Eesti Looduse fotov�istlus
01/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 01/2003
Lehitsedes esimesi lehekülgi Rõuge järvemuda raamatust

Geoloogid on aastakümneid järvesetete uuringute põhjal teinud järeldusi veekogu ajaloo ja veekvaliteedi kohta. Samuti võime saada aimu järve ümbruses toimunud sündmustest, nagu eelajaloolise inimasustuse teke, esimeste põldude raadamine metsast, maaviljeluse areng ja saastekoormuse kasv viimastel aastakümnetel. Seekord vaatame, mida räägib meile Rõuge Tõugjärve järvemuda.

Eestimaa ilmatargad on põhjendatult uhked oma pikaajaliste ilmavaatluste üle: Tartus on õhutemperatuuri mõõdetud juba kakssada aastat. Samas on selline aegrida väga lühiajaline, võrreldes näiteks jääajajärgse 11 500-aastase perioodiga ja vaevalt klimatoloogid julgeks enesekindlalt ennustada, mis suunas areneb Eestimaa kliima lähimate sajandite jooksul. Kuidas aga oleks teadlastel võimalik vaatlusridasid pikendada, et saada andmeid aastasadade ja -tuhandete taguse kliima varieeruvuse kohta? Ajaloolased on veidi paremas olukorras: vanad ürikud – Taani hindamisraamat, kiriku-, vaku- ja hingeraamatud – võimaldavad selgitada, kuidas ja missugusel määral eesti talupoeg põldu haris. Sageli pole aga vanad ürikud säilinud või on seal registreeritud andmestik lünklik. Inimene ja tema elukeskkond (kliima, taimestik, maastik) olid minevikus kahtlemata tihedamalt seotud kui tänapäeval. Oli ju talupoja toitja lähiümbruskonna viljakas muld, katja-soojendaja aga külatagune metsatukk. Väiksemgi muutus keskkonnas avaldas külaühiskonnale märgatavat mõju ja vastupidi. Seda arvesse võttes võime teha järeldusi keskkonna kohta ka säilinud ajalooallikate põhjal. Vakuraamatud, Rootsi-aegsed ja hilisemad kaardid, kirikukoguduste sünni﷓, abielu- ja surmameetrikad jutustavad meile sellest, kui palju oli maanurgas talusid, inimesi, kariloomi ja kuidas talupojad oma põldu harisid. Siiski tuleb toonitada, et vanad ürikud on nii ajaliselt kui ka geograafiliselt ebaühtlaselt säilinud. Eesti järveuurijad on aga õnnelikud, kui mõne veekogu puhul ulatub seireandmestik viiekümne aastani. Oleme viimase paarikümne aastaga reostanud paljud oma kaunid veesilmad ja loomulikult oleks huvitav teada, millised nägid järved välja looduslikus seisundis. Aga äkki on loodus ise salvestanud meid huvitava teabe varukoopia mõnda looduslikku arhiivi? Ehk on üks selline “raamat” järvemuda?

Uurimiseks sobivaid järvi napib. Üks geoloogide põhilisi uurimisprobleeme seisneb selles, kuidas piisavalt täpselt mõõta setete vanust. Eesti pärastjääaja geoloogilisi sündmusi mõõtev ajaskaala põhineb radiosüsiniku vanuse määrangutel. Kahjuks on radiosüsinikumeetodi dateerimise täpsus umbes sada aastat, kuid lähtuvalt mitmest geokeemilisest tegurist võib mõõteviga veelgi suureneda ning ulatuda mitmesaja kuni tuhande aastani. Veelgi enam, radiosüsiniku aastad ei vasta täpselt kalendriaastatele ja mida suurem on uuritava objekti vanus, seda suhteliselt nooremad on radiosüsiniku aastad, kalibreerimine tekitab aga omakorda lisaprobleeme. Loomulikult sooviksime omada täpsemat “ajamasinat”.

