Eesti Looduse fotov�istlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/5
Kes selle ltte ra pretas

Ennevanasti peeti allikaid sageli phapaikadeks, kuid veelgi olulisemad olid nad veeandjana. Nii kuuldu, nhtu kui ka ettekujutuste phjal sai mnigi allikas endale nime ja kujunesid rahvajutud.

lekantud thenduses, eriti teadust puhul on harjutud allikaiks nimetama uurimuse lhtematerjali. Selles mttes on kesoleva kirjutise allikaks kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis talletatud kohaprimus. Teiste veekogude krval hlmavad allikad siin sna mahuka osa, neist rohkem on vaid jrvi ksitlevaid tekste.

Rahva keeles ja meeles toob sna allikas enamasti mttesse puhta karge vee. Paraku meenub kodukoha tuttavale allikale meldes sageli ka maaparandus.

Usk allikavee tervendavasse toimesse psis sna tugevana veel mned inimplved tagasi. Mlestused allikate puaaegsest vrtusest on prit mrksa kaugemast minevikust, teadmised hiie- ja ohvriallikate kohta ulatuvad tnapevani aga juba muinasajast.

Allikad mentaalsel kaardil. Ndisajal on hakatud ha rohkem huvi tundma maastiku ja kultuuri seoste vastu, sest eri teadussuunad on hargnenud ning levinud on koloogiline ja kultuuriantropoloogiline vaatenurk. Kultuurimlus olevate maastiku ksikobjektide asukohta on niteks kultuurigeograafias, maastikuarheoloogias, semiootikas ja etnoloogiasse suunduvas folkloristikas ha enam hakatud vrdlema mustri, mosaiigi, vrgustiku, mentaalse kaardi ja tekstiga. Nii mnigi kord kiputakse aga sedavrd tugevalt muinasaega rhutama, et mentaalsetest maastikest eelistatakse knelda n.-. loodusrahvaste ning kalur-kti-kultuuri phapaikade nitel. Soome usundiuurija Anna-Leena Siikala on kirjutanud [1]: Peale igasuguse ajaloolise ja kultuurilise thenduseta kohtade mbritsevad kogukondi ka erilise thendusega paigad, millest on thtsaimad phapaigad. Handi kalamehed hoiavad siiamaani au sees jesngi ristavaid ohvripaiku, kus on vimalik prduda kalanne toovate vaimolendite poole.

Thenduslike paikade seas on phapaiku liigitatud kige thtsamateks. See tekitab mulje, et mentaalsest kaardist on sobiv rkida kll hantide, apatide vi paapuate nitel, kuid n.-. tsiviliseeritud hiskonna piires oleks see mneti kohatu. Muidugi on ka meie allikate kohta kivate primusteadete puhul paljude taustaks rahvausundiline maailmapilt. Selle tuhmudes hgustub ka nende allikate mentaalne vrgustik, ent sedavrd enam on nad mlukaardil esindatud puhta ja tervisliku vee andjana.

Muinasteadlane Toomas Tamla on folkloori-, toponmika- ja arheoloogilise andmestiku phjal vlja selgitanud, et teateid on kokku 416 allika kohta [2]. Looduses on Eesti allikate arvu ptud loendada 1936. aastal; Gustav Vilbaste hinnangul vis neid sellal olla umbes 4500 [3]. Toomas Tamla koostatud kaardil (# 1) ratab thelepanu mtteline, rahvakultuurinhtuste kaardistamisel sageli ilmnev eraldusjoon Prnu-Narva joonel. See levikukaart kajastab he aastasaja jooksul ajavahemikus umbes 18801980 talletatud andmestikku, siitpeale jrgnenud veerandsaja aasta kohta tuleks sissekandeid mrksa vhem.


Allikast saab joogivett. Rahvaluulearhiivi kartoteegist vib leida allikate kohta tuhatkond primusteadet. Nagu kuulsad rndrahnud, plispuud, jrved ja koopad, ajendasid erisuguseid rahvajutte ka tuntuks saanud ltted: niteks Loodi Siniallikas Viljandimaal, Kuimetsa rde allikas jt. htlasi on nende allikatega seotud rahvaprimused psinud inimplvede vltel, ilma et traditsioon priselt hbuks.

Vrreldes muude looduslike veekogudega jrvede, jgede, ojadega , on allikate puhul rhutatud peamiselt sobivust joogiveeks: hinnatud on vee puhtust, head maitset, karastavat ja tervistavat toimet. Eluhoonete ehituskoha valikul peeti veel 19. sajandil allika olemasolu vga thtsaks. Kui talude priseksostmisel hoogustus kaevude rajamine, pti kaevukoht sobitada veesoone peale. Nii loodeti tagada joogivee kllust. Kui kaev kippus kuivaks jma, veti appi maagia. ks viis, kuidas pti taastada allikatele omast veerohkust, oli seotud vee toomise ja kaevu valamisega. Holstrest prit kirjapaneku jrgi tuli pajaga oma kaevu tuua vett kolmel neljapevahtul ja seda kokku kolme valla allikast.

