Eesti Looduse fotov�istlus
07-08/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 07-08/2002
Hdroenergia ulatuslik kasutamine ohustab meie loodust

Viimastel aastatel on meie vooluveekogudel taastatud kunagisi paisjrvi vi rajatud uusi. Eesmrgid on ahvatlevad: odav elektrienergia, ttav vesiveski vi lihtsalt silmailu ja ujumisvimalusi pakkuva veepeegli loomine. Kuid paisjrved ktkevad endas tsiseid ohte, mida alahinnates tekitame majandusliku kasu krval nii loodusele kui ka endale algul vhemrgatavat, kuid aja jooksul jrjest enam hoomatavat kahju.

Enamasti soovitakse tulevase paisjrve abil saada keskkonnahoidlikku, rohelist elektrienergiat. Hdroenergia tootmine vhendab fossiilsete ktuste Eesti tingimustes plevkivi pletamist ja seega ka atmosfri saastamist. Rohelist Energiat kui kaubamrki reklaamitakse laialdaselt nii meedias, Internetis kui ka selleteemalistel konverentsidel. Kahjuks ksitletakse hdroenergiaga seonduvat liiga heklgselt: kasu krval ei mainita selle energia saamisega kaasnevaid negatiivseid tagajrgi. Rajatav paisjrv kui energiapotentsiaali vltimatu eeldus mjutab tavaliselt kige tugevamini vooluveekogu kalastikku, aga ka selgrootuid, niteks ebaprlikarpi (Margaritifera margaritifera), paksuseinalist jekarpi (Unio crassus), jgihobu (Ophiogompus cecilia) jt. Sageli on see inimese jaoks je vi oja kui kossteemi kige olulisem elusolendite rhm, nii majanduslikust kasust kui ka puhkevrtusest lhtudes.

Kige enam haavab elutingimuste muutmine kiirevoolulise jaheda ja puhta vee asukaid: lhe, meri- ja jeforelli ning harjust. Need kalad vrivad erilist thelepanu mitmel phjusel. Nad kik on thtsad spordikaladena, lhi ja meriforell ka tnduskaladena. Keskkonnaindikaatoritena iseloomustavad nad ka inimeste elulaadi ja vrtushinnanguid. Nii harjus, lhi kui ka meri- ja jeforell on ohustatutena kantud Eesti punasesse raamatusse. Nende veel elujulisi populatsioone saab silitada ksnes koos sobivate elupaikadega.

Lheliste vrtuslikud elupaigad on ka vikesed, pgivimalustest lhtudes vheolulised vooluveekogud. Paisjrved rajatakse suure langusega jgedele-ojadele, seega just lheliste elualadele. Paisjrve ja selle ebaige majandamise tttu nrgeneb vi hvib terviklik ja tugev kalaasurkond paratamatult. Paisud siirdekalade kudejgedel allpool kudemis- ja noorjrkude elupaiku likavad lbi kalade rndeteed ja phjustavad seega looduslike populatsioonide hbumist. Meie vooluveekogude umbes neljakmnest kalaliigist pooled sltuvad kiirevoolulistest jelikudest.

kossteemi talitlusele mjub eelkige paisude krgus: kalad ei saa oma senist liikumisteed kasutada. Isegi julised forellid, harjused ja lhed ei suuda tavaliselt letada paise, mis killustavad veekogu isoleeritud likudeks ja takistavad kalade psu kudemis- ning toitumisaladele.

Paisutamine muudab elutingimusi veekogus. Paisjrvedes pole voolulembestel vriskaladel sigimistingimusi: madalaid kiirevoolulisi kruusaphjaga alasid. Paisjrves tuseb vee temperatuur ja sveneb veekogu eutrofeerumine, sest enne sngist kiire vooluga lbi kantud reostuskomponendid lhevad aeglase vooluga ja pikesele avatud vees kergemini aineringesse. Lhelistele ebasoodsad muutused on meeltmda tema noorjrkude vaenlasele haugile, kes lepib halvenenud hapnikuoludega, saades samas juurde eluruumi ja enamasti ka uusi sigimiskohti. Samal phjusel suureneb ka teiste tavaliste soojalembeste kalade (ahvena, srje jt.) arvukus ning paratamatult ka liikidevaheline konkurents eluruumi ja toidu prast.