Lahendust võivad pakkuda aastakihilised järvesetted ehk varvid. Teatud järvedes on settimine rütmiline, kevadel tekib lumesulamisvee sissekandest heleda värvusega valdavalt mineraalainest koosnev kiht. Ülejäänud aastaaegadel kuhjub järve põhja orgaaniline aine, mis tekitab tumeda värvusega kihi. Nii moodustubki ühe aasta jooksul setete kihipaar ehk varv, mida võib raamatuna lugeda tänapäevast kuni ajani, mil Eesti vabanes mandrijääkattest. Aastakihilised järvesetted säilivad nagu raamatu leheküljed vaid sügavamates, tugevalt kihistunud järvedes, kus alusvee kihtides puudub hapnik ja põhjaorganismid ei saa “raamatukoina” setteid segamini pöörata. Igal aastal tekib üks kihipaar jälle juurde, täpselt nagu puudel lisandub aastarõngaid. Sellist raamatut eest tahapoole lehitsedes saame teada, mis juhtus meie aladel aasta-aastalt pärast viimast jääaega [2]. Abiks on järvemudas säilivad taimede jäänused, õietolm ja eosed, räni- ja rohevetikad, vesikirpude osised, seened, mikroskoopilised söeosakesed ja muud osised. Loendades varve, mõõtes nende paksust, iseloomu, rütme ja koostist, saame samuti teavet järve ümbruses aset leidnud minevikusündmuste kohta. Nüüdseks oleme leidnud Lõuna-Eestist viis sobivate aastakihiliste setetega järve ja loodetavasti toovad tulevased otsingud lisa.

Parimad varvid on Rõuge Tõugjärves. Paar viimast talve oleme väikese rühma Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi teaduritega rännanud mööda Lõuna-Eesti maalilisi järvi ja otsinud sobivaid uurimisobjekte. Lõpuks saabus kauaoodatud edu. Haanjamaalt Rõuge Tõugjärvest leidsimegi ainulaadsed aastakihilised järvesetted, mis kannavad endas mineviku kliimainfot. Näiteks orgaanilise aine sisaldus järvemudas, mis sõltub erosioonist, vooluhulgast Rõuge ojas ja ka kliimast, jälgib hämmastava järjekindlusega minevikus kirjeldatud kliimasündmusi, nagu väikese jääaja külmenemine (1350-1850), keskaegne soojenemine (900-1350) ja sellele eelnenud külm ajajärk. Keskaegse soojenemisega seostab enamik meist viikingite asulaid Gröönimaal ja väikese jääaja külmadega kangastub silme ees suviti jäätunud Läänemeri, näljahäda ja muud koledused. Soojemate ajajärkude järvesetetes on tänu pikemale taimekasvuperioodile ja bioproduktsioonile rohkem orgaanilist ainet, külmematel ja lumerohkematel perioodidel on mineraalne sissekanne suurem ja orgaanilist ainet on settes vähem. Samuti on Tõugjärve “andmebaas” salvestanud väikese jääaja kõige külmemad etapid, mil Päikese aktiivsus oli minimaalne: nn. Daltoni, Maunderi ja Spöreri miinimumid vastavalt aastail 1800-1840, 1645-1715 ja 1460-1550. Sellised globaalsed sündmused, mida märgistavad kosmiliste isotoopide sisalduse suurenemine ja vähenemine atmosfääris, on kirjutatud nii liustikujäässe, puude aastarõngastesse kui ka Rõuge järveraamatusse. [joonis 1]

Muidugi ei ole järvemuda just kuigi hõlbus uurida. Järvemuda ülemine pindmine kiht on püdel ning seda on keeruline järve põhjast kätte saada. Rõuge Tõugjärvel kasutasime küllaltki omalaadseid töövahendeid. Roostevabast terasest hermeetilise toru täitsime nn. kuiva jääga (süsihappegaas temperatuuril -79 °C). Seejärel siirdasime toru põhjasettesse ja pikkade voolikute kaudu lasime surverõhu abil kuiva jää vahele puhast piiritust. Sel ajal kui meeskond järvejääl päikest ja karget talveõhku nautis, külmutas kuivjää koostöös etanooliga 17 meetri sügavusel järvepõhjas meile huvi pakkuva järvemuda toru külge. Poole tunni möödudes võisime metalltoru üles vinnata ja meie silmadele avanes ühe meetri pikkune jäätunud setteläbilõige oma muutumata kujul koos kõige kaunimate aastatriipudega. [foto 3]


