Eesti Looduse fotov�istlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 10/2003
Vanad kondid ei kolleta asjatult

Paljud on avaldanud arvamust, et vanad luukollektsioonid koguvad muuseumides ja teadusasutustes asjatult tolmu. Tihti see ongi nii, kui nendega midagi ei tehta. Aastaid on kne all olnud osa luukogude mbermatmine. Samas pole sellist resedimentimist kuidagi seadustatud ega reguleeritud. Ja kas ikka on ige kskord vlja kaevatud muistne luuleid uude kohta jlle maasse kaevata?

Eesti kige suuremat inim- ja loomaluude kollektsiooni ehk osteoloogilist kogu haldab ajaloo instituut Tallinnas. Viimase 5060 aasta jooksul on instituudi ttajad osalenud arheoloogistel kaevamistel ning teadusasutus on kohustatud sealt kogutud luuainest silitama. Keerulisem on lugu nn. pstekaevamiste korraldajatega, kel endal ei ole hoiuruume. Siiani on neil kokkulepe anda kogu vljakaevatud leiuaines muuseumidesse vi teadusasutustesse. Selle kohta on koostatud mrus, kuid tenoliselt arvatakse arheoloogilise leiumaterjali hulka vaid inimese valmistatud esemed ning luuleiud jvad sageli thelepanuta. Samuti pole eeskirjadele allutatud arheoloogilistel kaevamistel saadud luuleidude silitamine. Ikka tuleb ette juhtumeid, kus kaevamiste juhataja soovitusel visatakse mingi hulk luuleide lihtsalt ra. Nii tehakse kll ka mujal maailmas, kuid teatud materjalide puhul on see lubamatu. Nnda pidi hiljuti pooliku uurimistga lahkuma ks prantsuse kolleeg, kes tahtis uurida Eesti kiviaja asulakoha luust triistade valmistustehnoloogiat. Aga midagi polnud uurida, sest enamik ttlemise lejke, s.t. luutkid ja -killud oli ra visatud vi polnud neid ldse kogutudki. Kokku on kogutud vaid korralikud luud, mida on vimalik hlpsasti mrata.

Ajaloo instituudi luukogu sisaldab peamiselt arheoloogilistelt kaevamistelt saadud luuainest, kuid ka looduslikest setetest leitut. Omaette vrtus on arheozooloogide vrdluskogu, mis koosneb peaasjalikult nn. vrskest materjalist, mis pole thtis ksnes vrdlev-anatoomilisest seisukohast, vaid omab ka muud loodusteaduslikku vrtust. Vanimad luuleiud ajaloo instituudi kollektsioonis prinevad meie Pleistotseeni- ehk mammutifaunast, noorimad ndisajast. Vanuseliselt vahepealsesse ajajrku jvad inim- ja loomaluud, mis erinevad eesktt oma pritolu poolest, s.t. on vlja kaevatud muististest.

Luukogude klassifitseerimine on omakorda probleemne. 2002. aastal koostasid Eesti juhtivad loodusteadlased projekti selle kohta, mil moel peaks riik rahastama loodusteaduslikke kogusid. Muististest prit inim- ja loomaluude kollektsioone sinna hulka ei arvatud. Hilisem projekt hlmas nii loodus- kui ka humanitaarteaduslikke kogusid. Osteoloogilised kogud arvati humanitaarteaduslike kogude hulka.

Hiljuti kutsus Eestimaa Looduse Fond les arutlema geneetiliste andmebaaside seaduse vljattamise le. Mtteid vahetama kutsuti isikuid ja organisatsioone, kes vivad tulevikus olla selle regulatsiooni adressaadid vi rakendajad, kogude valdajad vi kasutajad. Kas arutelu objekt viks olla ka muistsed luukogud? Mida igupoolest kujutavad endast need vanad inim- ja loomaluud ning kui palju on neis loodusteaduslikku poolt ja kui palju humanitaarteaduslikku? Piiri on raske tmmata, ent asjatundjate arvates asubki luuteadus kahe distsipliini vahepeal. Just selle ebamrasuse tttu suhtuvad nn. klassikaliste loodus- ja humanitaarteaduste esindajad probleemi trjuvalt olgu see siis materiaalne vi moraalne ega pea seda enda mureks.

Milleks vanad luud? Kui maapinnast leitud luid ei uuritaks, ei oleks meil siiamaani aimu neandertallaste olemasolust, mammutitest ega karvastest ninasarvikutest, me ei teaks, kuidas ngid vlja Eesti ala esmaasukad ja mis loomi nad kttisid ning millal hakati pidama koduloomi. Luude phjal saame teada, millised loomad elasid antud alal hel vi teisel ajajrgul; millal nad saabusid vi lahkusid; kas ja kuidas inimene neid jahtis ja kasutas ning kuidas arenesid jahindus ja loomapidamine. Inimluid analsides saame hinnata muistsete inimpopulatsioonide suurust, demograafilisi nitajaid, inimeste proportsioone (pikkuskasv, jssakus jms.), tervislikku seisundit jms.

