Ajal, mil meie vaidleme selle üle, kas igal majal peab olema prügikast ja kui tihti seda tühjendada, on muu maailm minemas hoopis teist teed.

Kui hästi järele mõelda, siis tuleb tuttav ette küll, et olen mõneski linnas tänavail näinud mulle arusaamatuks jäänud torusid, luugid ja jäätmeile viitavad sildid küljes. Aga see ei vähenda mu häbi: ehkki olen paarkümmend aastat keskkonnaajakirjaniku leiba söönud ja korduvalt ka Rootsis lugusid tegemas käinud, kuulsin alles tänavu septembris selles riigis loodud ENVAC-ist või täpsemalt öeldes keskkonna-vaakumtehnoloogiast. Natuke aitab mu häbi leevendada kolleegidegi teadmatus… Nii et küllap on siis põhjust ENVAC-i lugu ka meie lugejaile ette kanda, seda enam, et see tehnoloogia sobiks suurepäraselt ka näiteks Tallinna vanalinna – ja küllap millalgi ta sinna tuleb.

Ei kolinat, ei haisu, ei vaidlusi. Sel ajal, kui meie kempleme teemal, kes ja millistel tingimustel peaks meie õuedel prügikaste tühjendama, pole välismaistes ENVAC-ile üle läinud linnapiirkondades üldse prügikaste. Neid asendavad kenasti disainitud luugiga torud, sageli kahe- või kolmekaupa koos.

Stockholmi linnaosas Hammarby Sjöstadis, kus ma ENVAC-i turundusjuhi Jonas Törnblomiga juttu ajasin, viib elanik ühte torusse orgaanilised jäätmed, teise paberi ja kolmandasse põleva materjali, kõik siis juba kodus sobivasse pakendisse sorditud: orgaanilised jäätmed biolagunevasse, paber paberi-, põlev kraam kilekotti. Et asi oleks kindlam, on iga jäätmeliigi kott ise värvi. Sestap on põhimõtteliselt võimalik ka süsteem, kus kõigi prügikotid võib panna ühte sisendtorusse: kotid sordib juba automaat nende värvi põhjal. Ühendustoru lähtepunkti ja jäätmekeskuse vahel on niikuinii kõigile prügiliikidele üks ja sama. Sisendtoru võib paikneda ka majas sees, miks mitte trepikojaski, kui jäätmed ikka tõesti korralikult pakitud on; mitte nagu meie 1970.–80. aastate korterelamuis, kus sageli lihtsalt lahtine solk otse prügiðahti valati.

Edasi on põhimõtteliselt kõik lihtne. Statsionaarse ENVAC-tehnoloogia puhul tõmbab vaakum torru lastud jäätmed jäätmekeskusse; iga jäätmesordi muidugi eri kohta. Niiviisi ei kao tänavailt mitte ainult haisvad, linde ja “geolooge” ligi meelitavad ning sageli ka räpase ümbrusega prügikastid, vaid ka kolisevad ja liiklusummikuid tekitavad hiigelveokid.

On ka mobiilne ENVAC-tehnoloogia. Selle puhul on linnaosas maa sees suured konteinerid, kust siis eriautod jäätmed ikka ja jälle vaakumiga välja imevad ning jäätmekeskusesse veavad. Siin jäävad autokolakad küll liikuma, aga ainult mööda laiu peateid; varahommikune äratuskolin magala-linnaosa akna all teid enam ei kohuta.

Jäätmekeskuses orgaaniline kraam kompostitakse, põlev muudetakse põletustehases energiaks, paberist saab aga uuesti paber. Põhimass jäätmeid on sellega taaskasutatud ja prügilate täitumine aeglustub.

Kui jätkata Hammarby Sjöstadi näitel, siis eraldi kogutakse Stockholmis veel klaasi, ohtlikke ja suurjäätmeid. Igasuguse joogitaara viib rootslane teadagi poodi purgi- ja pudelikogumise automaati ja saab makstud pandiraha tagasi.

Mis mind Törnblomi jutus ehk enim hämmastas, oli see, et ENVAC loodi juba 1961. aastal, Sollefteå haiglas. Esialgne teatav umbusk on tavapärane olnud nii Rootsis kui ka teistes vaakumsüsteemi evitanud riikides, ometi on kord tööle hakanud süsteem sisuliselt kõikjal võitnud elanike ja ettevõtjate väga suure poolehoiu.