Paisutamine mjutab ka tehisjrvest allavoolu jvat veekogu liku: tuseb vee temperatuur ja muutub kvaliteet. Paisude taha kogunenud liiv ja muda vivad tehisjrve puhastamise vi paisu purunemise korral matta privoolu asetsevad vriskalade koelmud. Kui paisjrve tidetakse, vib vooluhulk paisust allpool ohtlikult vheneda. Elektrienergia tootmisel on selle sagedaim phjus inimese teadlik tegevus aeg-ajalt suurendatakse paisutamisega tehisjrve veevarusid.

Mnikord on paisu krgemaks ehitatud sel mral, et paisualune jelik jb tundide kaupa tiesti kuivaks. Nii on juhtunud Ahja jel Saesaare veehoidla juures, iseranis drastiliselt aga Loobu jel, kus 2001. aastal rekonstrueeritud Joaveski pais suunab philise vee elektrijaama kanalisse. Paisust allpool asuvad krestikud paekiviastangutel olid varem turismiobjektina tuntud ja Eesti mistes thelepanuvrsed. Nd niriseb seal vaevu vett isegi aprillikuise suurvee ajal. See vaatepilt tekitab hmmingut ja ksimuse: kuidas on see kigist seadustest ja keskkonnamjude hindamise nuetest hoolimata vimalik 21. sajandil, Phja-Eesti hes vaatamisvrsemas paigas Lahemaa rahvuspargis? Rkimata kaladest, kes rndeinstinkti ajel tusevad hoopis elektrijaama kanalisse. Kui roheline selliselt toodetud elektrienergia ikkagi on? Inimeste vhese keskkonnateadlikkuse, kskiksuse ja hoolimatuse tttu pole srased juhtumid edaspidigi vlistatud. Isegi keskkonnakaitseametnike seisukohad on mnikord heklgsed ja kampaaniast pimestunud: kuidas muidu on Joaveski elektrijaama renoveerinud firma koguni tnavuse veesstu auhinna vriliseks arvatud?

Paisutamisega kaasnevad soovimatud muutused puudutavad ka inimese eluolu. Kui lheliste arvukus langeb, vheneb je vi oja harrastuskalanduslik thtsus. Suurematel jgedel on raske korraldada ssta- ja kanuumatkasid ning kaob vimalus nautida rgilmelist loodust. Vikesed, sageli vaid paari hektari suurused ning vhe liigestatud kaldajoonega tehisjrved ei suuda samavrra kaunistada maastikupilti ja luua puhkevimalusi kui kitsas sgavas orus looklevad tormakad vooluveekogud. Selliste jgede vi ojade ning nende lhimbruse muutmine vhendab enamasti piirkonna puhkevrtust ja turismipotentsiaali, mis oleks arvestatav sissetulekuallikas, kui seda lbimeldult ellu viia.


Paisjrvede mju leevendatakse arenenud maailmas kohustusega ehitada erilisi kalateid vi -treppe. Kuigi meil hdroenergeetikat propageerivad kirjutised [1, 2, 4, 6, 9] seda vajadust tiesti ei eita, pole selle abinu thtsust mistetud. Niteks infoleht Femopet Eesti [8] kinnitab, et ige vooluhulk paisu taga ja kalateed tagavad paisu minimaalse mju veeloomastikule. Ometi ei nidata vikehdroelektrijaama rajamise kulutuste tabelis htegi summat loodushoiu tarvis. On videtud, et erinevalt suurtest hdroelektrijaamadest ei avalda vikejaamad keskkonnale kahjulikku toimet, kuid ometi mjutab vee kvaliteedi muutumine ja rndeteede katkemine oluliselt vriskalade elutingimusi. Vikejaamad ehitatakse vikestele, madala energiapotentsiaaliga jgedele, mis ongi valdavalt meie lheliste elupaigad.

