Eesti on geoloogiliselt üsna põhjalikult uuritud piirkond. Nii saartel kui ka mandriosas asuvaid paljandeid on uuritud juba üle saja viiekümne aasta. Usutavasti peaks iga huvipakkuv objekt olema ammu kirjeldatud. Siiski ei saa seda öelda Eesti läänepiiril asuvate laidude kohta: mullu suvekuudel tehtud välitöödel selgus seal nii mõndagi uut ja huvitavat.

Vilsandi rahvusparki kuulub arvukalt pisemaid ja suuremaid saari. Eesti kõige läänepoolsemasse laiduderühma kuuluvad Loonalaid, Salava, Nootamaa ja Uus-Nootamaa. Need väikesed saared on huvi pakkunud paljudele loodusteadlastele. Kuid laidude geoloogiat on senini uuritud üsna vähe. Välitöid ette valmistades selgus, et selle ala kohta polegi geoloogilist andmestikku. Tõsi, 1994. aastal valminud aluspõhja geoloogilisel kaardil mõõtkavas 1:50 000 on kolm suuremat laidu kenasti peal, kuigi Nõukogude piirivalve ei lubanud sinna alale ühtegi geoloogi. Seetõttu on kaardil kujutatud Rootsiküla lademe Pangamäe kihid Loonalaiul ja Nootamaal ning Rootsiküla lademe Viita kihid Salava saarel saadud vaid Saaremaa geoloogilisest ehitusest lähtuva ekstrapoleerimise tulemusena. Tagantjärele hinnates oldi tõele lähedal, kuigi tegelikult avanevad Pangamäe kihid vaid Loonalaiul.

Vilsandi laidude ja madalike kujunemine on alguse saanud paese aluspõhja kõrgendikest. Kui Vilsandi saare rannajoont ja pinnamoodi on vorminud kulutusele vastupidavamad Siluri rifikompleksid, siis Loonalaiu, Salava ja Nootamaa tuumad koosnevad veidi nooremast madalmerelise tekkega Siluri kihilisest teralisest lubjakivist või dolomiidist. Maakerke tõttu võivad veealused paekivist kõrgendikud kerkida veepinnale. Seejärel hakkab moodustist kujundama merelainetus, kulutades pinnast ja kandes siia setteid. Kuid suurte tormide ajal võivad kuhjuda sellised rannavallid, mis enam ära ei kulu ning aegamööda taimestikuga kinnistuvad. Niisugune rannikute areng ja saarte teke võib toimuda uskumatult kiiresti: lausa päevade ja tundidega [2].

Kunagisest elust Siluri ajastu troopilises rannikumeres annavad tunnistust laidudel leiduvad arvukad kivistised. Kui vaadelda aluspõhjakihte lähemalt, hakkab kõigil saartel silma rohkesti molluskeid, eriti mitmesuguseid tigusid ja karpe. Samuti võib leida nautiloidide pikki sirgeid kodasid; nautiloidid on tänapäevaste kalmaaride ja kaheksajalgade väljasurnud sugulased. Mõningate uurijate arvates võisid need kõrgelt arenenud närvisüsteemi ja rohkearvuliste haarmetega olendid olla ühed tolle aja suurimad röövloomad [1].

Laiduderühmast suurim on Loonalaid, mille pikkus kagust loodesse ulatub 2,5 kilomeetrini, ehkki kitsamas kohas on saare laius ainult 140 meetrit. Saare loodeosas paikneb aluspõhjalisel kõvikul vana taluase. Praeguseks on sellest alles vaid lagunenud saun-pesuköök ja kõrvalhoone, roiskunud veega madal kaev, kaks paekiviga võlvitud keldriauku ning viltu vajunud korstnaga ahervare. Geoloogi terav silm märkab, et korstna alumine, kandev osa on ehitatud Saaremaalt Elda pangalt pärinevast iseloomulikust paksukihilisest massiivsest dolomiidist. Küllap on vajalik materjal toodud talvel üle jää Saaremaalt, sest kohapeal polnud häid ehituskive piisavalt.

