tuli kompoti varu tiendada ja turulettidelt uusi maitseelamusi otsida peamiselt minul.


Kukelauluhommikud. Selleks et uurida vimalusi loodusretkedeks, polnud vaja les otsida turismibrood. Juba hotellis pakuti kolmepevast matka mgihimude juurde ja see sobis meile hsti. Jrgmisel hommikul koguneski 12-liikmeline rahvusvaheline ja igati lbus seltskond, et koos matkale minna. Vanuse poolest oleksid reisikaaslased ja reisijuht klvanud meile lausa lasteks.

Kaasa vtsime vaid kerged seljakotid mne riidehilbu, fotoaparaatide ning dokumentidega. Soomlaste lava-taksoks ristitud omaprane klgedelt lahtine ja pealt presendiga kaetud 12-inimese veok viis meid mgedesse. Prast kose vaatamist alustasime jalgsimatka lbi bambusemetsa mgiklasse. Sinna judsime htuks. Giid koos kohalike naistega tegi maitsva htusgi. Enne magamaminekut rgiti rahvusvahelises meesteseltskonnas lle ja mingite kohalike sigarite juurde reisimuljeid. Magama pugesime bambushti prandale madratsitele. Hommikul selgus, et tnu kaasahaaratud magamiskotile olin ainus, kes sel ei ldisenud. Jahedate de eest mgedes oli hoiatanud ka Lonely Planet.

Nagu vhegi hahetama hakkas, algas tugedele ehitatud onni all elu: kigepealt hakkas revalt siutsudes oma kadunud ema taga otsima tibu, seejrel hakkasid ksteise jrel vga hlekalt peva algust kuulutama kik kla kuked, ja seda mitu tundi jrgemda. Kukkedest ei psenud me jrgneva viie ndala jooksul isegi suurlinnades.


Elevantidel karenite klla. Uus matkapev kulges mda vaevumrgatavat rada lbi bambus- ja mgimetsa mest les ja alla. Igal juhul olin mina matka lpus pris vsinud. Pea kohal kiirgav pike kttis hu 30 kraadist tublisti kuumemaks. nneks pandi meid peva teisel poolel elevantide selga ja nii kulges teekond edasi lbusamalt. Elevandi sadulast oli isegi pris hea botaniseerida: krabada mdalibisevaid itega puuoksi vi taimekesi ja pda ra mistatada, mis sugukonda need viksid kuuluda.

htuks judsime karenite klla, kus meil oli enne pikeseloojangut aega vaadata ehtsat klaelu, alates seatapust kuni kooliaias peenraid kastvate lasteni. Reisijuht pakkus vlja vimaluse saada massaai. Lasimegi klanaistel oma vsinud sooni mudida. Mulle tegi massaai ks khn ja tst karedata ktega vana naine. See oli minu elu parim massaa. Hoolimata eelmise peva mgimatkast, ei tundnud ma jrgmisel hommikul, et kski lihas valutaks.


Elamused bambusparvel. Seegi pev algas und katkestava valju kukelauluga. Kukki kuuldus klas olevat sadu, mni hlitses pris kummalise rajoodud hlega.

Ees ootas meid mitmetunnine sit bambusparvel mda kohati pris krestikulist jge. Alustuseks aeti Jaanus ja Olavi parvele. Kui parv seepeale vee alla kadus, jooksid paar pisikest ja vilgast tailast seepeale vpsikusse ja tirisid sealt kiiresti paar bambusetve lisaks. Paari liigutusega slmiti need bambuseliistakute abil seniste klge. Lpuks seisis parv kogu meie seitsmese parveseltskonna jalge all kindlalt vee peal.

Sit kulges algul mda laisalt looklevat jge, mille kaldaid kattis tihe troopiline mets. Vaated lummasid meid kiki. Unustasime isegi selle, et oleme parvel. Puudelt rippus alla liaane, oksaharudel istus hiiglasuuri sarv-snajalgu, siin-seal hakkas silma orhideede, tunbergiate ja vahalillede isi. Aeg-ajalt laperdas le meie peade hiigelsuuri troopilisi liblikaid. Hmmastas aga lindude vhesus; kige sagedasem oli mingi vstrik.

Pildistasime mbritsevat, ahmisime endasse kauneid vaateid ja tundsime mnu parajalt soojast ilmast ja sellest, et meid ei kimbutanud kski putukas, nagu kogu lejnud reisindalate jooksulgi.

Peagi judsime krestikele, kus mehed vehklesid elu eest ja naised katsusid hooga vastu kive prkuvalt parvelt mitte jkke lennata. Mihkel pdis kogu melu filmida, kuid see ei olnud lihtne lesanne. Parvematka lpus oli meie rhma parv pris rsitud ja lagunemas: seisime juba poole sreni vees, aga kohale me judsime. Igal juhul, sit oli seda kike vrt!