Enne kui rajada kalatee vi -trepp, on vaja head projekti ja ehituskuludeks sna palju raha. Niteid projektide ebannestumisest on kllaga nii meilt kui ka mujalt. Soome kalateadlased naljatavad, et neil on kiki kalatreppe kaks korda ehitatud. Kulusid arvestades ei tohi unustada ka kituskulusid valvet, amortisatsiooni jms. Ekslik on arvamus, et kalatrepi vib ehitada prast elektrijaama rajamist, nagu videtavasti Joaveskil juhtus: maastikul ei pruugi selleks enam sobivat kohtagi olla, kui seda pole elektrijaama projekti jrgi jetud.

Valesti ehitatud kalatrepi musternide asub Prnu jel Sindis: kalad sealt les ei saa ja tegelikult toimib rajatis kalalksuna. Niteks selle aasta aprillikuus tungles kevadisel kudemisrndel rohkesti kalu umbes kmne meetri ulatuses trepi alumistel astmetel, kust nad tagasi ei lhe, ent edasi ei pse. Trepp asub erafirma suletud territooriumil ja vaevalt see kalu ebaseadusliku pgi eest kaitseb, eesktt htuhmaruses. Vib ju pahauskselt ette kujutada ht meest kahva ja kalakotiga ning kudemisvaevas kalad ongi murest priid. Aga sgisesel kudemisrndel tulevad samale trepile punase raamatu kalad siiad, meriforellid ja lhed.

Isegi maastikukaitsealal pole paisjrvede rajamine kindlalt vlistatud. Niteks Piusa je 11 km pikkusel ligul Vahtseliinast Saetammeni asus 1930. aastatel heksa tehisjrve, millest 30 aastat hiljem oli silinud viis [3] ja praegu kaks. Mitmeid endisi paisjrvi soovivad praegused maaomanikud taastada ja seda kehtivad kaitse-eeskirjad phimtteliselt ka vimaldavad. Piusa vimsaid liivakivipaljandeid paisutamine ei ohusta, kuid Eesti he suurema suhtelise languga (5,4 m/km) ja kohati ige metsiku jeligu voolusng muutuks oluliselt. Kannataks ka meie suurim ja elujulisim harjusepopulatsioon. Jgede kalastiku uurija Rein Jrveklje hinnangul on Piusa jgi Eesti neljateistkmne harjuseveekogude seas praegu ainuke, kus viks lubada selle vhelevinud ja ohustatud kalaliigi sportlikku pki, mis keelati meil kikjal juba le 20 aasta tagasi. Kuigi 1998. aastal ei pooldanud keskkonnaekspertiis paisjrvede taastamist, ei vimalda seaduste lngad praegu jge ja selle kalastikku kindlalt kaitsta. Samal ajal kulutatakse paljudes Euroopa riikides raha vooluveekogude algse ilme taastamiseks: jed kaevatakse uuesti knuliseks, tassitakse kive ja kruusa, et taastada krestikke, kallastele istutatakse varjuandvaid puittaimi. Hvitada on paraku tunduvalt lihtsam kui taastada, kusjuures paljusid eluslooduse elemente ei saa mingi hinna eest tagasi.


Kurb nide on Soome lahe phjarannikult, kus looduslikult arenenud meriforellide osakaal on vaid pool protsenti lejnud 99,5% kasvatatakse haudemajades [7]. Analoogse olukorra kordumist Eesti lhejgedel vldiks nende eristaatus, mis reguleeriks kogu majandustegevust nii veekogul kui ka selle naabruses. Kas veekogude kvaliteeti muutvad ettevtted on meil valmis tasuma kahjustatud kalavarude taastootmise kulusid, nii nagu Soomes laltoodud nite puhul nutakse? Ka heade kalatreppide vi -teede olemasolu ei thenda, nagu oleks kogu kahju sellega heastatud. Vee kvaliteeti ja osa elupaiku muudab paisutamine ikkagi.

Maailmas juurdub ha enam ning ehk hakkab meilgi juurduma sstva arengu printsiip saastaja/kasutaja maksab. Kui seda printsiipi praegu meil tiel mral rakendada, jks mnigi pais rajamata, sest kalavarude taastamine on kallis. Pealegi peab arvestama lisakuludega: paisjrv tehiselukeskkonnana vananeb koloogiliselt sna kiiresti ning vajab seetttu ka tavaolekus pidevat thelepanu, eelkige tuleb teda puhastada kogunenud setetest ja vohavast veetaimestikust.