Rõuge õietolm kõneleb. Tõugjärve aastakihilised setted sisaldavad endas veel palju muudki huvitavat peale kliimaandmete. Analüüsisime kahe-kolme aasta jooksul settinud järvemuda kihtide õietolmu iga kümne aasta tagant kuni aastani 1339 ja nõnda saime selle perioodi Rõuge ümbruse taimestiku ajaloo kõvera (vt. joonis). Toome siinkohal ära vaid huvitavamad inimese tegevust puudutavad andmed. Eri õietolmuliigid iseloomustavad inimtegevuse tüüpi ja suhtelist intensiivsust [4]. Nii osutab maaviljelusele eelkõige teraviljade – rukki, nisu, odra ja kaera õietolm. Maaviljelusele on iseloomulikud muudki kultuurid, nagu lina ja kanep, aga ka tüüpilised põlluumbrohud, nagu rukkilill, kassitapp, nõges ja konnatatar. Piiranguid seab siin see, et osa taimi on õietolmu järgi eristatavad, osa aga mitte, ja kõigi õietolm ei levi tuulega sinna, kust me seda otsime. Karjamaid iseloomustavad kellukas, kadakkaer, põldjumikas ja kadakas. [joonis 2]

Teiselt poolt on meil arhiiviandmete põhjal teada talude, koduloomade ja inimeste arv Rõuges. Ennemuiste oli Rõuge tähtis asustuskeskus, millele viitab aastatel 800-1100 kasutuses olnud linnamägi Liinjärve kaldal. Varasemad andmed Rõuge mõisa kohta pärinevad aastast 1544 ja Rõuge kirikut on mainitud samal perioodil. Analüüsides kaarte ja aerofotosid, tõdesime, et juba 1684. aastal oli Rõuge Tõugjärve läheduses niisama palju põllumaid kui tänapäeval. Esimese vabariigi lõpul oli põllumaid aga ligi 60 protsenti kogu lähiümbrusest ning metsade osakaal oli langenud 17 protsendini. See ei ole aga maastiku avatuses veel mingi piir: nagu nähtub inimmõju koonddiagrammilt, oli 1750. aastatel maastik veel palju lagedam, millest annab tunnistust inimtegevusega seonduva õietolmu maksimaalne osakaal. [joonis 3]

Kahjuks pole Rõuge kandi kohta tolleaegseid kaarte, mis saaksid meie väidet tõestada. Soodsate tingimuste tõttu kasvas 18. sajandil rahvaarv kiiresti, ajajärku iseloomustab aktiivne sisekolonisatsioon ja katkust vähem kannatanud Lõuna-Eesti tähtsuse kasv rahvastiku osakaalus. Olulist mõju maastikule avaldas ka mõisamajanduse orienteerumine Vene turule 18. sajandi esimesel poolel. Tähtsaks majandusharuks muutus viinapõletamine, millega kaasnes intensiivne metsaraie. Kaudselt annab maastiku avatusest 18. sajandi teisel poolel aimu suur koduloomade arv, mis korreleerub hästi ka karjamaadele iseloomulike taimeliikide õietolmu sisaldusega. Üha tähtsamaks muutunud karjakasvatusele andis tagasilöögi 1740. aastate lõpus – 1750. alguses puhkenud siberi katk ja 1760.-1770. aastate loomataud. Nagu taimestiku ajaloo kõveralt selgub, algas intensiivne maaharimine Rõuges kaugelt enne aastat 1700. Loomulikult hariti üles parimad maad. Inimeste arvukuse tõusuga arenes ka karjakasvatus, mille käigus võeti ilmselt kasutusse kogu võimalik maa ja Rõuge maastik saavutas oma absoluutse avatuse. Nii metsalage kui 18. sajandi lõpus pole Eesti kunagi olnud. [joonis 4]

Kuna 18. sajandi lõpul oli Kagu-Eesti majandus suunatud piimatootmisele, suurenes karjamaade pindala siis just põldude arvel. Rõuge ümbruses võis siis leida suurel hulgal “kadakasi karjamaid”, mida oleme rohkem harjunud nägema Põhja-Eesti ja saarte loopealsetel. Sellele viitab Lõuna-Eesti maastike kohta ebatavaliselt suur kadaka õietolmu osakaal.

