„Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi,” laulab Jaan Tätte, pahandades rändlindudega, kes igal sügisel parvedesse kogunevad ning soojade päevade lõppu kuulutavad. Tõrelda pole mõtet: kui linnud vähegi saaksid, siis nad ei läheks, sest ränne on ohtlikem aeg nende elus.

Kõik linnud liiguvad oma elu jooksul ühest kohast teise. Noored lahkuvad sünnipaigast paremat elu otsima. Invasiivsed liigid vallutavad uusi maid ja meresid. Need liikumised on aga vaid ühes suunas, tagasi ei pöörduta – vähemalt korrapäraselt mitte.
Tõeliseks rändeks peetakse sellist minekut, kust on plaanis ka naasta: korrapärast, aastaajast olenevat liikumist kahe elupaiga vahel. Maailma 10 000 linnuliigist rändab ligi viiendik, umbes 1800.

Rände pikkus erineb liigiti tunduvalt. Mõned linnud rändavad vaid pisut, justkui moepärast, leppides lihtsalt veidi pehmema kliimaga. Näiteks metsvindid lendavad meilt talvituma Taani; kui viitsivad, siis ka Prantsusmaale.
Sõna-sõnalt võtab lõunamaale minekut aga näiteks randtiir, kes pesitseb Arktikas ja talvitub Lõuna-Aafrikas või koguni Antarktikas. Pesitsuspaikade ja talvekorteri vaheline teepikkus on seega üle 17 000 kilomeetri, ja kuna linnud ei rända otse, siis võib rännutee olla isegi 30 000 kilomeetrit. Ning kevadel tuleb tagasi ka tulla!
Nii pikaks rännuks on tiirudel vähemalt kaks põhjust. Esiteks näevad nad siis võimalikult palju päevavalgust, elades polaarpäeva piirkonnas kord ühel, kord teisel pool maakera. Teiseks on Atlandi ookeani lõunaosa, eelkõige Weddelli meri, väga rikas randtiirude põhitoidu, hiilgevähkide poolest.

Ka „lõunamaast” võib lindudel olla erisugune arusaam. Toonekured lendavad tõepoolest meie mõistes soojale maale: nemad talvituvad troopilises Aafrikas. Aga mõned laululuiged, kes pesitsevad tundrates ja taigades, lendavad „soojamaa puhkusele” hoopis Eesti lahtedele. Nende jaoks on juba meie talv piisavalt soe ja suvine võrreldes Siberi karmi pakasega. Enamik neist leiab siiski, et on ka paremaid paiku, ning lendab siit veel veidi lõuna poole edasi.
Kui põhjapoolkera linnud rändavad pesitsusajaks põhja poole, parasvöötmesse või arktilistele aladele, siis lõunapoolkera omad mõistagi hoopis lõunasse. Lindude rändeteid on lõunapoolkeral aga palju vähem kui põhjapoolkeral, sest kaugel lõunas on maismaad ja pesitsemiseks sobivaid paiku vähe.

Ühed linnud rändavad päeval, teised öösel. Päeval saab paremini jälgida maamärke ja Päikese asendit, öösel aga on lihtsam vältida kiskjaid ning ülekuumenemist. Öösel rännates jäävad päevad vabaks toiduotsinguteks. Mõned linnuliigid, näiteks vöötsaba-vigled (Limosa lapponica) – neist oli juttu ka augustinumbri linnukirjutises –, ei peatu lennu jooksul kordagi ning läbivad järjest lennates tohutuid vahemaid.
Ei ole päris selge, kuidas taluvad linnud rände ajal magamatust. Kui imetajate puhul on tehtud kindlaks, et pikk unepuudus mõjub nende tervisele äärmiselt kehvasti, siis rändavad linnud tunduvad vähese unega väga kenasti toime tulevat. Uuemate uurimuste järgi on võimalik, et peale lennuajal tehtud nn. mikrouinakute – lindude jaoks ehk ohutumad kui autojuhtide jaoks – on linnud võimelised magama vaid ühe ajupoolkeraga: teine ajupool ja üks silm jääb samal ajal ärkvele ning peab valvet röövloomade üle.
Tavaliselt rännatakse 150–600 meetri kõrgusel, aga linde on nähtud ka kaheksa kilomeetri kõrgusel Himaalajat ületamas. Liigiti varieerub väga suures ulatuses ka rände kiirus. Hallpea-albatrossid (Diomedea chrysostoma) võivad päevas läbida ligi 900 kilomeetrit, aga üldiselt on lindude rändekiirus 100–200 kilomeetrit päevas. Väiksed sinitihased jõuavad rändel päevaga edasi liikuda vaid paarkümmend kilomeetrit. Tõsi, enamik neist ongi hoopis paigalinnud, lahkuvad vaid need, kes olid jäänud teistele alla sügiseses konkurentsis toidukohtade üle.