Põhilise osa saarest hõlmavad osaliselt taimkattega kaetud ja vaid saare kesk- ning idaosas kamardunud kõrged rannavallid. Läänerannikul ja kohati lõunarannikul avanevad rannavallide jalamil veepiiril aluspõhjakihtidest põrandad ning madalad astangud. Paeplatoo jätkub ka madalas vees, kohati kuni sada meetrit rannajoonest mere poole. Suuremat osa saare rannavallistikust katab kadastik, mis läänepoolses osas on hõredam, kesk- ja idaosas aga kõrge ja tihe.

Loonalaiu lääneranniku vallid on väga liikuvad. Kahel järjestikusel aastal tehtud vaatluste järgi võib märgata suuri erinevusi paepaljandi ulatuses ja pidevuses. Veepiiril olevate madalamate vallide mõningast ümberpaiknemist koos paljandi osalise mattumisega võis täheldada isegi 2003. aastal saarel veedetud päevade jooksul.

Loonalaiul on hulgaliselt väiksemaid ja keskmisi rändrahne, millest suurim on saare keskosas paiknev rabakivirahn. Rahnu kõrgus jalamilt mõõdetuna on 2,6 meetrit ja ümbermõõt 60 sentimeetri kõrgusel 13,9 meetrit. Suuruselt teine on hallist gneisist koosnev 1,4 meetri kõrgune ja 9,6-meetrise ümbermõõduga rahn saare lõunaosas.

Loonalaiu rannal komistab jalg igal sammul kuni poolemeetrise läbimõõduga väljasurnud kihtpoorsete moodustatud massiivsetele kolooniatele. Viimaste vahel leidub rohkesti niisama suuri kärgkorallide kolooniaid. Kärgkorallid olid praegustes troopikameredes elavate rifiehitajate – korallide kauged sugulased. Pehmemast ümbriskivimist väljapestutena ning jää ja lainetusega korduvalt ümbersetitatutena moodustavad nende kolooniad mitmel pool rannas suuri kuhjeid.

Salava. Laiduderühmast lõunapoolseim on kirde-edela suunas välja venitatud 1280 meetri pikkune Salava. Laiu kirdeosas paiknevad kuhjeliste moodustistena kõrged rannavallid. Saare kesk- ja lõunaosas on võimalik kindlaks teha, et vallid on ladestunud otse aluspõhjalistele paepõrandatele.

Laiu läänerannikul avanevad aluspõhjalised kihid kohati madalate astangutena, mis rahvuspargi töötajatelt saadud teabe kohaselt vabanesid rannavallide alt alles paar aastat tagasi suuremate tormide järel.

Nii nagu Loonalaiul leidub ka Salaval minevikus elanud organismide kivistunud jäänuseid. Õhukesekihilistes dolomiitides võib rohkesti silmata kahe-kolme sentimeetri pikkusi vetikatoiduliste karpvähiliste kivistisi. Samuti on käsijalgsete ning okasnahksete hulka kuuluvate meriliiliate varrelülide kivistunud jäänuseid. Harvade, vaid üksikute eksemplaridena on esindatud trilobiidid ja meriskorpionid.

Eesti äärmuspunkt Nootamaal. Edelasse avatud lahega Nootamaa meenutab oma kujult troopilist rõngassaart. Laiu kirde-edelasuunaline pikkus on ligikaudu viissada meetrit. Suuremat läänepoolset osa hõlmavad taas kõrged rannavallid, mille lääne- ja loodepoolsel jalamil avaneb aluspõhjaline paepõrand. Kohati ulatub platoo laius poolesaja meetrini ja selle kerkides aeglase maatõusu käigus nihkub Eesti läänepoolseim punkt aja jooksul ikka kaugemale läände.

