Eesti Looduse fotov�istlus
2004/06



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
saaremaa EL 2004/06
Meretaguse maa maagia ja isepäine rahvas

Kirjutan Saaremaa, aga mõte hüppab Kaali kraatrisse, ja jälle painab mind küsimus: kes oli see müütiline vaarao, kelle ristisõdijad Läti Henriku andmeil 1227. aastal Saaremaal jää alla uputasid? Vastust teaks ehk jää, aga see on ammuilma ära sulanud. Ent inimlik uudishimu kui teadatahtmine ei jahtu, Kaali saladuse juurde tuleme veel tagasi.

Billingeni katastroofist Rootsis oli möödunud tuhat aastat, kui Saaremaa umbes 11 000 aastat tagasi merest kerkima hakkas. Naabrid ütlevad, et Saaremaa saanud alguse tuhast, mille hiidlane oma piibust merre koputanud. Asjaolu, et Kõpu poolsaare Püha Andruse mägi on Viidu Raunamäest kümmekond meetrit kõrgem, annab sellele hiiu naljale geoloogilise tõepõhja.

Arvestades, et maapind on kerkinud kõige rohkem 2,5–3 millimeetrit aastas, võisid esimesed hülgekütid Saaremaale aerutada või jääd mööda tulla ligikaudu 5000 aastat tagasi. Sest praeguseks 16 meetrit üle merepinna kerkinud Kõnnu küla juures kruusaseljandikul avastati 1977. aastal asulakoht, mille koldeasemeist on leitud loomaluid, kalasoomuseid, savinõukilde, tulekivi, kvartsi jpm. Kaevati välja kaks üksikmatust, mille põhjal Vello Lõugas määras asustuse noorema kiviaja varasesse järku. Niisiis võib laias laastus öelda, et inimene on Eestis elanud 10 000 ja Saaremaal 5000 aastat.

Looduse veski jahvatab aeglaselt, aga inimestel on millegipärast alati kiire, kuigi nad on suutnud põlvest põlve tegutsedes maastikke kujundada: põllud, külad, kirikud, teed, linnad, sadamad, tuletornid, raielangid, veehoidlad, kaevandused, raudteed, õliväljad... Nii loodusel kui ka inimesel on justkui oma tahe kui teostamise tung. Tähtis on, et nende pürgimused ühilduksid, et inimene mõistaks end sügavamalt sisult ehk olemuselt looduse osana, kes ei tohi kulgemise seadust rikkuda. Muidu on varem või hiljem kuri karjas. Narri põldu üks kord, põld narrib üheksa korda vastu. Kyoto protokolli rakendamise üleilmses loginas näeb ja mõistab pigem väike suurt, kui suur väikest, aga kõik on lõppeks üks.

Kõrvaltvaataja pilguga. Saaremaa on Eestis alati paistnud omajagu “teisena”: meretaguse maa maagiat ja isepäist rahvast ei saa lihtsalt seletada ka see, kes seal ise elanud. Pealtnäha ühesed lahendused kipuvad kohe kuhjaga uusi otsi viskama, aga otsad ulatuvad vette ning vesi võib olla vaga ja sügav.

Sündisin Saaremaa kõhu all, emase kohavaimuga Kuressaares, mis siis ajutiselt Kingissepa nime kandis. Ent ligi kaks kolmandiku oma aastaist olen elanud Tallinnas, Tartus ja mujal Eestis. Ei saa öelda, et omadele võõras ja võõrastele oma, aga Saaremaa suhtes oleks tekkinud justkui mingi kõrvaltvaataja nihkes pilk. Suuremad nn. vaatamisväärsused on ammu ära nähtud, aga ikka avaneb mõni maastik uue ja üllatava nurga alt. Eelkõige paeluvad kultuuriloolised detailid ja seosed, üks ots sõlmib teise. Ja mida muud kui kogetud muljelist ja tunnetuslikku ma siinseil veergudel vahendada suudan?

Möödunud juulis, pärast Maasi ordulinnuse varemete ja konserveeritud keldrivõlvide ülevaatust leidsin lõpuks pärast ekslemist Pulli panga, kus okasmets kasvab otse astangu serval. Monumentaalselt lageda Panga panga ja vahelduvalt mättaisse kasvanud Üügu pangaga (Muhu saarel) võrreldes avanes Pullil kammerlikult reljeefne idüll: merevesi, paekivi, männipuu ja taevas.


Väike on ilus, lihtsuses peitub võlu. Kindlasti on Saaremaa kammerlik ja mõtteid ergutav. Maastik on enamasti tasane, rütmid rahustavalt laiali venitatud, vaim tunneb pidurdavalt masseeriva aja läbivoolu. Minevik annab end igasuguste kohamärgiliste vihjetega palju hõlpsamini kätte kui ennustamatu tulevik, nihkleva oleviku piiril tundlemine laseb aegruumi nakkuda.