Ränne on väga ohtlik: lindude suremus on suurim just sel ajal aastast. Saatuslikuks võib saada ettearvamatu ilm, näiteks tormid, mis teelt eksitavad, aga ka röövloomad, kes võivad olla kohastunud jahti pidama just rändlindudele. Näiteks vahemere pistrikud (Falco eleonorae) ajastavad oma pesitsuse täpselt pisemate lindude rändeajale ning kostitavad poegi rohke saagiga, mis ise koju kätte tuleb. Ka Eesti linnuvaatlejad on täheldanud, et Venemaa poolt üle Eesti rändavad värvulised langevad sageli ohvriks röövlindudele, nagu raudkullid ja lõopistrikud, aga ka kajakad on õppinud kerget saaki püüdma.
Enamik rändlinnuliike rändab parvedes, ühte rändeparve võib koguneda ka mitut liiki sulelisi. Parves lendamise eeliseks on lihtsamini leitav toit, parem kaitse kiskjate eest ning energia kokkuhoid lennul. Samas aga kätkeb parv ohtu nakatuda liigikaaslastelt pärit haigustekitajatega, suurendab võimalust äratada röövloomade tähelepanu ning võimendab omavahelist konkurentsi.

Miks siis üldse minna? Nagu looduses ikka: selleks, et suurendada oma edukust nii pesitsusajal kui ka väljaspool seda. Isegi kui hulk linde rändel hukkub, tasub see ohtlik teekond ikkagi ette võtta juhul, kui paigal püsides on tõenäosus aastaring üle elada ja järglasi anda veelgi väiksem.
Mõistagi kerkib rände puhul üles vana hea muna ja kana küsimus. Kus elutsesid tänapäeva rändurite paiksed eellased, kas „lõunamaal”, praegustes talvituspaikades, või „põhjamaa” pesitsuspaikades, mida meie oleme harjunud pidama rändlindude päriskoduks. Kummale poole tehti esimene ränne, kas lõunasse talvituma või hoopis põhja pesitsema?
Teadlased pole selles siiani selgust saanud, võimalik, et ühese järelduseni ei jõutagi. Ühe oletuse järgi kujunes ränne välja siis, kui tihe konkurents sundis linde levima soojalt maalt külmema kliimaga alale. Põhjamaa suvi pakkus küll uusi ja paremaid pesitsusvõimalusi, kuid karmid talveolud peletasid linnud algsele kodumaale tagasi. Teise oletuse kohaselt on rändlindude algkodu pesitsusaladel, kuid kliima jahenemise tõttu pidid nad hakkama käima lõunas maapaos.
Neid hüpoteese on väga keeruline tõestada. Esiteks on leitud, et rändamiskomme võib evolutsioonis üpris hõlpsasti ja korduvalt tekkida ning kaduda. Nii on üsna tõenäoline, et eri liikide puhul kehtivad eri hüpoteesid. Võimalik koguni, et rändeid harrastas juba tänapäeva lindude ühiseellane ning kõik paigalolijad on selle kombe kunagi – kes kuidas – minetanud.