Nootamaa ida-kagupoolne neemik on vaid paarikümne meetri laiune ning erinevalt saare teisest poolest täielikult kuhjeline rannavorm. Teine, lühem maasäär kulgeb mõne meetri laiuse vallina enam kui saja meetri ulatuses itta. Suur osa saarest on kaetud väga hõreda ja madala taimestikuga. Tihedam on taimkatesiselahe kallastel, mis on arvuka linnukoloonia meelispaik. Lindude kaitse eesmärgil on laid muudetud linnureservaadiks

Kivistunud jäänuseid Siluri ajastu mereelustikust leidub ka Nootamaa laiul. Eriti rikas on selle poolest saare põhjarannik, kus jääb silma nii kihtpoorsete kui ka korallide kivistisi.

Paarikümne aasta vanune Uus-Nootamaa on kolmnurkse põhiplaaniga rannavallidest koosnev uusmoodustis Nootamaa saarest idas, Salava ja Loonalaiu vahel. Veel mõne aasta vanustelt kaartidelt Uus-Nootamaad ei leia. Kohalike jutu järgi tekkis saar alles 1980. aastate keskel suurte tormide tagajärjel. Laiu ulatus põhjast lõunasse oli 2003. aastal 160 meetrit, idast läände 130 meetrit, ja kõrgust juba üle pooleteise meetri. Liiva ja veeriste segust rannavallid on hõredalt taimestunud, enim levinud on siin merikapsas. Suuremaid puistaimi ja põõsaid veel pole. Erinevalt ülejäänud saartest ei ulatu Uus-Nootamaal aluspõhjaline lubjakivi üle veepinna.

Veealustest madalikest kujunevad uued saared. Nootamaa, Uus-Nootamaa ja Salava saar on omavahel ühendatud peamiselt liivast ja veeristikust koosneva kuhjelise veealuse seljandikuga. Seljandiku läänepoolseim ots ulatub Nootamaa idapoolse maasääreni, sealt üle Uus-Nootamaa ning kaardub lõunasse Salava põhjapoolse maasääreni. Nootamaa ning Uus-Nootamaa vahelist seljandikku tähistab vallile kinni jäänud suur metallist meremärk. Madalikevöönd saarte vahel kasvab ja laieneb eelkõige tormilainetuse aktiivse kuhjetegevuse, aga ka maakerke tõttu. Selles piirkonnas kerkib maa kuni kolm millimeetrit aastas. Arvatavasti moodustavad kõik neli praegust väikesaart hiljemalt saja aasta pärast keerulise rannajoonega ühtse saare.

Laidudelt lääne poole vaadates näeme silmapiiril madalikku, kus vahuvalge murdlainetus peaaegu kunagi ei lakka. Ilmselt kujunevad tulevikus sellest uued laiud. Hilisem maakerge toob üle merepinna ka saarte aluspõhjalise tuuma, mis kohati lainetusele avatud rannal võib astangutena paljanduda.

Äärmiselt dünaamilise geoloogilise arengu tõttu jätkub siin geoloogiahuvilistele kauaks avastamisrõõmu. Aastate möödudes uuritud kohtadesse naastes võib tõenäoliselt leida eest hoopis uued paekihtide paljandid ja tundmatuseni muutunud pinnavormid. Uued saared tekivad endiselt meie silme all ja vanad muudavad oma nägu.

1. Clarkson, Euan Neilson Kerr 2003. Invertebrate palaeontology and evolution. Blackwell Science.

2. Orviku, Kaarel 2003. Tormid lõhuvad Eestimaa liivarandu. – Eesti Loodus 54 (12): 570–577.

Oive Tinn (1966) on paleontoloog, Tartu ülikooli geoloogia instituudi teadur.
Leho Ainsaar (1963) on sedimentoloog, Tartu ülikooli geoloogia instituudi vanemteadur.
Tõnu Meidla (1959) on paleontoloog, Tartu ülikooli paleontoloogia ja stratigraafia professor.
Madis Rubel (1935) on paleontoloog, Tartu ülikooli paleontoloogia ja stratigraafia emeriitprofessor.