Mõni ootamatult avanev vertikaalne mõõde kergitab mängule krooni. Olgu see üle metsa paistev kirikutorn, kadarikul seisev pukktuulik või loopealse kauguses kõrguv tuletorn – ikka mõjub see kui üllatavalt süttiv küünal. Puud, põõsad, lilled, kivid ja inimkäega loodu paistavad väärikalt karastunud. Maa on rahulik seetõttu, et õhk ja vesi on selle taltsaks rõhunud. Saaremaa tugevus lööb välja mere ja tuulega, mis võivad kogu mängu ilu keeta üheks halliks supiks. Üks vahelduva maastiku mitmekesisuse ja nüansirikkuse põhjusi peitub selles, et tuul ja vesi on tuhande nurga alt seda maad räsinud ja paitanud. Meri hoiab sügissooja; lodumetsa või sarapiku all võib peituda absurdselt südamlik üllatus. Olen jõulude eel Kaarma paepealse metsa alt leidnud täiesti söödava maasika ja haavapuraviku. Möödunud aasta 21. novembril viimati Kaali rõngasjärve vaadanud, üllatas samaõhtune “Aktuaalne kaamera”, mis näitas kraatris õitsevaid sinililli. Kus olid sel päeval mu enda silmad!?

Saaremaa kaks suurimat on Kuressaare linnus ja Kaali meteoriidikraater. Esimene on ajalooline, silmanähtavalt efektne ja üpris läbi uuritud; teine esmapilgul geoloogiline, kuid samas väga mütopoeetiline ja oma raudse saladusega. Üks on loodud inimkätega ja annab end ka kätte, teine on löödud taevase jõuga ja laseb end vaid aimata. Objektid on raskesti võrreldavad, ei tahaks siin üht teise vastu välja käia. Mõlemad veetlevad, kuid minu eelistus on kaldunud kindlalt Kaalile.

Olen vahel ülemeelikult väitnud, et Nokia pole pooltki Kaalit, sest kraater oli olemas juba siis, kui mitte ükski olevus siin planeedil ei osanud Nokia kummisaabastest, kaablist ega taskutelefonist undki näha. Ja Kaali kui ürgne jälg Maa koores on olemas ka siis, kui Nokia, Coca-Cola ja Liviko on ammu hingusele läinud. Kaali väe etnomütoloogiline mõju on unustuse kooriku alla settinud, aga pakub seda enam teadusliku muukimise pinget.

Kaali ei ole vaimutoit ja hingeleib mitte üksnes saarlasele, vaid kogu meie keele ja rahvuse elualale kuuluv täielik algupära, Euroopa ainus kaardistatud meteoriidiväli oma ürgse ja müütilise peakraatriga, püha järvega. Kaali pole ainult tõmbekeskus turistidele, vaid palju peenema koega ürgkultuuriline allikas: mutta ja gaasi varjunud salakaev, mille aarded vajavad uurimist ja siirded jätkuvat mõtestamist kogu Põhjala muinasaja kontekstis.

Kaali kraatri tekke asjus vastanduvad peamiselt kaks arvamust. Akadeemik Anto Raukas väidab, et meteoriit kukkus kaugel kiviajal 7500 aastat tagasi. See on kollektiivse mälu jaoks väga hämar aeg (Kaali piirkond kerkis merest 8000 aastat tagasi). Lõuna-Taani ülikooli abiprofessor Kaarel Lund Rasmussen leidis samal turbapuurimise meetodil jälgi, kuid erinevalt Raukasest mitte viie meetri, vaid juba 1,73 meetri sügavusest ning dateeris kokkupõrke ajaks 370–400 a. e. Kr. Turba ja iriidiumi kui kosmilise indikaatori seotuse versiooni toetab Tallinna tehnikaülikooli vanemteadur Siim Veski, kes on analüüsinud õietolmu mikrojääke ja sedastanud rohke metsa (ka nisu, odra, rukki ja kõrreliste umbrohtude) ulatusliku kadumise Saaremaal 2400 aastat tagasi. Uppsala ülikooli teadlased on kraatri tekkimise ajaks pakkunud 3600 aastat tagasi.

Geoloogilisest määrangust tähtsam on see, et meteoriit kukkus, inimene nägi seda ja see kollektiivne vapustus jättis jälje mütoloogiasse ning rahvaluulesse. Väike loetelu: Saaremaa suur tulekahju rahvaluules ja -lauludes; Ebavere mäel sündinud saarlaste suur jumal Tarapita; taevatule maa peale kukkumine soome mütoloogias; päike toetas meresaarele jala maha; päikesenägu armas taevapoeg kukkus otse Kaleva järve jms. Igatahes meteoriidi allasööst oli nähtav tuhandete ja kuuldav sadade kilomeetrite raadiuses.