Talvituma rännatakse eelkõige toidu pärast. Oleme ju ka ise märganud, et kui parte järjepidevalt toita, siis nad ei lahku. Sügisel ei tohiks linde sööta: see annab neile vale signaali talviste toiduolude kohta ja ahvatleb ohtlikust rändest loobuma. Inimese hea tahe käsikäes talvepakasega võib neile siis saatuslikuks saada. Pealegi ei sobi sai partidele toiduks, nende organism pole kohastunud seda seedima. Veelindude talvise toitmise eest hoiatab igal sügisel ka Eesti loomakaitse selts.

Miks tulla tagasi? Esiteks võib küsimus olla konkurentsis: pesitsusajal ei pruugi soojal maal kõigile häid pesapaiku jaguda ning targem on taanduda veidi hõredamalt asustatud aladele. Teiseks elutseb soojadel ja tihedamini asustatud aladel rohkem röövloomi, parasiite ja muid haigustekitajaid, kes kujutavad eriti suurt ohtu just noorpõlvele.
Kõige olulisem põhjus on aga päeva pikkus. Kes ise ekvaatori lähedal reisimas käinud, teab omast käest: olgugi seal soe nagu meie suvel, pole päevad sugugi pikad ja pimedaks läheb harjumatult varakult. Pimedas aga enam pesa ei ehita ega toitu ei otsi, kui sa just öökull pole. Põhjamaise suve pikad päevad võimaldavad poegi paremini toita ja seega suuremaid kurni muneda.

Signaal hakata rändeks valmistuma on päevade lühenemine. Minekuaja lähenedes muutuvad linnud rahutuks. Loomade käitumise uurijad kirjeldavad seda saksakeelse terminiga Zugunruhe (ränderahutus). Nii palju on ju teha: koguda rasvavarusid, vahetada selga uued tugevad suled (osa liike lükkab energiakuluka sulgimise siiski edasi, kasvatades uue sulestiku alles talvituspaika jõudes). Tuleb otsida üles kaaslased, kellega koos on ohutum, jõukohasem ning lihtsam lennata.
Kui kõik ettevalmistused on tehtud, tuleb veel oodata soodsaid tuuleolusid, et alustada. Kes asub teele korralikult valmistumata, sellel on väga vähe lootust kevadel tagasi pöörduda.

Rändel tuleb minimeerida kolme asja: ajakulu, energiakulu ja kisklusriski. Sageli peetakse kõige tähtsamaks esimest: et reisigraafikus püsida, tasub mõnikord riskida suurema energiakulu ja kisklusohuga.
Miks on just rände kiirus nii oluline? Võiks ju arvata, et linnukesel aega jagub. Tegelikult on õigeks ajaks pesitsusaladele jõudmine kriitilise tähtsusega: hiljaks jäänutele ei pruugi jaguda kvaliteetseid pesitsuskohti ega paarilisi. Pesitsusedukus on aga evolutsioonilisest seisukohast vaadates üldse kõige tähtsam asi linnu elus: tänapäevani on jõudnud ainult nende lindude geenid, kes on toonud pesitsusedukusele ohvriks kõik muu.
Kes viidavad rändel liialt aega röövloomade ja toidu pärast, jäävad konkurentsis alla neile, kes riskivad tõtata, isegi kui osa riskijaid hukkub. Hea näide on säärased liigid nagu must-kärbsenäpp, kelle isased naasevad pesitsuspaikadesse enne emaseid. Emaste kärbsenäppude südame võidavad vaid need isased, kes on suutnud hõivata korraliku pesitsusterritooriumi, ja selleks annab suure eelise just varane saabumine. Kuna emased ei pea pesapaiga pärast võitlema, saavad nemad rännakut rahulikumalt ja riskivabamalt võtta.
Miks ei asu tõttajad lihtsalt varem teele? Talvitusrännet ei saa alustada enne, kui pojad on suureks kasvatatud ja piisav kütus, s.t. rasv varutud, osa liike peab enne rännet ka sulgima. Pesitsusrände puhul on liiga varajase tuleku risk sõna otseses mõttes ilmne: ilm on veel liiga külm ning tormajad võivad teel hukka saada.

