Eesti Looduse fotov�istlus
2004/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/12
Looduskaitse muutuste künnisel

Tänavu maikuus liitus Eesti looduskaitse ametlikult Euroopa Liidu tervikliku looduskaitsesüsteemiga. Meenutame mõningaid sellele eelnenud ja seda ette valmistanud sündmusi. Nagu meie loodus ise, on ka looduskaitsega seonduv liialt mitmekihiline, et isegi olulisimat ühte lühikesse artiklisse koondada, seega on käsitlus pelgalt ülevaatlik.

Taasiseseisvumise järel on üks Eesti looduskaitse olulisemaid suundi olnud loodusväärtuste kogumi kirjeldamine. Esmane tõukejõud oli kahtlemata vajadus saada ülevaade piiritsoonis ja mujal militaarobjektidel säilinust. Sinna polnud loodusuurijal nõukogude ajal üldjuhul asja. Möödunud sajandi lõpukümnendil jõudsid meie parimad eksperdid välispartnerite rahalisel toetusel inventeerida nii suurte polügoonialade loodust Alam-Pedjal ja Põhja-Kõrvemaal, kus peatselt loodi kaitsealad, kui ka teha mitmeid elupaikade inventuure.

Suure looduskaitseväärtusega, säilitamist vajavad metsakooslused selgitati välja nii vanametsade inventuuri, vääriselupaikade valimise kui ka metsakaitsealade võrgustiku loomise käigus, põhjalikult inventeeriti meie pärandkooslusi, nagu ranna- ja lamminiidud, puisniidud ja alvarid [2, 7, 13].

Märgalasid inventeerides tehti kindlaks looduskaitse alla mittekuuluvate suuremate soode väärtus ning tehti ettepanekud, kuidas neid kasutada ja kaitsta [9]. Eesti ornitoloogiaühing kaardistas tähtsate linnualade projekti raames olulisimad lindude rände-, pesitsus- ja talvituspaigad Eestis [4].

Põhjalikke inventuure tehti ka kaitstavatel aladel, seda ennekõike kaitsekorralduskavu koostades. Eraldi äramärkimist väärivad Karula, Matsalu, Alam-Pedja ja Soomaa kaitsekorralduskava [1, 5, 6]. Ka ohustatud liikide kaitse korralduse tarvis on hakatud ette valmistama ja kinnitama kaitsekorralduskavu.

Kuigi meil endal oli raha napilt, suudeti inventuure teha ja kaitsekorralduskavasid koostada väljastpoolt Eestit tulnud tõhusa kaasrahastamise abil: möödunud kümnendil saadi nõnda rohkem raha, kui eraldati keskkonnaministeeriumist, põllumajandusministeeriumist ja keskkonnainvesteeringute keskusest (endine keskkonnafondi) kokku.


Pärandmaastike inventuuride tulemusena määratleti ühe suurema ohuna meie looduslikule mitmekesisusele poollooduslike koosluste hävimine majandamise ehk siis niitmise ja karjatamise lakkamise tõttu.

Kaitstavate loodusobjektide seaduse lisasättega loodi uus toetuse liik – loodushoiutoetus. Kui üldjuhul makstakse toetusi eeskätt inimese abistamiseks, siis loodushoiutoetus väärtustab eelkõige loodust, selle mitmekesisust inimtegevuse kaudu. Kaitsealade juhtkonnad ja maakondlikud keskkonnateenistused on sõlminud maaomanikega lepingud väärtuslikemate ranna-, lammi-, puis- ja aruniitude ning puiskarjamaade ja loopealsete hooldamise kohta [3]. Raha (aastas ligi 18,5 miljonit krooni) saadi keskkonnaministeeriumi eelarvest, töötati välja lepingu vorm, tööde tegemise kord nii era- kui ka riigimaal ning selgitati eri tööde maksumus.

Selle süsteemi teine uudne aspekt oli võimalus maksta toetust nii kaitsealal asuva kui ka väljaspool seda paikneva pärandkoosluse hooldamiseks, sest hooldatava ala valiku alus on ekspertide (pärandkoosluste kaitse ühing jt.) hinnang ala loodusväärtuse kohta. Kuid väärtuslike koosluste kaitset sai korraldada ennegi, kui ametlikku kaitsereþiimi polnud veel kehtestatud. Praegu on need varem väljaspool kaitsealasid asunud väärtuslikud pärandmaastikud arvatud üldjuhul Natura 2000 võrgustikku ning nende kaitseks luuakse hoiualad.

Viimase nelja aasta jooksul on igal aastal sõlmitud maaomanikega keskmiselt 2000 lepingut ning hooldatud ligikaudu 18 000 hektarit poollooduslikke kooslusi. Mahult suurimaid hooldustöid on tehtud Läänemaal Matsalu rahvuspargis, Pärnumaal, Lääne-Eesti saartel ja Tartumaal Alam-Pedja looduskaitsealal. Loodushoiutoetuse süsteem ja selle rakendamine on olnud eeskujuks maahooldustoetuse maksmise korraldamisel ka maaelu arengukava kaudu.