Kas Päike kukkus alla idas? Siit jõuame Pythease võimaliku Saaremaa-külaskäigu juurde 320 a. e. Kr.. Säilinud on autentne tsitaat: “Barbarid näitasid meile kätte koha, kus päike heidab magama”. Miks oli Kaali kui püha ja kindlasti ka ohvrijärv ümbritsetud 2,7 meetrit laia ja ligi pool kilomeetrit pika kivivalliga? Mis tähendus võis seoses Kaali kui kultuspaigaga olla 1227. aastal uputatud Saaremaa vaaraol? Küsimused kuhjuvad ja pärivad üksteist sigitades, aga Kaali saladus end kätte ei anna.


Robirohust kala ja õlleni. Kaali kraatrist otse põhjakaarde liikudes võib jõuda Karja kirikuni, mille dolomiidist raidskulptuurides segunevad paganlikud ja piibli motiivid. Neid siin eritleda oleks ehk liiga looduskauge.

Miks mitte siis pakkuda Kaali kraatri ja Kuressaare linnuse ainulaadsuse kõrvale saaremaa robirohtu, mis kasvab ainult siin? Üldse peetakse Saaremaa taimestikku rikkalikuks, seda soodustab mereline kliima ja mitmekesine mullastik. Jugapuud, tuhkpihlakat ja luuderohtu peetakse ju haruldusteks. Mullu oli hea seenesaak, söödavate kõrval võis leida ka rohelist kärbseseent.

Kes ei teaks Muhut, Vilsandit ja Abrukat; Saaremaa kui terviku puhul ei saa mööda vaadata teda ümbritsevatest väikesaartest, laidudest ja rahudest, mida arvatakse kokku olevat ligi 600. Lihtsam oleks jalgsi Moskvasse sammuda kui käia mööda veepiiri läbi väga liigestatud rannajoon, mille pikkuseks pakutakse ligikaudu 1300 km. Ravimudaga olen lapsest saadik kokku puutunud, seda ammutati siis veel käsitsi Mullutu–Suurlahe lammilt, kus haug toomingate õitsemise ajal aplalt lanti neelas.

Saaremaa ja kalad on praegu küllap paljusid kurvastav teema, ometi pakub just nüüdne saagivaeguse aeg võimaluse näidata tõelise kalastaja hinge ja oskusi. Selge see, et kontrolli alt väljunud (rööv)võrgupüük on teinud oma töö, kevaded on olnud veevaesed ja vinduvad, samas püüavad kalurid kirglikult kirjutada omi patte kormoranide ja hüljeste kraesse. Igatahes kudeva sugukala lähteala on ahtaks kistud, kalad jäävad aina väiksemaks, ohatakse pöördumatult läinud aegu mälestades.

Teadagi, mida suitsulesta või vinnutatud särje kõrvale rüübatakse, aga ebarentaabel Saaremaa õlletehas lõpetas hiljuti, väidetavalt ajutiselt, oma kolme mõrkja sordi tootmise. Ent Leisi kergelt skandaalsel Õlletoobril käib suviti üle kümne tuhande rüüpaja. Valdades võistlevad koduõlle meistrid, minu teada ja maitset mööda on kuulsamad Pihtla ja Aste kandi pruulijad.


Elu läheb oma rada. Mitte ainult Saaremaal, vaid üle kogu Eesti on tavaks saanud, et välismaalased, peamiselt soomlased, ostavad maid ja talusid, tulevad parematesse paikadesse laiutama. Omainimesed vaadaku kibeda meelega kõrvalt, kuidas suvekodud uhkeks vuntsitakse. Aga rahapuuduses inimesed ju ise müüvad oma vara millegi muu, küllap siis nende jaoks olulisema tarvis. Ja jõukad ning ettevõtlikud välismaalased investeerivad, loovad loius maaelus töökohti või vähemalt teenimisvõimalusi.

Meenub, et Muhu oli esimene vald iseseisvuse taastanud Eestis Vabariigis, Kaarma sajas. Selle südikuse taustal ei taipa, miks pole Saaremaale kui suurepärasele tuulealale suudetud püsti panna elektrit jahvatavaid veskeid? Sõrves seisab seni ainult üks. Kui praam Virtsust Kuivastusse suundub, puhkab pilk kolmel võimsal valgel tiivikul, mis kõrges majesteetlikus rahus tuule saastamata elektriks pööravad. Lagedal rannakarjamaal troonivad tehnoloogilised hiiud sobivad minu meelest suurepäraselt maastikku. Paistab, et siin on inimese pürgimus ühendunud kulgemisega päri.

Ma pole kindel, et Saaremaa vajab Mandri-Eestiga püsiühendust – silda või tunnelit. Muhuga ollakse juba ammu tammi pidi kuiva jala peal ja seda, kas Virtsust Kuivastusse peaks asfalti tegema või mitte, tuleks küsida pigem muhukate kui saarlaste käest.


Tarmo Teder (1958) on üle kümne aasta töötanud kultuuriajakirjanikuna, avaldanud kolm jutukogu, kaks luulekogu, ühe romaani ja sadu artikleid peamiselt filmi ja kirjanduse teemal.



Tarmo Teder
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012