Bambusparve enam keegi lesvoolu tagasi ei vea. Parvematerjal pidavat edasi minema Bangkokki ehitustellinguteks, kobedamad latid aga mbliks. Bambust parvedeks jtkub, kuna suur osa metsadest on sekundaarsed, kus siiani kib alepllundus.


Kus on itsvad moonipllud? ks korralik turist poleks nagu Tais olnudki, kui ta pole kinud Kuldses Kolmnurgas. See on piiriala, kus saavad kokku kolm riiki: Tai, Myanmar ja Laos. Meie peamine reisisiht oli siiski nha pikk-kael kareneid, kelle naised kullavrvilisi rngaid mber kaela kannavad. Mina lootsin teha paar ilusat pilti itsvast oopiumimooni pllust, kuna pidi olema just moonide itsemise aeg. Pean aga tdema, et ei nnestunud nha ainsatki moonitaime, sest Tai kuninganna sihikindla t tulemusena on moonipllud hvitatud. Kohalikud plluharijad on petatud kasvatama hoopis ingverit, tsitrusi ja mgiriisi. Sel viisil on elanikel endine illegaalne tegevus ja sissetulek asendatud alternatiivsega. Ingveriplde oli mgimatkal nha testi paljudes kohtades. Narkootikumidega kib aga halastamatu vitlus, millest annab hea levaate Sop Ruakis (Kuldses Kolmnurgas) asuv oopiumimuuseum.

veetsime bambushtis pikk-kael karenite klas. htul ja hommikul ajasime juttu naistega, kes seletasid, et nad pgenesid neli aastat tagasi nende himu peamiselt asualalt Myanmaris. Klas oli umbes nelikmmend hinge. Mehed kisid klades juhutdel vi pidasid kodumaal geriljasda, naised aga tegid ksitd ja vtsid vastu turiste. Tai kuningriigi jaoks olid nad selles klas illegaalid, kellele ei laiene mingid riiklikud sotsiaalsed garantiid ja seega pole niteks lastel igust saada kooliharidust. Nelja aastaga olid noored kenad naised turistidega suheldes ladusa inglise keele selgeks saanud.

Jrgneva saatsime mda mahajetud dungliklas, kuhu judsime mda vaevumrgatavaid radu giid Chai kannul. Turnida tuli seegi kord tublisti. Chai kis aga meie ees, vehkis kepiga mda krget rohtu ning pajatas hirmuratavaid lugusid mrkmadudest ja boadest.


Kompotiks platud durian. Kui mgirahvad ja Kuldne Kolmnurk vaadatud, hakkasime liikuma luna poole. Seekord kasutasime busse. Bussiliiklus on Tais odav, tpne, tihe ja valida saab mugavate vi vhem mugavate busside vahel. Kisime Tai vanas pealinnas Sukhothais, kus veetsime terve peva, imetledes linna arheoloogiamlestisi.

Edasi kulges reis Phetchaburi ja seejrel Damnoen Saduaki ujuvale turule, mis pakkus omaprast elamust, kuna kauplemine kib paatidest ja ka kaldapealsetes turuhoonetes. Sealt kaasa ostetud kompoti duriani kohta vib elda, et jutt selle hirmsast haisust ja hrgust maitsest on mlemad tugevasti liialdatud. Ometi on durianiviljaga keelatud siseneda bussi ja viisakasse hotelli. Kisime ka vikses talus, kus valmistati kookossuhkrut. Ostsime kaasa kilo jagu valmistoodangut, millega oli mnus lkkel keedetud teed magusaks teha.


Hat Yai pole kuigi meeldiv koht. rong viis meid kaugele lunasse, peaaegu Malaisia piirile, et kia sealsetel looduskaitsealadel. Ronisime rongist vlja Hat Yai linnas. Paraku anname teistele matkasellidele nu teha sama, mida soovitas inglasest rndur teha Pattayasse sattunul: vimalikult kiiresti sealt ra sita. Tai moslemitega asustatud lunaosas lb vlja moslemimaadele omane elulaad. Kui tailase sna maksab ja ausus on suhtlemisel hinnas, siis siin pab sind igaks pgada.

Saime Hat Yais kaela ka esimese tugevama vihma. Pevase vihma tttu vee alla uppunud pldudel pti mingeid vikseid kalu ja klatnavatel sitsid lapsed igasuguste nsate anumatega itsvate kannade vahel nagu lillepeenras.

Maastik pakub siin kandis vljaspool looduskaitsealasid vhe, sest enamik metsast on maha raiutud ja tohutul maa-alal laiuvad kautukipuu Hevea brasilensise istandused. Toorkautukil on jlle hea minek, kuna HI-viirus on suurendanud nudlust kondoomide jrele kogu maailmas.