Tasuta torusid pole olemas. Muidugi pole see kõik odav, ENVAC-i installimine nõuab suuri kapitaalmahutusi. Törnblomi kinnitusel küünib sellise süsteemi maksumus terve protsendini maja üldhinnast. Või kui korteri peale ringi rehkendada, siis peab tulevane korteriomanik Stockholmis prügikastide kadumise välja ostma tuhande kuni paari tuhande euroga. Aga samas – kui vaakumtorud on kord tööle pandud, kahanevad prügiveokulud märkimisväärselt. Hammarby Sjöstadis või üldse Rootsis on prügiärastuskulud ENVAC-i klientidel tavakäitluse veohinnast ligi poole väiksemad; absoluutväärtuses annab see kokku päris kenakese summa.

Hammarby Sjöstadi linnaosas, üldse hästi keskkonnasäästlikus, pole valikut: kes sellesse linnaossa korteri ostab, saab ühtlasi ka ENVAC-i kundeks. Kogu Suur-Stockholmist laseb jäätmed vaakumtorudesse 120 000 majapidamist ehk üle 200 000 pealinlase.

ENVAC-ile ülemineku käivitas esmajoones soov parandada jäätmekäitlejate töötingimusi. Nii on linnas jäätmekogumisruumidele kehtestatud üliranged nõuded: need ei tohi paikneda keldreis, nendeni viivates koridorides ei tohi olla ei astmeid ega lävepakke, paigas peab olema korralik valgustus ja ventilatsioon ja nii edasi, nii et lõppkokkuvõttes polegi elamurajooni prügitorutamine ehk kallim kui selliste “imekeskuste” väljaehitamine.

Rootsi teise linna Göteborgi tõi ENVAC-i umbes sama “mootor” mis Hammarbysse: kui sadamate ja laevaehitusdokkide taandumise järel asuti põlist tööstusrajooni, vanalinna suhtes Göta jõe taga paiknevat Eriksbergi moekaks ja mainekaks elamualaks kujundama, otsustati teha seda nii keskkonnahoidlikult kui iganes võimalik. Nüüd koristavad 20 statsionaarset ENVAC-süsteemi 15 000 majapidamise tagant ning mobiilne süsteem hoolitseb veel niisama paljude göteborglaste puhtuse eest.

Rootsi kogemuse võtsid omaks ka naabrid taanlased ja seda lausa pealinnas, ühes ehk atraktiivseimas turismipiirkonnas Nyhavnis, kus küllap iga eestlasestki Taani-rändur üritab käia. Nyhavnis on teadagi enam-vähem igas majas mõni kõrts, sestap on siin paras koht tõdeda, et vaakumkogumine on väga meelepärane ka toitlustus- ja muudegi ettevõtete omanikele. Igal juhul sai niigi maaliline Nyhavn prügikastide ja rämpsu kadudes tublisti atraktiivsust juurde.

Usaldatavus, ratsionaalsus, jätkusuutlikkus. Törnblom rõhutab, et ENVAC-i kümnes riigis asuvate kontorite lipukiri on kõikjal just need kolm teesi: usaldatavus, ratsionaalsus ja jätkusuutlikkus.

Usaldatavuse kaarti pole raske lauale käia: 1961 käivitatud Sollefteå süsteem on tõrgeteta talitlenud nüüd juba üle nelja aastakümne. Ja praegu võib rakendusi kokku lugeda üle poole tuhande, ometi pole tõsiseid, tehnoloogiast endast tulenevaid äpardusi kusagil juhtunud. Küll on olnud tarbija põhjustatud rikkeid, aga sellest veidi tagapool.

Ratsionaalsus – see tähendab täielikult automatiseeritud kontrolli ja juhtimist: kõik maailmas talitlevad ENVAC-süteemid on ühtses Interneti-võrgus. Väga oluline on sõltumatus aastaajast ja ilmast, hoopis väiksem kalli linnamaa kulu, võimalus edendada jäätmete sortimist tekkekohas.

Jätkusuutlikkuse all peetakse silmas selle sõna kõige laiemat tähendust, tehnoloogia vastavust mitte ainult kõige rangematele keskkonnanõuetele, vaid ka sotsiaalsete ja majanduslike aspektide arvestamist. Saaste, müra ja teiste ebameeldivuste kaost oli juba juttu, samuti klientide rahulolust; veel kord tasub rõhutada pikaajalise investeeringu mõistlikkust.