Peale loodushoiutoetuste süsteemi rakendamise lisandus võimalusi korraldada väärtuslike koosluste ja liikide kaitset Euroopa Liidu keskkonnakoostööprogrammi LIFE abil. Aastatel 2001–2003 esitati Euroopa Komisjonile kokku 25 projektitaotlust, millest kümme on heaks kiidetud. Kokku on LIFE-Nature Eesti projekte kaasrahastatud ligikaudu 65 miljoni krooni eest, projektide kogumaksumus koos Eesti panusega on 98 miljonit krooni.

Mitme projekti puhul on loodushoiutoetusi kasutatud kaasfinantseeringuna. LIFE-programmi kaudu korraldatakse muu hulgas loodusväärtuste kaitset Karula ja Matsalu rahvuspargis, Silma looduskaitsealal, Häädemeestes, Kõpu poolsaarel, taastatakse euroopa naaritsa ja kõre asurkonda, ostetakse kariloomi ja niidukeid.


Taasiseseisvunud Eesti looduskaitse olulisemaid otsuseid on olnud otsus säilitada kaitsealade järjepidevus: nõukogude ajal kaitse alla võetud alad jäid kaitse alla ka Eesti Vabariigis, olenemata maa omandisuhtest. Looduskaitse ei taandunud vaid põlisele riigimaale.

Järjepidevust toonitab ka see, et enamik 1920.–1930. aastail loodud kaitsealasid võeti järgnenud nõukogude ajajärgul taas kaitse alla. Seda seaduspärasust kinnitab ka näiteks kauni pankrannikuga Kesselaid, mida on põhjalikumalt käsitletud Eesti Looduse novembrinumbris. Et see eelmise Eesti Vabariigi ajal kaitse all olnud laid säiliks, asutati tänavu maikuus maastikukaitseala.

Eelmise kümnendi keskpaigast alates on meie looduskaitsel olnud kohustus võtta üle Euroopa Liidu looduskaitse põhimõtted. Euroopa Liidu looduskaitse põhineb eelkõige linnu- ja loodusdirektiivil, mille põhiline väljund on Natura 2000.


Natura 2000 on üle-euroopaline loodus- ja linnualade võrgustik, mille eesmärk on tagada haruldaste või ohustatud koosluste, lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse [10, 11, 14]. Euroopa Liiduga läbirääkimiste järel võttis Eesti riik endale kohustuse esitada liitumisajaks Natura-võrgustiku alade valim koos iga ala kohta käiva andmebaasi ja kaardimaterjaliga.

Et kohustust täita, kinnitas valitsus 25. juulil 2000 riikliku programmi „Eesti Natura 2000“ aastateks 2000–2007. See programm määrab kindlaks tegevuskava, eesmärgid ning töö tegijad. Natura-võrgustiku tarbeks tuli Eestis teha kindlaks 60 elupaigatüübi (meri, rannik, metsad, niidud, sood, siseveekogud, paljandid), 136 linnuliigi ning 51 taime- ja muu loomaliigi kaitseks sobivaimad alad. Meie peaaegu saja aasta jooksul kujunenud kaitsealade süsteem oli hea alus Natura-võrgustikule.

Üheksakümmnendate aastate ulatuslike inventuuride jätkuna tehti aastatel 2001–2003 põhjalikke välitöid, et leida ja piiritleda Natura-alad koosluste ja liikide jaoks nii juba loodud kaitsealadel kui ka väljaspool. Välitöödel osalesid eksperdid paljudest asutustest: TÜ botaanika ja ökoloogia instituudist, TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudist, pärandkoosluste kaitse ühingust, EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudist ning keskkonnakaitse instituudist, TPÜ ökoloogia instituudist, Eesti mereinstituudist, Eesti loodushoiu keskusest, Eesti ornitoloogiaühingust, Eesti looduseuurijate seltsist ja mujalt.

Eri projektide abil tehti kindlaks ja täpsustati Natura linnualasid, mere- ja magevee elupaiku ning ohustatud liikide asualasid. Natura-alade valikut kergendas aastatel 2000–2003 aset leidnud Lääne- ja Raplamaa linnu- ning loodusalade valimise katseprojekt.

Peale uute väärtuslike alade valimise saadi loodusinventuuride käigus ühtse metoodika abil ka lisateavet meie loodusväärtuste kohta. Kõik, ka varasemate inventuuride andmed on ühtselt vormindatud ning kogu mahukas välitööandmestik sisestatud Natura 2000 andmebaasi. Natura-alade valikuga olid eri staadiumides seotud peaaegu kõik Eesti looduse uurimise- ja kaitsega tegelevad akadeemilised ning vabaühendused. Samamoodi nagu Soomes algatas Natura-alade valimine meil kõige põhjalikuma looduse inventariseerimise viimase poolsajandi vältel.