Looduslikest setetest on leitud mrksa vhem luid kui muistsetest asulapaikadest. Jtmed kuhjuvad ju ikka seal, kus inimene tegutseb. Arheoloogide ja arheozooloogide seisukohalt on see muidugi hea, kuna tihedalt koos paiknevaid luid on kergem avastada kui hajaleide.

Luu keemia talletab infot. Selgroogsete loomade (sh. inimese) luukoel on mitu tnuvrset omadust: eelkige pakub ta elavale organismile tuge ja kaitset, ent htlasi talletab elutegevusest ja keskkonnast saadud informatsiooni. Ja mis peamine, luud silivad oma mineraalse koostise tttu vga kaua niikaua, kuni lpuks parimal juhul tielikult mineraliseeruvad ehk kivistuvad. Pehme kude (nahk, lihased jms.) laguneb looma vi inimese surma jrel sna kiiresti, kuid luukude silib. See kaitseb sna hsti luudes olevat orgaanilist ainest, sh. kollageeni, mis olenevalt tingimustest ja luukoe enda tihedusest laguneb kas aeglasemalt vi kiiremini. Kollageeni on eraldatud isegi 100 000 aastat vanadest luudest, ent paraku pole see mnikord nnestunud vaid 500 aasta vanuste luude puhul.

Luu anorgaaniline osa koosneb peamiselt hdroksapatiidist, mille phikomponent on kaltsiumfosfaat. Siinkohal keskendume aga vaid orgaanilisele osale ja sellele, millist teavet see teadlastele annab. Orgaanilistes hendites on keskne koht ssinikul. Enamik elemente esineb looduslikult kahe vi kolme stabiilse (mitteradioaktiivse) isotoobina, s.t. neil on sama arv elektrone ja prootoneid, aga eri arv neutroneid. Ssiniku puhul on kige rohkem ssinikku massiarvuga 12 (12C); 13C leidub ehk pisut le 1%. Isotoobid kituvad samamoodi kui elemendi teised isotoobid. Ligi kmnel bioloogiliselt thtsal elemendil on rohkem kui ks isotoop, kuid seni on arheoloogiliste luuleidude puhul kasutatud vaid kuut (C, N, O, H, S, Sr).

Luu muutub elu jooksul pidevalt: tiskasvanud inimesel vahetub umbes 24% kaltsiumist aastas, kollageen uueneb tielikult umbes seitsme aasta jooksul. Seega, kui uurime vga ammu surnud inimese luukoe ja kollageeni keemilist koostist, saame informatsiooni tema vanuse kohta, aja kohta, millal ta elas, toitumuse ning tervisliku seisundi kohta jms.

Kui radioaktiivse ssiniku 14C abil on juba pikka aega objekte (sh. luuleide) dateeritud, st. mratud nende vanust, siis 13C-isotoobil on uuringutes hoopis teine eesmrk. 1980. aastatel tuli Henrik Tauber oma uurimistde phjal [3, 4] jreldusele, et stabiilseid ssinikuisotoope saab kasutada inimese toitumuse uurimiseks. Ta avastas, et ssiniku stabiilsete isotoopide ning dateeringuks vetud proovi pritolu vahel on seos. Nimelt on merelise vi merelhedase pritoluga proovide 13C vrtus teistsugune kui maismaalt prit proovidel: olenevalt soolsuse tasemest jvad need vrtused eri leiukohtades vahemikku 22 kuni 12 promilli (skaala on negatiivne, sest standardiks on vetud ks kindel limusekarp, mille suhtes on esitatud 13C kontsentratsioon teistes organismides). Mereorganismide analsi phjal oli neis 13C sisaldus ligi 12; maismaaorganismides olid vrtused viksemad. Seda saab seletada ssinikuringega looduses ning sellega, et 13C sisaldus on toiduahela tipus viksem: atmosfris 7, merekalades 12, mereimetajates 14, inimeses olenevalt meretoidust 14 kuni 16.

Vanade luuleidude uurimisel kasutatakse ka lmmastiku isotoope, vttes standardiks hulmmastiku. Isotoop massiarvuga 15 (15N) suureneb organismides toiduahela iga lli puhul 3. Niteks on taimtoiduliste loomade organismis 15N vrtus 6 ning toiduahela lpus olevatel kiskjatel kuni 20. Stabiilsete isotoopide uurimine annab informatsiooni paljudele teadusharudele, muu hulgas ka arheoloogiale. Loomulikult phineb see meie teadmistel koloogiast, fsioloogiast ja aineringete toimimisest. Analsides stabiilseid isotoope, saab teha kindlaks muistsete inimeste toitumiseelistusi: kas inimesed pidasid paremaks merelist pritolu toitu vi maismaalist kala vi liha. Samuti on vimalik uurida toitumisharjumuste muutusi he indiviidi elu jooksul, vttes kollageeniproove nii luudest kui ka hammastest. Kuna dentiin on ainevahetuslikult sna stabiilne, saame selle alusel teavet inimese varasema eluetapi kohta, kereluude phjal aga umbes viimase kmne aasta kohta. Kui ka kned ja juuksed, mis teatud tingimustes psivad isegi aastatuhandeid, on silinud, saame andmeid veelgi lhema ajavahemiku kohta. Omaette huvitav on analsida piimahambaid. Et emapiim tstab N15 taset umbes 3 vrra, siis on vimalik jlgida imetamisaja pikkust ja leminekut tavatoidule.