Järvemudaraamat ei dokumenteeri pelgalt põllumajanduslikku edu, see kajastab ka sõdu, näljahädasid ja muid õnnetusi. Liivi sõda 16. sajandil, Poola-Rootsi jätkusõda 17. sajandi alguses ning sõjategevusega samal ajal esinenud erakordne külm ja 1601.-1603. aastal kogu Põhja- ja Ida-Euroopat tabanud näljahäda kahandasid Eestimaa rahvastikku ligi poole võrra, tühjaks jäi 75 protsenti taludest. Pärast kosumisaega tabasid külaelu saatuslikud löögid ka järgnenud sajandivahetusel: 1696.-1697. aasta suur näljahäda (üle Eesti 75 000 ohvrit), millele lisandusid tüüfus ja düsenteeria; näljale järgnes Põhjasõda ja 1710.-1711. aasta katk, mis kahandasid rahvastiku veelgi poole võrra. Selleks ajaks oli rahvaarv vähenenud 13. sajandi alguse tasemele! Põhjasõda ja rüüsteretked tabasid Kagu-Eestit aastail 1701-1704. Suur rüüsteretk Lõuna-Eestisse korraldati 1703. aastal. Tsaari korraldusele kõik hävitada vastas Šeremetjev: “Mu härra, ei ole enam midagi hävitada! Kõik kohad on lagedaks tehtud. Mehi, naisi ja lapsi on võetud vangi tuhandete kaupa, samuti hobuseid ja veiseid. Keda kaasa ei saanud võtta, pisteti läbi või raiuti tükkideks. Kogu Liivimaa ja osa Eestimaast on nii tühi, et kohad on veel ainult kaardil olemas…” [3:?] Sellised hukatusaastad on näha maaviljeluse kõvera langusena ning näiteks nõgese vohamisena ahervaremetel ja söötis põldudel 1700. aastat tähistavas õietolmuproovis.


Kanep oli enim levinud kultuure. Kui on olemas sellise täpsusega õietolmuarhiiv, nagu Tõugjärve aastakihilised setted, võime peale õietolmu suhtelise sisalduse arvutada välja ka absoluutse sissekande ehk teada saada kõikide liikide õietolmu sissekannet ühele ruutsentimeetrile ühe aasta jooksul. Vaadeldes kahte tuntut ja väga vana kultuuri Eestis – kanep ja lina – näeme, et kanepi sissekanne järvesettesse on üle saja tera igale ruutsentimeetrile, lina seevastu kajastub vaid ühes proovis. Siin on tegemist nende taimede erisuguse tolmlemisstrateegiaga. Lina on isetolmlev, seevastu tuultolmleja kanepi Cannabis sativa iga tolmukas kannab endas 70 000 tolmutera, mis levivad hulgaliselt kõikjale. Erinevalt tänapäevast, mil teatud ringkonnad kasutavad ja kasvatavad india kanepit Cannabis sativa ssp. indica mõnuainena, oli harilik kanep tähtis põllukultuur juba ammu, eeldatavalt viikingiajast saadik ja seda kasutati köite ja muude kiudude valmistamiseks. Kanepit kasvatati Rõuge ümbruses kogu uuritud ajavahemikul, välja arvatud viimased viiskümmend aastat, kui sünteetiline kiud tõrjus Eestist hariliku kanepi kasvatuse; india kanepi kasvatusel hoiab silma peal nii politsei kui ka kasvatajad ise, peites oma kallihinnalist kraami klaasi taha ja keldrisse. Kanepikasvatusest muiste annab iseloomuliku pildi August Wilhelm Hupel, kelle kinnitusel ei puudunud kanep 18. sajandil ühegi talu kapsaaiast [1]. Kanepiga võrdväärse tähtsusega kultuuri – lina õietolmu leiame Tõugjärve mudaraamatust vaid 1880. aastat tähistaval leheküljel. See on oluline ajaline kokkulangevus: aastail 1860–1880 aitas linakasvatus talusid päriseks osta. Seda lina tähtsat rolli rõhutas ka Carl Robert Jakobson oma 1883. aasta kõnes. Linakasvatusele mõjus soodsalt ka puuvillaekspordi vähenemine Ameerika kodusõja tõttu. [joonis 5], [foto 4]