Enamik rändlinde peab teel tegema peatusi, et oma energiavarusid täiendada. Linnud on väga hoolikad reisi planeerijad ja korraldajad: juba enne starti on neil täpne kava, kus peatuda ja kui kaua. Kindlad peatuspaigad on kujunenud evolutsiooni käigus – igal aastal peatutakse enam-vähem samades paikades.
Kosutuspeatuste kohad elupaigaks enamasti ei sobi. Näiteks rabahaned, kes pesitsevad taigarabades, teevad sageli Eestis „poepeatuse” teel talvitusaladele Lääne- ja Kesk-Euroopas. Plaanitud peatusi võib ka vahele jätta, kui eelmises kohas oli saak nii hea, et nälg enne järgmist veel näpistama ei hakka. Nii hoitakse kokku aega ning vähendatakse ohtu sattuda röövlooma küüsi.

Ka inimene ohustab rändavaid linde. Et ränded ületavad riigipiire, on rändlindude kaitseks sõlmitud hulk rahvusvahelisi lepinguid. Mõnes riigis on inimtegevus siiski ohtlikum kui teises. Siberi rahvaste püha lind valgekurg (Grus leucogeranus; sookure, mitte valge-toonekure lähedane sugulane) on üks liike, kes on sattunud tõsisesse ohtu küttimise tõttu rändeteedel Arktikast Indiasse. Teadmata midagi poliitikast, liiguvad valgekured muu hulgas üle Afganistani, Pakistani ja teiste riikide, kellega on keerukas rahvusvahelisi looduskaitselepinguid sõlmida, ammugi jälgida, kuivõrd neist kinni peetakse.
Valgekurgede rändest oli hiljuti meedias juttu: Venemaa president Vladimir Putin näitas juhtkureks riietatuna deltaplaanil noortele kurgedele õige rännusuuna kätte. Kuigi pealtnäha puhas populism, võib säärasest üldsuse tähelepanust valgekurgedele ja teistelegi hävimisohus liikidele tublisti kasu olla. Vangistuses kasvanud noorte lindude rännet on tõepoolest väga vaja juhtida, kuna pole vanalinde, kes neile õigeid radu õpetaksid.

Aastamiljonite vältel on välja kujunenud kindlad rändeteed. Alustatakse küll n.-ö. laialt rindelt, igaüks oma kodust, kuid reisi edenedes koonduvad paljud liigid üha rohkem kokku samadele radadele. Et reisi lõpupoole taas suve- või talvekorterite suunas laiali hargneda.
Ühelt poolt on rändeteed kujunenud lihtsasti jälgitavate maamärkide järgi: lennatakse mööda mäestikuahelaid, rannikut või jõgesid, kasutades ära ka sealseid õhuvoolusid. Teisalt valib iga liik tee oma võimete kohaselt: veelinnud väldivad suuri maismaalaamu, maismaalinnud aga ei taha ületada suuri veekogusid.
Kotkad ja teised pistrikulised, kes liuglevad oma laiadel tiibadel maismaa kohalt tõusvatel õhuvooludel, püüavad rändel ulatuslike veekogude ületamist eriti hoolega vältida, sest seal oleks neil õhuspüsimisega suuri raskusi. Näiteks Vahemeri on sellistele lindudele raske takistus. Nii koonduvadki paljude lindude rändeteed väinade kohale. Rände ajal võib Gibraltari või Bosporuse väina ületamas näha sadu tuhandeid rändlinde, arvukamate hulka kuuluvad pistrikulistest harksabad ja herilaseviud, samuti toonekured ja sookured.