See vrtuslik DNA. Muistsete luude DNA-analsid muutuvad ha tavalisemaks. DNA abil saab lahendada paljusid ksimusi; mida enam meetod areneb, seda edukamalt. ks tuntumaid uuringuid on inimese pritolu vljaselgitamine. Selle kohaselt olevat meie esiema prit Aafrikast, kust ta umbes 40 000 aastat tagasi ndisinimesena vlja rndas. Ent eestlaste pritolu pole praegugi tiesti selge, nagu seegi, kas eestlus on seotud keele levikuga, teatud inimtbi kui bioloogilise organismiga vi on see kogum kigest sellest, mida ks rahvus endas kannab. Eri teadlastel ja kultuuritegelastel on oma psiarusaamad. Kui keele levikut on kaudsete meetoditega raske vlja selgitada, siis inimese kui bioloogilise objekti levikut ja arengut aitavad mista nii morfoloogilised kriteeriumid (niteks teatud inimrhmadele iseloomulike proportsionaalsete tunnuste kogum) kui ka geneetiline informatsioon.

ha enam kasutatakse DNA-analsides muistset loomset luuainest. Euroopa lunaosas arutletakse praegu koduloomapidamise algusaja ja koduloomade pritolu le. Rhm Prantsuse, Hispaania ja Suurbritannia loodusteadlasi ning arheolooge on juba judnud esimeste tulemusteni, kuid lplikest jreldustest on veel vara rkida. Siiski on siit pidepunkte saanud ka kultuuri ja inimeste levikuprotsesse uurivad keeleteadlased. Euroopa phjapoolsematel aladel ptakse samuti selgitada hobuse ja veise pritolu ning nende kodustamise algust. Siinse leviku eripra seisneb selles, et Phja-Euroopa oli mitme jaja mju all ning inimtegevus, sh. koduloomapidamine, algas mrksa hiljem kui Luna-Euroopas.

DNA-analside abil on kindlaks tehtud mitme loomaliigi jaegsed ja hilisjaegsed levikuareaalid, nende rnded jst vabanenud aladele ning uute alamliikide kujunemine. Spekuleeritud on vljasurnud liikide taastamise le, kasutades igikeltsast leitud jnuste prilikkusainet. Nii kis ajakirjandusest lbi uudis Hatangast (Taimri ps.) leitud klmunud mammuti kohta. Siiani on see veel vaid fantaasia, kuid arvestades geneetika kiiret arengut, polegi see ehk tulevikus vimatu.

Vanadest luudest pole lihtne DNA-d eraldada. Ilmekas on nide, kuidas inimese eellase luudest saadi videtavasti DNA ktte ning kirjutati isegi artikkel teadusajakirja. Paraku oli tegu laborandi DNA-ga. See nitab, kui steriilsetes oludes peab seda tegema.

Ka Tartu likooli molekulaarbioloogid on vanade luudega katseid teinud. Dr. Urmas Saarmal nnestus muistsetest karu luudest eraldada DNA. Seega on viimane aeg reguleerida luudest vetavaid proove (see thendab ju infot) vi luua vastav andmebaas. Kui asi piirduks vaid Eestiga, siis suudaksid teadlased ehk ise asjade kiku kontrollida. Ent kui oleme nus jagama materjali analsideks vlismaale, siis peab selle kohta olema ametlik luba vi leping. Samuti peaks tulemustest teavitama koguhoidjat. Ajaloo instituudist juba aastaid tagasi hele Euroopa tuntumale DNA-analse tegevale laborile saadetud haruldaste kiviaegsete inimluude kohta pole kahjuks siiani vastust tulnud.

Loodetavasti mistavad ametnikud, kellest oleneb raha eraldamine kiksugu kollektsioonidele, et odavam on asju korras hoida, kui neid hiljem taastada.


1.

Hewitt, Godfrey 2000. The genetic legacy of the Quaternary ice ages. Nature 405 (6789): 907913.
2.

Lidn, Kerstin 1995. Prehistoric Diet Transitions: An Archaeological Perspective. Theses and Papers in Scientific Archaeology 1. Stockholm University.
3.

Tauber, Henrik 1981. 13C evidence for dietary habits of prehistoric man in Denmark. Nature 292: 332333.
4.

Tauber, Henrik 1985. Diets of prehistoric humans investigated with stable isotopes (13C and15N). ISKOS 5: 427428.



Lembi Lugas (1967) on paleozooloog, ajaloo instituudi vanemteadur.



Lembi Lugas
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012