Muutused järvevees. Suundudes muistse maakasutuse taastuletuselt veeväljale, vaatleme, mis toimus minevikus Rõuge Tõugjärve endaga. Diatomeed ehk ränivetikad on mikroskoopilised liigirikkad vetikad, kelle eri liikide koosluse määrab veekogu toitainete sisaldus. Pärast surma ladestuvad ränivetikad veekogu põhja ning kuna nende kest koosneb ränist, säilivad nad tavaliselt põhjasetetes ülihästi. Nii saab ettekujutuse keskkonna muutustest veekogus. Rõuge Tõugjärve setete esialgsed uurimistulemused näitavad, et 1990. aastate algul – pärast nõukogude võimu lõppu – toibus veekogu kiiresti kolhoosiaegsest reostusest. See kajastub ränivetikate hulga mitmekordses languses ning vähetoitelistele järvedele iseloomulike ränivetika perekonna Cyclotella liikide suures arvus pindmistes setteproovides. Nõukogude võimu ajal rajatud Rõuge sovhoosi suurfarmidest pärinev reovesi ja kontrollimatu mineraalväetiste kasutamine põhjustas alates 1960-ndatest Tõugjärves ränivetikate hulgivohamise ja rohketoitelistele järvedele iseloomulike liikide, nagu Stephanodiscus parvus ja Aulacoseira granulata ohtruse. Võrreldes nõukogude perioodiga, kus ränivetikate arvukus pidevalt suurenes, oli järv Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920–1940 ränivetikate koosluse põhjal väga heas seisundis. Sama ei saa öelda 19. sajandi kohta, näiteks 1850. aastatel oli Rõuge Tõugjärv niisama eutrofeerunud kui kolhoosiajastu tipp-perioodil. Just 19. sajandi keskpaiku oli Eestis linakasvatuse kõrghetk ning linaleotamise tõttu muutus enamik väikejärvi kiiresti väga rohketoiteliseks. Vaadeldes järve arengut alates 18. sajandi algusest, hakkab silma, et veekogu seisund on pidevalt muutunud. Ühelt poolt peegeldab see kindlasti Rõuge kandi põlluharimise intensiivsust ning rakendatud maakasutussüsteemi, teiselt poolt ei saa välistada, et oma osa Tõugjärve ränivetikatekoosluse muutustes on olnud varieeruval kliimal. [joonis 6]

Nii ongi huvitav lapata kiht-kihilt ja aasta-aastalt Tõugjärve muda, otsides vasteid lähedalt ja kaugelt, leides seoseid nii põllumajanduse, metsanduse kui ka mis tahes muu valdkonna vahel. Ja see on alles algus, tuhandeid lugemata lehekülgi ootab veel ees.


1.

Kahk, Juhan jt. (toim.) 1992. Eesti talurahva ajalugu. Olion, Tallinn.
2.

Kukk, Toomas jt. 2000. Eesti elustiku mitmekesisuse muutustest pärast jääaega. – Frey, T. (toim.) Kaasaegse ökoloogia probleemid. VIII: Loodusteaduslikud ülevaated Eesti Maa Päeval. Tartu, Eesti Ökoloogiakogu: 90–109.
3.

Laur, Mati 1999. Eesti ajalugu varajasel uusajal 1550–1800. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
4.

Poska, Anneli et al. 1999. Farming from the Neolithic to the Pre-Roman Iron Age in Estonia, as reflected in pollen diagrams. – PACT 57: 305–317.
5.

Saarse, Leili et al. 2002. Little Ice Age as reflected in loss-on-ignition profiles of Estonian annually laminated lake sediments. –Palaeogeography Palaeoclimatology Palaeoecology, in press.

Siim Veski (1964) on filosoofiadoktor kvaternaarigeoloogia erialal, töötab Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudis vanemteadurina.

Atko Heinsalu (1962) on filosoofiadoktor kvaternaarigeoloogia erialal, Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteadur.

Kalev Koppel (1979) on Tartu ülikooli ajaloo osakonna magistrant.



Siim Veski, Atko Heinsalu, Kalev Koppel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012