Kahju, et Lonely Planeti informatsioon Hat Yai ligidal asuva Ton Nga Changi koskede ja looduskaitseala kohta on napp ja looduse omaprast ei mainita midagi. Planeerisime liialt vhe aega ja see suureprase vihmametsaga paik ji meil suures osas ngemata.


Vaade justkui turismibroo reklaamiplakatilt. Uurisime hoolega kaasas olevat reisijuhti ja vtsime Anne soovitusel suuna lnekaldal asuvatesse mereparkidesse. Otsustasime sita Ko Li Pe (ka Lipey) saarele, sest meil oli kavas tutvuda eluga korallriffidel. Lonely Planet mainib, et seal on vimalik ka omal kel maski ja hingamistoru abil korallriffide eluga tutvuda.

Sit saarele pakkus kauneid elamusi: seinana merest tusvate krgete kaljuste randadega vikesaared, helesinise vesi... Maabusime hmaruses ja enne luba ksides seadsime oma telgid kellegi elamise krvale mere kaldale. Hommikul selgus, et olime judnud telisse paradiisi: lumivalge liiv, helesinise vesi ja palmipuud. Osa saarel turismist ja kalapgist elatuvaid asukaid kutsutakse siin chao leh ehk merimustlasteks (ka mereinimesteks).

Veetsime mned pevad, hulkudes selle kauni saare metsades, ujudes meres ja imetledes ainsa kaasasoleva sukeldusmaski abil vaheldumisi korallriffide elu. Nagu teadjad inimesed olid juba laeval rkinud, on veel kmme aastat tagasi korallriffidel keenud elust jrel vaid hale mlestus. ha arenev turism on korallidele ja sealsele elustikule mjunud laastavalt. Turiste veetakse paatidega, mis koralle sageli jhkralt lhuvad. Ka kalapgilaevade ankrud heidetakse merre hooletult ja kohta valimata.

Kisime samas merepargis veel mrksa suuremal saarel Ko Tarutaol. Siingi leidub suureprased telkimiskohti. Vaatasime sgavale lubajakivisse uuristunud koopaid, lasime endid viia mangroovidesse, mis vaimustasid eriti Jaanust, kes lubas neist kunagi phjalikumalt kirjutada. Kisime troopikametsa matkaradadel, kus kohtusime maakaanidega, kuna olime tiesti valvsuse kaotanud ja kondasime ka troopilises metsas sandaalides. Edaspidi kandsime igaks juhuks sokke ja niisutasime neid ssetrjevahendiga; see hoidis kaanid meist eemal. Kohati oli saarel ilusat metsa, kus hakkasid silma rotangpalmi mitmekmne meetri pikkused limalt ogalised vnduvad tved, tundmatud vindilise kujuga liaanid, hiiglaslikud plankjuurtega puutved, madalamates kohtades vanad suured kruvipuud ja hulgaliselt epifte. See-eest alustaimestu niisuguses metsas peaaegu puudus.

Igal htul visime meie telkide taga aasa kohal jlgida kolme mesilasnpi paari pulmamngu Tais oli lhenemas lindude pesitsusaeg. htusgi ajal lbustasid meid mnast paljandunud rannal suure kiirusega klg ees tormavad krabid, kes vhimagi ohu korral naabri kaevatud auku vupsasid. Nii - kui ka pevamuusikaks mngis meile sajahlne tsikaadide orkester. Paljude liikide hlitsused meenutavad kas ttavat mootorsaagi vi siis elektroonilist ratuskella. hel sel rkasimegi sellise ratuskella helina peale ja vttis tkk aega, enne kui aru saime, et tegu on kigest telgi taga laulva tsikaadiga.


Parim aeg novembrist mrtsini. lejnud matk kulges Krabi ja Phuketi mbruses. Krabi ligiduses Wat Tham Sua ehk Tiigrikoopa templi (Tiger Cave Temple) juures on tkike suureprast silinud vihmametsa, mis asub kunagise sisselangenud koopa phjas. Kui juhtute sinna kanti, soovitame seda ilmtingimata vaadata, sest puude mbermt on hiiglaslik. Khao Soki rahvuspargis risime bambushti ja peval matkasime thistatud matkaradadel ning sitsime lhimbruse kaunitesse paikadesse.

Professor Masingu jutuga troopilisest vihmametsast viks ehk soostuda selles osas, et seal on puude krguse ja hmaruse tttu kohati testi vhe nha. Muidu oli matk aga retult muljeterikas ja huvitav nii botaaniliselt kui ka kultuurilooliselt. Matkaks troopikas tuleks valida kuiv aastaaeg, mis Tais kestab novembrist maini. Parim aeg on siiski novembrist mrtsini, kuna hiljem lheb ilm vga kuumaks. Sageli ei saagi suvel paljudel looduskaitsealadel maalihete ja vihma tttu kia.



Taimi Paal
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012