Lugesin Eesti Looduse selle aasta augustinumbrist (lk. 50–51) hariliku maasapi kohta, et teda meil peaaegu enam ei leia. Lääne-Eesti madalmurustel rannaniitudel ja karjamaadel leidub seda taime siiski mitmel pool. Möödunud suvel kasvas ta päris suurte kogumikena ka Palivere lähedal mahajäetud kruusakarjääris. Tõsi, rohkem on nii seal kui ka rannamaadel teist sama perekonna liiki – linalehist maasappi.

Veel üks asi jäi kripeldama. Mall Värva kirjutab, et maasapi õied avanevad vaid päikesepaistelise ilmaga ükshaaval. See on näha ka samas trükitud pildilt, samuti see, et õied (õiepungad) paiknevad varrel eri kõrgusel. See käib aga ainult hariliku maasapi kohta: linalehisel maasapil avanevad õied korraga ja on enamasti ühel kõrgusel, nagu on näha Palivere karjääris tehtud pildilt.

Hoopis segaseks läks asi aga siis, kui otsisin tuge “Eesti taimede määrajast” (1999): seal on öeldud, et harilikul maasapil on õied enamasti ühel kõrgusel ning linalehisel eri kõrgusel. Ka hariliku maasapi joonis näitab õisi ebasarikana, seega hoopis teistsugusena, kui on näha Mall Värva fotol.

Enno Väljal

Harilik maasapp. [Tiit! See võta augustinumbrist!]

Foto: Mall Värva

Linalehine maasapp. [slaid, mille skaneerisid novembrinumbri jaoks]

Foto: Enno Väljal

Kommenteerib botaanik Toomas Kukk:

Harilik maasapp näib tõesti olevat meil muutunud märksa haruldasemaks, kui seni arvatud. Kaheaastase taimena eelistab ta kasvada avatud pinnasel: kesapõldudel, kraavikallastel, jäätmaadel, mitte aga mererannal. Lühikese eluea tõttu võib hariliku maasapi arvukus aastati tugevasti erineda, seetõttu ühe aasta tähelepanekutest otsustamiseks ei piisa.

Linalehist ja harilikku maasappi on teinekord tõesti keeruline eristada. Kindlamalt saab vahet teha juurmiste lehtede järgi: harilikul maasapil on need munajad, laiusest paar korda pikemad, linalehisel aga piklikud, laiusest vähemalt 3–4 korda pikemad. Hea tunnus on ka õietupe pikkus: harilikul on see õiekrooni putkest märksa lühem (ka õieputk ise on lühike), linalehisel aga peaaegu putke pikkune. Õite asetus pole aga kuigi hea tunnus, mõlemal liigil on see üsna muutlik. Enamasti, iseäranis just rannikul, on linalehise maasapi taimed ühe varrega, kuid paremates oludes võib kasvada ka paljuvarreline, 20–30 cm kõrgune lopsakas taim.

Linalehist maasappi võib vahel näha kasvamas merest kilomeetrite kaugusel kruusaaukudes või ka loopealsetel. Need leiukohad võivad olla jäänukid varasemast rannajoonest või on linalehise maasapi seemned sinna sattunud näiteks rannast võetud ja tee-ehitusel kasutatud kruusaga. Palivere kruusakarjääris võisid mõlemad maasapid koos kasvada küll.