Kas linnud ei eksi teelt? Enamasti mitte. Lindudel on imehea suunataju. Isegi puurilinnud teevad oma lühikesed lennuotsad rändeajal just rändesuunas. Et seda suunda hoida, teevad koostööd vaata et kõik meeled.

Ennekõike suurepärane nägemine. Oma kehasuuruse kohta on lindude silmad väga suured, pealegi paikneb seal tavatult tihedalt valgusretseptoreid, vastavalt on väga võimas ka aju nägemiskeskus. Peale inimsilma tajutavate värvide näevad linnud ka valguse ultravioletset spektriosa. Tuuletallajal pole vaja pingutada, et näha paarikümnemeetrise puu ladvast maapinnal ukerdavat paarimillimeetrist putukat. Samamoodi võimaldavad head silmad näha maamärke isegi kilomeetrite kõrgusel lennates. Kompassina kasutatakse ka Päikest ja tähti.

Üks eriline meel, mis rännet juhib, on Maa magnetvälja taju. Selle poolest on eriti hästi tuntud tuvid, kes kirjakandjatena võtavad sadade või isegi tuhande kilomeetri kauguselt suuna eksimatult oma kodupuuri poole. Mil moel linnud täpselt magnetvälja tajuvad, pole siiani välja selgitatud. Arvatakse, et mõnel liigil on magnetvälja retseptorid nokas ja silmas, teistel aga sisekõrvas. Lindudel endil pole neist keerukaist mehhanismidest mõistagi aimugi – peaasi, et toimib.

Appi võetakse ka lõhnataju. Maa atmosfääri eri osades leidub eri koguses ja koosseisus nn. jälgelemente, linnud suudavad neid õrnu lõhnaerisusi haista. Kuldnokkadega tehtud katsed on näidanud, et kui lõhnu vahendav närv läbi lõigata, siis eksivad linnud pikematel lendudel ega suuda koju tagasi pöörduda. Lindude suunataju on seega kombinatsioon kaasasündinud instinktidest ja eri meelte edastatud täpsest teabest.

Oluline roll on siiski ka õpitul, seda eriti siis, kui tormituuled linnu õigelt teelt kõrvale puhuvad. Vanemad, kogenud linnud suudavad tugeva tuule mõju paremini korvata, korrigeerides oma lennusuunda magnetvälja ning varem meelde jäetud teetähiste järgi. Noortel aga pole kogemusi, seetõttu eksivadki eelkõige esmakordsed rändajad. Tugevate tuulte eksitatuna võib Eestissegi „kanduda” haruldasi külalisi, nagu puna-veetallaja (Phalaropus fulicarius), älverüdi (Calidris acuminata), kaeluskotkas (Gyps fulvus) või tundra-neppvigle (Limnodromus scolopaceus).

Teadlastel on keeruline rändeid uurida, sest need on ääretult pikad, linnud ise aga väga väikesed. Rõngastamine on lindude jälgimise meetodina olnud kasutusel pikka aega, kuid tõenäosus, et rõngastatud lind tuhandete kilomeetrite kaugusel taas kinni püütakse või teda silmatakse, on tegelikult väga väike ning teaduslikud järeldused visad kujunema.
Tänapäeval saab suurematele lindudele paigaldada kaameraid, GPS-seadmeid ja raadiosaatjaid ning nende teekonna täpselt kaardile kanda. Kindlaks saab teha ka lindude kudedes leiduvaid aineid, nn. molekulaarseid markereid ja isotoope, ja seeläbi selgitada, mida ja üksiti kus lind on söönud.

Nagu näha, pole ränne puhkusereis, vähemasti mitte meie mõistes. Ränk teekond tuleb ette võtta vaid seepärast, et pesitsusalal talvel nälgida või talvitusala käredas olelusvõitluses pesitseda oleks veel raskem. Rännuks tuleb hoolikalt valmistuda, teel appi võtta nii esivanemate kui ka enda vaevaga kogutud tarkus. Ohud varitsevad igal sammul: kaaslastelt võib saada nakkusi, peatuspaikades ei pruugi jaguda toitu, rändeparvi varitsevad röövloomad, tuuleiilid võivad teelt eksitada. Lõuna poole suunduvat linnusalka pilguga saates tuleks seega pigistada pöidlad pihku ja soovida neile südamest head teed.

