Eesti Looduse loomafoto konkursil on mitu head omadust, mis annavad jõudu seda edaspidigi korraldada ja loodetavasti ka sponsoritele indu üritust toetada. Fotovõistlus täidaks oma rolli poolikult, kui ta piirduks üksnes passiivse pildikogumise ja hindamisega. Tegelikult on igal võistlusel tänuväärne võimalus kujundada oma valdkonna arengut. On hea tõdeda, et Eesti Looduse loomafoto konkurss on asunud mõistlikul moel mõjutama loodusfoto arengut.

Leian, et konkurss on teinud palju loodusfoto kvaliteedi parandamiseks seeläbi, et konkursitingimustes on välja öeldud, kust algab loodusfoto. Pole ju mõtet hakata võrdlema loomaaias või loomapargis tehtud põdraportreid sügaval laanes varahommiku jaheduses jäädvustatud tedremänguga.

Samas on fotovõistlusel oma koht ka koduloomadele, sest nemadki on üks osa loodusmaailmast, mis on inimesest küll tugevalt mõjutatud. Kuivõrd eri loomi on palju ja ühtlasi võimalusi ning motiive neid jäädvustada, siis on loomulik, et auhindu antakse paljudes kategooriates.

Tore on ka see, et teist aastat järjest on omal kohal “muutuv” kategooria: parim aasta linnu foto. Tihtipeale kiputakse pildistama haruldasemaid loomi. Aga sellise kategooriaga saab tähelepanu juhtida ka tavalisematele objektidele, kellest paradoksaalsel kombel on vähe häid pilte. Selles kategoorias on ka korraldajatel veel võimalik meeldivaid üllatusi pakkuda.

Kui tulemustest rääkida, siis rõõmustavalt on tavapäraste linnupiltide kõrvale jõudsalt lisandunud väikeste loomade pilte. Eks see näitab mõneti ka pildistajate majanduslike võimaluste kasvu. Eriti head meelt teeb, et peale nimekate pildistajate on igal aastal nii osalejate kui ka auhinnatute seas mõni uus tegija. See tõendab loodusfoto kiiret arengut Eestis ning samas on põhjust rõõmu tunda järelkasvu üle. Ja loomulikult tagab vaid uute pildistajate pealekasv nüüdseks juba viiel aastal korraldatud konkursi jätkumise ka järgmistel aastatel.