Veevtuallikaid on rahvaprimuses iseloomustatud ka kui puaaegade elupstjaid: lte ei kuiva ja vesi ei kao kunagi, vaid seda voolab kogu aeg juurde. Sellest pajatab rahvajutt Kolga-Jaanist (1939): Kolga-Jaani kihelkonnas Raba talu heinamaal on allikas, kust vesi kunagi otsa ei lpe. Kord olnud suur pud, kik veekogud olnud kuivad. Raba talu peremehele Jaagule juhatatud unes allikakoht. Jaak kaevaski seal ja seal oligi allikas. Kogu kihelkond vedanud sealt vett, see pole siiski otsa lppenud.

Nii vib allikas kuulsaks saada ilma pha aupaistetagi. Unengudes nhtu on rahvajuttudes kllaltki levinud viis hankimaks teavet mne eluliselt thtsa toimingu vi nhtuse kohta.

Juuru kandist prit lugu allikast seostub aga katkuajaga: viimane katkulaine tabas Eestit prast Phjasda. Jutustuses on lapse surma phjuseks janu, mitte haigus nii saab lugu uue rhuasetuse: Vanasti valitsenud siin mbruses suur pud. Kik kaevud, jed ja jrved kuivanud ra. Ainult Ulmu allika sgavas phjas nirisenud veel elustavat vett. Allika phja viinud pikk raudtrepp. Allika juurde linud ks naine oma janus piinlevale lapsele vett otsima. Ta jtnud lapse kaldale ja linud ise mda raudtreppi allika phja vett otsima. Allikas olnud aga nii sgav, et siis, kui ema veega tagasi judnud, olnud laps juba janusse surnud. (Juuru, 1959.)

Suusnal kantakse plvest plve edasi eesktt neid lugusid, mida eriti oluliseks peetakse. Niteks ks mlestusjutt Norra allikatest. Jutuvestja olevat noorplves kuulnud seda oma vanaisalt, kes tuli Norra kanti elama 1884. aastal. Lugu ise on kirja pandud 1985. aastal: Minu vanaisa nooresplves olnud ks sgis vga kuiv ja talv tulnud ka sna klm. Kik kla kaevud on jnud kuivaks ja inimesed on Norra allikatest vett vedanud. Kige esimene t hommikul koidu ajal on olnud veetoomine. Selleks olnud vaja rahulikku ja tasast hobust, ehk otsene talitee 33,5 kilomeetrit oli lumetee, aga see lks le karjamaade, le kraavide ja tihtipeale olnud viitas, mis paneb tnnides vee loksuma, ja riie, mis pl on, klmetab mrjaks saades ra ning ei kaitse enam vee mahaloksumise eest. See talv on olnud raske. Loomadele sulatati lund ja anti juua jaoprast. Veetoomise hobune joodeti allikal. Klmanud reed on kergesti katki linud ja tuisanud teedega on regesi mber linud. (Koeru, 1985.)

Norra allikast kneldes tuleb mainida ka seda, et 1936. aasta ankeetksitluse phjal osutus see heks Eesti suurema veehulgaga allikaks.

Allikatest kui veevtukohtadest pajatavates juttudes on sageli rhutatud veepuuduse ulatust: kik kla kaevud olid kuivad; kik (Lihula) inimesed vedasid sellest allikast vett; kogu vald kis vett viimas, kidi kolmekmne versta kauguselt. Veneigeusku Setumaal teatakse tnapevalgi, et tuleb suur pud, mis kik jrved ja jed ra kuivatab, ning kui inimesed janusse surema hakkavad, saab abi Irboska, Mla ja Pihkva ltetest neist, mis on erilised oma kristliku phaduse tttu.


Kuidas allikad on nime saanud? sna sageli pandi allikale nimi sellele iseloomulike omaduste vi allikaga seostunud sndmuse phjal. Phjata vi Puaallikateks on nimetatud neid veesilmi, mis on teistega vrreldes eriti veerohked, sgavad vi kiire vljavooluga. Allikaphja nrglubja taustal sinkjana niva veega allikas vib saada Siniallika nime, tumedaphjaline on Mustallikas, pruuniveeline Roosteallikas, pulbitseva veega Keevallikas. Korraks maapinnale tusnud ja taas maapue suunduv on Umballikas, Trreallikas vi Kalevipoja silmapesukauss. Je algust mrgib Emalte, vee jahedust Raudlte, Jslte, Klmaallikas, ka Uduallikas, lepikus asuv on Lepiku allikas jne. Pehmephjalisteks, nn. phjata allikateks on ristitud sageli need, mis on seotud inimeste, kodu- ja metsloomadega juhtunud nnetustega. Niteks kuuluvad nende hulka Jaaniallikas, Krduallikas ja Varsaallikas. Peatsikivi Hundiallika nimigi olevat pandud selle jrgi, et ks talveklmaga hulkuva hundikarja liikmetest vajunud rselemisega lbi hukese j allikasse ja uppunud sinna.