Tahes-tahtmata pean Törnblomilt pärima, kui hästi peab tarbija kinni sellest nõudest, et süsteemi satuks vaid selleks mõeldud jäätmed. “Oh, eks juhtu ikka igasuguseid äpardusi,” vangutab vastaja pead. Aga minu arvamusega, et küllap on Rootsis sellealane kultuur paremal järjel kui näiteks Lõuna-Euroopas, pole ENVAC-i turundusjuht nõus. Ütleb hoopis, et mõneski Rootsi elamukvartalis, paraku eriti neis, kus rohkesti sisserännanud rahvast, tikutakse torudesse toppima üht-teist sobimatut.

Senine suurim prohmakas pärinevat siiski hoopis Ameerikast, kus keegi toppinud vaakumtorudesse … terve raamaturiiuli. Pealegi veel jõuluajal, nii et rikke kõrvaldamiseks – “tropp” tuli torudest lihtsalt välja keevitada – pidi terve rootslastest päästemeeskond loobuma pühadest perekonnaringis. Siiski on Törnblom pigem optimist: inimeste üldine heakskiitev hoiak selle tehnoloogia suhtes mõjub ilmselgelt distsiplineerivalt. Umbes sama moodi nagu tänavate puhtus pärsib ka kõige lohakama läbikõndija tava kõik ülearune lihtsalt sillutisele poetada.

Sollefteåst Barcelonani, Orlandost Hongkongini. Nagu juba eelnenudki jutust selge, on eri kohtades ENVAC-i eelistust tavasüsteemi ees tinginud eri asjaolud. Põhja-Rootsis Sollefteås oli see esmajoones kindlasti soov proovida midagi “julgete mõtete maailmast”.

Vaid kümmekond aastat hiljem jõudis ENVAC Rootsist suure lombi taha, Floridasse Orlandosse. Pole ilmselt raske ette kujutada, milliseid jäätmemägesid suudab pillava ja rämpsurohke elustiiliga harjunud ameeriklane toota sealses Disney Worldis lõbutsedes. Aastal 1971 hakkas seda laga eemale toimetama Ameerika esimene ENVAC.

Aasia-debüüdi tegi rootslaste leiutis 1973. aastal Tokios, Okura hotellis. Kas just selle sama kogemuse kaudu, aga igatahes just jaapanlaste abiga jõudis põhjamaalaste looming veel mõniteist aastat hiljem Hispaaniasse. Barcelona olümpiaküla kavandasid ju tõusva päikese maa arhitektid. Ja jäätmekäitluse alal oli nende valik kindel: mis muud kui ENVAC.

Pole ülearune meenutada, et Kataloonia pealinn on üldse Euroopa tihedaima asustusega linn. Mis siis imestada, et olümpiaküla-ENVAC-i edu tõi vaakumtorud ka all-linna, näiteks kuulsa peatänava La Rambla piirkonda. Siin komplitseeris töid linna ajalugu: iga kraavimeetri pidid enne läbi käima arheoloogid. Ambitsioonikate tulevikukavade kohaselt kuulub aastal 2010 ENVAC-i teenuse tarbijate hulka pool miljonit Barcelona elanikku.

Eks just suurlinnade ülitihedad ärikeskuste kvartalid, vanade linnade ajaloolised osad ja turismipiirkonnad ole ENVAC-i perspektiivseimad tarbijad: ühelt poolt vabaneb kallis linnamaa, teiselt poolt jääb silma riivavat hoopis vähemaks. Polegi siis ime, et ENVAC on olnud väga edukas Aasia suurlinnades – nii Koreas, Jaapanis, Singapuris kui ka Hongkongis –, samuti näiteks Sevillas, Mallorcal ja Lõuna-Prantsusmaa kuurordilinnades. Praegu on firma kanda kinnitanud juba 30 maailma riigis ja käive suureneb jätkuva hooga peaaegu sada miljonit Rootsi krooni aastas.

Küsin ENVAC-i kommertsjuhilt ka seda, millal tulevad prügi vaakumtorud Eestisse. ”Loodame, et õige pea,” vastab Jonas Törnblom. “Tegime just lepingu Soome firmaga YIT Kiinteistötekniikka Oy, et suunduda Soome ja Venemaa turule. Nende kaudu püüame jõuda ka Baltimaadesse.” Väga optimistlik Törnblom siiski pole ja arvab, et Eestil tuleb enne sellise moodsa ja kalli tehnoloogia evitamist toime tulla hoopis esmasemate keskkonnamuredega.