Natura linnu- ja loodusalade nimekirja ning piirid kinnitas vabariigi valitsus tänavu, 15. aprilli otsusega. Väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura-aladel kehtestati üldised ajutised piirangud keskkonnaministri määrusega 22. aprillil ning Natura linnu- ja loodusalade nimestik esitati Euroopa Komisjonile 30. aprillil.


Eraldi tekstikasti:

Eesti Natura-alade esialgne nimekiri sisaldab kokku 490 ala kogupindalaga 1 422 500 ha, neist

66 linnuala kogupindala 1 236 808 ha ja

509 loodusala kogupindala 1 058 981 ha (linnu- ja loodusalad kattuvad osaliselt).

Meres paikneb 51% ning maismaal 49% ehk 691 800 ha.

Praegused kaitsealad hõlmavad 67% Natura eelvaliku aladest.

Võrgustik katab Eesti maismaa territooriumist 16%.


Kõige suurema pindala võtavad Natura-alad enda alla Läänemaal, kuid 74% asub praegustel kaitsealadel. Ka mujal maakondades jääb enamik Natura-aladest kaitsealade koosseisu. Vaid Saaremaal ja Pärnumaal on valdav osa Natura-alasid väljaspool kaitsealasid, enamik neist asub rannikul.

Alade valikul on lähtutud nende ökoloogilisest väärtusest ja esinduslikkusest. Nõnda leidub valimis nii riigi- kui ka eramaid. Viimased hõlmavad uutest maismaa-aladest peaaegu neljandiku. Kui uued Natura-alad olid teatavaks tehtud, laekus maaomanikelt 813 ettepanekut ja vastuväidet. Ühtlasi tehti ettepanekuid võrgustikku laiendada. Paraku oli enamik maaomanikke maade kaitse alla võtmise vastu.

Natura-alade valik tõi välja nii meie looduskaitsesüsteemi tugevused kui ka nõrkused. Nii kuulis osa maaomanikke kehtivatest keskkonnakaitsepiirangutest, nagu ehituskeeluvöönd veekogu kaldal, esimest korda Natura-alade avalikustamise käigus. Arusaamatust tekitas nõue kaitsta umbmääraseid kooslusi konkreetse looma- või taimeliigi asemel. Kahjuks ei piisanud aega, et suhelda vahetult kõigi Natura-maaomanikega: neid on üle kümne tuhande. Seetõttu ei suudetud leevendada kõiki looduskaitsepiirangutest tulenevaid hirme.

Uued piirangud ei saa loomulikult kõigile ühtmoodi vastuvõetavad olla, ehkki eraomanike jaoks mõeldud loodushoiu kompensatsioonivorme on mitu, nagu maamaksu vähendamine, loodushoiutoetused, võimalus maid vahetada või riigile müüa, vääriselupaikade säilitamise toetused ning peatsed põllumajanduse keskkonnatoetused Natura-aladel.

Liitumisläbirääkimistel Euroopa Komisjoniga taotles Eesti küll samamoodi kui mitmed teised kandidaatmaad pikendada Natura-alade esitamise tähtaega, kuid see ei leidnud heakskiitu. Mitte ainult looduskaitset, vaid ka majandusarengut toetav Euroopa Liit tahtis vältida olukorda, kus liit, selmet tagada õigusaktide järgi looduse kaitse, satuks juhuslikult ise rahastama mõne uue liikmesriigi arendusprojekti, mis seaks ohtu kaitset väärivad elupaigad.


Praegu on meil päris hea ülevaade oma loodusväärtustest. Neist esinduslikumaid säilitatakse kaitsealade, hoiualade ja püsielupaikadena. 2005. aasta maikuu alguseks peab olema lõpetatud üldise, ajutise kaitsereþiimiga Natura-aladest kaitsealade ja hoiualade loomine, selgitades piiranguid ja kompensatsioonimeetmeid igale maaomanikule. Täita tuleb kohustus luua püsielupaigad kõigi kaitsealuste liikide elupaikade ja kasvukohtade kaitseks. Lähiaastatel saab üha olulisemaks kohustus korraldada imetajate, lindude, kalade ja kahepaiksete rändeteede kaitset väljaspool praegusi kaitsealasid. Looduskaitse arengukava koostades tuleb selgeks teha kõige otstarbekamad Euroopa Liidu loodushoiu pikaajalised skeemid, sobitada looduskaitse senisest paremini põllumajandus- ja tööstusvaldkonda.

Eestis on head eeldused hoida kodumaa mitmekesist loodust, kuidas me seda teeme, oleneb meie igapäevatööst.



Hanno Zingel, Jaak Tambets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012