Huvitavaid lugusid on rgitud knnihrgadest, kellest pllutdel loobuti enamasti juba umbes poolteistsada aastat tagasi. Rahvajuttudes jid phjatutesse allikatesse knnihrjad, kes omapi allikale jooma linud ja tmasse vajunud. Siin ei ole mainitud hobuseid, keda vanasti kasutati siduloomana. Hanila kandis on kirja pandud jrgmine lugu: Kause klas Kuke talu heinamaal on suur allikas. Vanasti olnud veel suurem ja siis kinud Kause ja Virita kla elanikud pua ajal sealt vett toomas. Kord vanasti kndnud teomehed Nehatu misa pllul. Olnud vga palav ilm. he teomehe kest psnud hrjapaar lahti. Need hakanud ikkes Kause kla poole jooksma. Tulnud siis eelpoolmainitud allika juurde ja ks libisenud sisse. Et teine hrg ikkepuuga esimesega hendatud olnud, siis libises seegi jrgi. Sellest ajast htavat seda allikat Hrjaallikaks. (Hanila, 1939.)

Mitmel juhul on allika sgavust rhutatud veel sellega, et sinna vajuvad hrjad koos heinakoormaga. Selliseid kirjapanekuid on kige enam prit Eesti lnesaartelt ja -rannikult. Mneti on see ootusprane, kuna selles piirkonnas loobuti hrgade kasutamisest tloomana alles 19. sajandi lpus. Asitendiks maa-aluste veesoonte olemasolu ja kulgemise kohta on peetud hrjaikkeid, mille on maapues voolav vesi kandnud kaugemal asuvasse veekogusse ja kust see siis taas vlja tmmati. Levinud on lood, mille jrgi allikal sukeldunud part vi hani on taas vlja ilmunud kuskil mujal. Niisuguse juhtumiga seletab rahvaetmoloogia kohanime Hanila teket: Haapsalus allikasse sukeldunud hani ilmunud vlja Hanila kiriku juures olevast allikast. Samuti viitavad maapuevee judsale liikumisele jutud allikasse jnud ning mujal pevavalgele tulnud pesukurikatest, puupinkidest, lapsesrkidest ja linapeodest.


Sgav allikas varjab midagi salaprast. Veekogude jehaua, rabalauka, pehmephjalise allika sgavuse mtmist tuli kllap ka igapevaelus ette. Rahvajuttude jrgi tehti seda eriti pika lati, nri vi kie abil, millele oli raskuseks seotud kivi vi pada. Just sellega rhutatakse veekogu sgavust, niteks: sinna olla vanasti viiesllane latt sisse topitud ja polla ikka veel phja leitud (vene sld on le kahe meetri). Teinekord olevat heks jtkatud kik klas, vallas vi isegi kihelkonnas leiduvad nrid, kuid phjani ei jutud. Olevat juhtunud hoopis nii, et kie vljatmbamisel nhtud selle otsas verist hrja- (Saaremaa ja Lne-Eesti tekstides) vi oinapead. Eriti hea oinapea-mulje jtab taimse kduga mudakogum. Et selles aga midagi tavatut ja udusttekitavat nha, pidi sgavusemtjatel olema vrdlemisi hea kujutlusvime ning sgav usk ebareaalsesse.

Kaudselt osutavad allikate sgavusele veel jutud vette peidetud vi vajunud kirikukelladest, ldse varandusest. Kirikukelli on arvatud peituvat niteks Kuusalu, Tri, Pilistvere, Ambla, Jrva-Jaani, Jrva-Madise, Mihkli, Lne-Nigula, Valjala, Helme, Vnnu ja Karula kiriku lhistel asuvates allikates. Arheoloogid on allikaid suhteliselt vhe uurinud, leidude seas vib nimetada ehteid (niteks rinnanelu, keekatkeid, kevrusid), vask- ja hbemnte, odaotsi jm., kik ristiusueelsest ajast [2]. Niisiis vib ltetest tepoolest varandust leida. Osa rabaleidegi vivad prit olla kunagistest allikatest, mille turbalasund on juba aastasadade eest enda alla surunud.