Veekogu energiapotentsiaali hindamisel peab arvestama, et osa veest juhitakse kalatrepile ja paisualuses jesngis tuleb kindlustada vhemasti minimaalne vooluhulk. Vikese vi kikuva vooluhulgaga veekogul ei pruugi sel juhul vett jtkudagi majanduslikult tasuva elektri tootmiseks.

Vee-energia ulatusliku tootmise kahjuks Eestis rgib veenvalt ka tsiasi, et ndisaja elektritarbimise mahu puhul on meie vooluvete hdroenergeetiline potentsiaal kaduvvike, vaid 12% Eesti elektrijaamade koguvimsusest [4, 5]. Milleks ksitava tasuvusega vimalusi iga hinna eest tide viia? Vastutustundetu on rkida sstetavatest plevkivitonnidest ja atmosfri vhem paisatavast saastest absoluutarvudes, kui saadav kasu on suhtarvudes thine ja tuleb ktte unikaalse looduse hvimise hinnaga. Hdroenergeetika viks end igustada vaid siis, kui elektri tootmisel kasutatakse seniseid paisjrvi ning je energiapotentsiaal on sna suur, niteks Linname elektrijaama taastamine Jgala jel.

Vooluveekogude paisutamisega kaasnevaid tsiseid ohte alahinnates vime majandusliku kasu krval tekitada nii loodusele kui ka endale suurt kahju. Vheneks Eesti praegune oluline eelis enamiku arenenud lneriikide ees, kel on meiega vrreldes metsikut loodust hoopis vhem silinud. Kahjuks on ka Eesti tnapeval selle hinnalise prandi poolest tunduvalt vaesem kui mdunud sajandi esimesel poolel, peamiselt nukogude perioodil looduse mberkujundamise sildi all aset leidnud ulatusliku lagastamise tttu. Keskkonnahoidliku elektrienergia tootmine iseenesest on igati progressiivne ja tervitatav, kuid see ei tohiks ohtu seada loodusvrtuste silimist. Alles siis, kui suudame hoida oma vheseid looduslikuna silinud vooluveekogusid koos nende elustikuga ka jreltulevatele plvedele, on meil phjust uhkustundega tdeda, et toodame tepoolest rohelist energiat.



1. Jrvsoo, Marko 2000. Hdroelektrijaamad rikastavad keskkonda. Keskkonnatehnika 2: 1516.

2. Kaar, Tiia 2000. Hdroenergia kasutamisest Harjumaal. Keskkonnatehnika 1: 45.

3. Nugin, Urmas; Jrveklg, Rein 1998. Veskipaisude taastamise vimalik mju kalastikule Piusa jel. http://www.alten.ibs.ee/uus/www/kk/Piusa.html

4. Raesaar, Peeter 2001. Veejud keskkonnahoidliku energia allikas. Eesti Loodus 52 (4, 5): 139140, 188189.

5. Roheline Energia. http://roheline.energia.ee/

6. Saks, Ants; Velner, Harald-Adam 2000. Vee-energia ja vesiveskid. Elektriala 2: 2425.

7. Tietoa kalojensuojelusta. http://www.luontoliitto.fi/taimen/html/tietoa.html

8. Veeju kasutamine Eestis. 1999. Femopet Eesti infoleht nr. 8. http://www.eeri.ee/opet/femopet/infolehed/il8.html

9. Velner, Harald-Adam; Saks, Ants 2002. Majanduslikult tasuv ja keskkonnahoidlik hdroenergeetika Eestis. Keskkonnatehnika, 1: 2426.



Raul Pihu (1964) ttab EPM metsandusteaduskonna vanemlaborandina.

Ene Saadre (1947) on Plula kalakasvatuskeskuse juhataja asetitja.

Martin Kesler (1981) pib Tartu likoolis bioloogiat.



Raul Pihu, Ene Saadre, Martin Kesler
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012