Eesti Looduse fotov�istlus
06/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 06/2002
Lummavalt lõhnav ravipuu

Pärna kui ravitsejat tunneb rahvateadus hallidest aegadest. Teda tunnustab ka tänapäeva meditsiin, ent samas hoiatab liialduste eest.

Mu maakodu lähedasel heinamaal kasvab põline kaheharuline hiigelpärn. Õitsemise aegu, kui tuul pöördub ja puhub loodest, valgub üle talu lapsepõlvest tuttav meeldiv aroom. Lõuna-Eestis ongi pärna kutsutud ka löhnus puuks [1], millest ilmselt on tuletatud lõhmus. Olen korduvalt käinud vana pärna juures, sest tunnen, et tema lähedus leevendab hingevalu ning annab tagasi kaduma kippuva rahu. Mõnikord kõnnin tema juurde, et leida ta juurtelt sirgunud võsu mujale kasvama panekuks.

Ühel suvisel päeval sõitis pärna juurde traktor. Mees heitis tugeva trossi üle suure oksa: müriseva masina jõul rebenes see puu küljest ning prantsatas järelkärusse. Paistis, et ühest oksast oli vähe, mees sättis teistki rebima. Jooksin kohale ja küsisin, mida ta oma arust teeb.

“Ma ei saa õisi muidu kätte, naine käskis tuua,” vastas ta.

“Kas kohe niimoodi käskis? Kas sa ei tea, et pärn on püha puu, häbi sulle!” kostsin ja kõndisin minema. Mees kadus koos traktoriga ega ole hiljem põlispärna rüüstama tulnud.

Kahjuks polnud see väga erandlik juhtum: mõnigi kord kohtlevad inimesed röövli kombel puud, kellest võib tõepoolest loota abi ravitseja ja rahustajana. Pärn on tunnustatud ravipuu mitte ainult meile, vaid paljudele Euroopa rahvastele: inglastele, prantslastele, sakslastele, norralastele jt. Meie rahvameditsiinis on pärna kutsutud ka äkitse haiguse rohuks [1]. Raviomadused on nii õitel (koos nahkja kattelehega) kui ka pungadel, noortel lehtedel ja koorealusel. Korjatud pärnaõied kuivavad kiiresti juba 30–40 ºC juures ja kõlbavad kasutada vähemalt kaks aastat.

Pärnaõietee aitab. Pärnaõitel on tugev põletikuvastane ja rahustav toime ning ta on tuntud ka veeajatina. Neist on eraldatud tugevatoimelisi glükosiide (hüperidiini, tiliatsiini), eeterlikke õlisid (tuttava meeldiva lõhna annab pärnaõitele farnesool), flavonoide, saponiine, park- ja mõruaineid. Vitamiinidest sisaldab pärnaõis C-vitamiini ja A-provitamiini.

Kohe, kui külmetus või gripp tunda annab, soovitatakse juua kuuma pärnaõieteed. Meil on pärnaõisi ammustest aegadest tuntud kui tõhusat higistusvahendit ja palavikku langetavat ravimit külmetuse puhul. Nüüdseks on selgunud, et pärnaõite tugevalt higistama panev ja neerude tegevust ergutav toime aitab kehast kiiresti eemaldada bakterite või gripiviiruste toodetavaid toksiine, seetõttu jäävad rasked tüsistused (ka lastel) ära.

Et pärnaõite toimel suureneb sapieritus ning tekib hea isu, siis on isututele, närvilistele lastele pakutud pärnaõieteed meega.

Ent seda mitmeti kasulikku ja maitsvat ei ole hea juua pidevalt. Need, kes pärnaõieteed väga armastavad, peaksid silmas pidama, et ka krooniliste hädade puhul ei tohi tarvitada seda kauem kui kolm nädalat järjest, siis tuleks pidada poolteist kuud vahet. Seda sellepärast, et pärnaõies sisalduvad glükosiidid stimuleerivad tugevasti näärmete tööd: kui juua ühtsoodu, võidakse näärmed lihtsalt ära kurnata. Pealegi soodustab see tee kaaliumi ja teiste mineraalainete eemaldamist organismist, mistõttu eriti ettevaatlikud peaksid tema pruukimisel olema südame- ja lihastehaiged. Samadel põhjustel ei tohiks pärnaõieteega liialdada eriti need inimesed, kes võtavad verevedeldustablette.



PÄRNAÕIETEE paneb higistama ning leevendab tuuletõmbest ja pingest tekkinud peavalu: kahele supilusikatäiele pärnaõitele valatakse klaas keeva vett, lastakse kuni 15 minutit soojas seista ja juuakse siis kohe.

I TÕMMIS sobib kurgu- või neelupõletiku või angiini korral ning näopuhastuseks: võetakse kolm supilusikatäit õisi ühe klaasi keeva vee kohta, lisatakse noaotsaga söögisoodat ning lastakse kümme minutit tõmmata. Tõmmisega kuristatakse ja loputatakse suuõõnt või puhastatakse näonahka.

II TÕMMIS ergutab sapipõie tegevust ning vaigistab reuma- ja podagravalu: võetakse kaks supilusikatäit pärnaõisi, lisatakse klaas keeva vett, lastakse pool tundi tõmmata. Jahtunud tõmmist juuakse paarkümmend minutit enne sööki, pool klaasi korraga.


Mitte ainult õied. Kevadel saab pärna noortest lehtedest ja pungadest vitamiinisalatit ning teed. Noored lehed ja pungad pestakse külma veega, peenestatakse ja poetatakse murulaugu-, aedtilli- ja petersellisalatisse. Pungadest ja noortest lehtedest valmistatud teed peaksid aga vähemalt kahe nädala jooksul jooma mastiidi (rinnanäärmepõletiku) ja pärakukomude all kannatajad.

Pärnakoore alt saadud kaabet on meie rahvameditsiinis peetud üheks paremaks vanade halvasti paranevate haavade ravimiks: koore alt kaabitu hõõruti vahule ja pandi vigastatud kohale.



KEVADINE PÄRNATEE: kahele teelusikatäiele peenestatud pungadele või lehtedele lisatakse klaas keeva vett, lastakse vähemalt kümme minutit tõmmata ja juuakse pikkamisi pärast sööki.


1. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. – Eesti Teaduste Akadeemia emakeele seltsi toimetised 20 (67). Tallinn.


Aili Paju (1938) on meditsiinidoktor, taastusravi ja hormonaalse regulatsiooni eriteadlane. Viimasel ajal pühendunud loodusravile.



Aili Paju
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012