Kultuslikud allikad. Allika muistsest thendusest annab mrku sna hiis toponmi osana, niteks Hiieoit, Hiieallikas, Hiieniidi allikas. Paljude teadete jrgi oli allika asukoht hiies vi selle lheduses: Hiiekohad. Need on ikka niisugused, kus hallikad ligikonnas ehk sealsamas paigas on, aga kus ka suured puud sanglepad, prnad ja tammed kasvavad. Hiiekohte on mul tuttavad Mihkli kihelkonnas, kiriku lhedal, ka Kirikuhiieks kutsutud, Keblaste misa lhedal Keblaste hiis. Seal on hallikad, ja puud mlemil hiiel alles olemas. Veltsa misa ja rita kla vahel on titsa hiiekoht alles olemas Satthallika hiis. Seal on hulk sanglepapuid, suured ja jmedad. Nende vanadust, ehk millal nad viked on olnud, ei tea kski praegustest inimestest ega olla ka nende isaisad teadnud. Nnda on nad siis juba viis ehk kuus plve niisugused. Ka on seal kolm hallikat, kust vesi iialgi ra ei lpe, olemas, kuna mitmed teised vhemad juba kinni kasvanud on. (Mihkli, 1888.)

Muinasajast on prit usk phja suunas voolavate allikate erilisusse. See nib olevat seotud phjapoolsete Euraasia rahvaste kujutlusega teispoolsusest. Eelmise sajandi kirjapanekutes on sageli juttu vastu peva voolamisest, mida vib tlgitseda ka kui pikese poole, seega lunakaarde voolamisena: Kaarma je res on Kotka allikas. Selle teine haru jookseb jge ja vee vool on vastu peva. Slt keidi ennevanasti ikka silmapesuvett toomas. See pidi silmad terveks tegema. (Kaarma, 1946.)

Toomas Tamla andmetel voolavad nii mnedki ravi- ja ohvripaigana tuntud allikad Phja-Eesti idapoolses osas itta; phjasuunda voolavaid on aga nimetatud peamiselt Saare- ja Hiiumaalt prit tekstides [2].

Ohvriallika miste kattub suuresti silma- ja raviallikaga, on ju haigete silmade vi muu hda ravil vajalikuks peetud ikka mnte vette poetada. Folklorist Mari-Ann Remmeli hinnangul tusevad esile Lne- ja Setumaa: Lnemaal on palju Arsti- ja Tohtriallikaid, Eesti kagunurgas aga Silmaltteid. Kui Lne-Eestis suhtutakse neisse pigem asjalikkusega, siis Kagu-Eesti allikaprimuses on veel tnini levinud kohtumised leloomulike vaimolenditega ning seos ristiusu phakutega. Usku phaks peetud allikavee ravivasse mjusse aitasid hoida veneigeusu kiriku veephitsemised. Sellisteks allikateks vib nimetada Kavilda Jordaniallikat, Kastolatsi Mustltet ja Kureme allikat, mille vett on tervist andvaks ning riknematuks pidanud ka kirikuga mitte seotud vi usutunnistuseta inimesed. Selgelt ilmneb siin thendusliku paiga ning aja koosmju. Uskumuste jrgi oli allikaveel ravitoime eelkige neljapeva htul, jaanil ja vana-aastahtul.

Kultuslikku vaatenurka tuleb ette ilma vi ilmaennustusega seostatavate allikate puhul. Mned neist (niteks Laiuse Siniallikas) on oma phjaveehenduse tttu tundlikud puaperioodide suhtes: veetaseme muutuse jrgi ennustati ilma. Kui juhtus olema pud, puhastati allikat eriti hoolikalt ikka selleks, et lpeks pud ja algaks vihmasadu. Tpsemaid teateid 17. sajandil ette vetud kultustoimingute kohta Pilistvere Uduallikal, Vhandu jel ja selle alglttel on lugeda kirikuvisitatsioonidest.

Loomulikult polnud inimtegevuse mju allikatele teadmata: vesi vib sealt kaduda, allikas hoopis mujale rnnata, vili vihma vi pua prast ikalduda jne. Vhandu kohta kirjutas rahvaluule suurkoguja Jakob Hurt juba 1866. aastal, et see jgi algab hest lttest: Kes selle ltte ra pretas ehk midagi sisse viskas, rikk ilma ra. Ilma lva sis halvas. (Plva, 1866.)


1. Siikala, Anna-Leena 2004. Kuuluvuspaigad: ajaloo taasloomine. Metagused 26. Tartu: 5368. Vt. ka: http://haldjas.folklore.ee/tagused

2. Tamla, Toomas 1985. Kultuslikud allikad Eestis. Rahvasuust kirjapanekuni. Uurimusi rahvaluule proosaloomingust ja kogumisloost. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 17. Tallinn: 122146.

3. Vilbaste, Gustav 1936. Kodumaa allikaist. Loodusevaatleja 6: 161167.


Mall Hiieme (1937) on kirjandusmuuseumi vanemteadur, huvialaks inimese ja looduse suhte avaldumine rahvaprimuses.



MALL HIIEME
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012