1. Chapman, Ben et al. 2011. The ecology and evolution of partial migration. – Oikos 12: 1764–1775.
2. Fuchs, Thomas et al. 2009. Daytime micro-naps in a nocturnal migrant: an EEG analysis. – Biology Letters 5: 77–80.
3. Egevang, Carsten et al. 2010. Tracking of Arctic terns Sterna paradisaea reveals longest animal migration. – PNAS 107: 2078–2081.
4. Hedenstrom, Anders 2008. Adaptations to migration in birds: behavioural strategies, morphology and scaling effects. Philosophical Transactions of the Royal Society B. – Biological Sciences 363: 287–299.
5. Liechti, Felix 2006. Birds: blowin’ by the wind? – Journal of Ornithology 147: 202–211.
6. Svensson, Lars 2012. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja. Varrak.
7. Zink, Robert 2011. The evolution of avian migration. Biological Journal of the Linnean Society. – 104: 237–250.
8. Thorup, Kasper et al. 2011. Juvenile Songbirds Compensate for Displacement to Oceanic Islands during Autumn Migration. – PLoS ONE 6: 6.
9. Wallraff, Hans-Georg et al. 1995. Homing experiments with starlings deprived of the sense of smell. – Condor 97: 20–26.
10. Webster, Michael et al. 2002. Links between worlds: unraveling migratory connectivity. – Trends in Ecology & Evolution 17: 76–83.
11. Winklhofer, Michael 2012. An Avian Magnetometer. – Science 336: 991–992.

------------------------------------
LISAKAST

Mullu talvel panin tähele kummalist loodusnähtust. Tartu kesklinnas Kaarsilla all on Emajões Kivisilla jäänused, mistõttu vesi on seal madal ega jäätu naljalt isegi käreda pakasega. Selle lahvanduse servale armastavad koguneda talvituma jäänud sinikael-pardid. Osa neist rahmeldab miskipärast alatasa vees, lahvanduse voolupealsel küljel, justkui püüdes nokaga jää alt välja voolavat vett. Miks nad seda teevad? Vaevalt jõevesi eriti toidupoolist kannab, teisalt võtab selline rabelemine külma ilmaga ju kõvasti energiat.

SIIM RANDVEER

Kommenteerib bioloog Juhan Javoiš:
Jälgisin ka ise neid ahnelt jäävett rüüpavaid parte ning tundub tõesti, et puhtenergeetiliselt oli nende tegevus kahjumlik: energiat kulus rohkem, kui vees leiduvast suupistest jaguda võis. Ei maksa aga unustada, et linnapartidel on tihti kõhud saia täis söödetud, seega energiapuudus otseselt nende tegevust ei piira. Nii said nad endale lubada vitamiinirohkete või millegi muu kasuliku poolest rikaste palakeste väljasõelumist jõevoolust.
Nõukogudeaegsest populaarteaduslikust kirjandusest meenub väide, et lumesulavesi (äsja sulanud vesi) on oma osalt veel kristalse struktuuri tõttu märksa tervislikum kui tavaline. Selle tõestuseks olevat kanadele pakutud mõlemat kõrvuti, mispeale kanad tõtanud ahnelt jooma just sulavett. Kahjuks on allika nimetus ununenud. Ehk leidub siin terake tõtt: näiteks laste armastus jääpurikate vastu on ju üldteada. Eestis on sulavee tervistavaid omadusi jõuliselt kuulutanud ja selle kohta raamatuidki kirjutanud hüdrogeoloog Erna Sepp (vt. nt. www.linnaleht.ee/?page=99&id=1148).

-------------------------------------