Eesti Looduse fotov�istlus
2004/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 2004/10
Hall lepp võib olla tulus ja tõhus

Muutused, mis said alguse 1990. aastatel Eesti maakasutuses, põllumajanduses, metsamajanduses ja energeetikas, on sundinud meid vaatama uue pilguga seni metsa ja looduslike heinamaade umbrohuks peetud halli leppa.

Põllumajanduses on viimasel kümnendil jäänud sööti mitusada tuhat hektarit haritavat maad, kuhu nüüd asuvad metsapuud ja -põõsad. Eriti kiiresti võsastuvad niitmata jäänud looduslikud heinamaad. Üks selliste alade kärmeim vallutaja on hall lepp. Et eraomandisse on valdavalt jõudnud esimese põlvkonna metsad, siis on seal halli lepa osatähtsus tunduvalt suurem kui riigimetsades, vastavalt 10% ja 0,8% puistute pindalast. Võsastuvate põllumaade tõttu suureneb hall-lepikute osakaal erametsades tõenäoliselt veelgi.

Looduskasutuses, sealhulgas nii metsade majandamisel kui ka põllumajanduses, püütakse tänapäeval rakendada säästva majandamise printsiipe. Regionaalpoliitikas peetakse oluliseks tööhõivet maapiirkondades ja sotsiaalseid probleeme. Näiteks kohaliku kütte – turba ja puidu põletamiseks on rekonstrueeritud väiksemaid ja ka üksikuid suuri katlamaju, selleks on võetud rahvusvahelistest pankadest laenu.

Tõrjutud puu teadlaste tähelepanu all. Enne 1990. aastaid pole hall-lepikud Eestis tõsist metsateaduslikku, majanduslikku ega ökoloogilist käsitlust leidnud, teada on vaid üksikud eestikeelsed kirjutised. Viimasel kümnel aastal on hall-lepikuid uuritud EPMÜ metsakasvatuse instituudi ja TÜ geograafia instituudi koostöös mitme teadusprojektina.

Huvi on hakatud tundma halli lepa kui rohket biomassi andva, looduslikult uueneva, mulda lämmastikuga rikastava ja lühikese raieringiga puuliigi ning tema kasvatamise majanduslike, ökoloogiliste ja ka sotsiaalsete külgede vastu. Selgitamist vajab halli lepa energeetiline tootlikkus ja raieringi sobivaim pikkus. Et hinnata hall-lepikute mõju mullaviljakusele, peame tundma nende aineringet.

Huvi pakub ka lepikute puhverdusvõime reostatud aladel ja veekogude ümber. Tartu ülikooli geograafia instituudi teadlaste uurimistulemused näitavad hall-lepikute sobivust biopuhastina saastatud veekogude ja lägaväljade ümber.

Metsateadlasi huvitab ka meie kahe pärismaise lepa hübriid (Alnus glutinosa x Alnus incana), mida peetakse isegi kiiremakasvulisemaks kui halli leppa ning puitu kvaliteetsemaks, sanglepa puidu lähedaseks. Hübriidleppa on Eestis kultiveeritud vähesel määral, esimesed katsekultuurid rajati 1996. aastal EPMÜ metsakasvatuse instituudis. Rohkem on hübriidi kasvatamisega tegeldud Lätis. Hübriidlepa geneetiline tagapõhi vajab täpsemalt selgitamist, sest selle nime all taimlatest ostetud istikud ja neist kasvanud puud jagunevad välistunnuste järgi selgelt kahte rühma: ühed sarnanevad halli lepaga ja teised sanglepaga. Ilmselt annab siin selge vastuse DNA- analüüs. Põhja-Ameerikas on energiametsana proovitud kasvatada punast leppa (Alnus rubra).


Kiire kasvuga, ent lühiealine. Hall lepp kasvab tavaliselt 15–20 meetri kõrguseks, kuid Eestis on mõõdetud ka 28-meetrisi ja keskmise palgi jämedusse jõudnud puid. Ta paljuneb nii seemnest kui ka vegetatiivselt juure- ja kännuvõsudest.

Enamik vegetatiivseid järglasi saab emapuult kaasa mädaniku, mida tekitab peamiselt ebatuletael. Esimestel aastakümnetel ei levi tüvemädanik eriti ulatuslikult, ent võtab võimust 30–40-aastastes puudes, põhjustades 50–70-aastaste leppade hukkumise.

Nii nagu enamik puuliike, on hall lepp tootlikum viljakatel liivsavi- ja saviliivmuldadel, aga kasvab ka kehvemates oludes. Hästi sobivad talle endised põllumaad, kus viljakas künnikiht tagab võsale kiire ja lopsaka kasvu. Ta on külmakindel. Hallil lepal elab palju putukaid ja seeni (vt. Eesti Looduse selle aasta augustinumbrist, lk.16–18 ja septembrinumbrist lk.14–18 – toim.), kuid metsakasvatajad pole seni pööranud erilist tähelepanu selle tõhusalt uueneva ja kiiresti kasvava puu kahjustajaile. Ei ole inventeeritud ka metsloomade kahjustusi. Ometi maitseb see puu nii põdrale, metskitsele kui ka hiirtele.

Hall lepp on tüüpiline pioneerpuuliik, seda mitte ainult lageraielankidel, põlendikel ja sööti jäänud põllumaadel: kogu Skandinaavias on ta tuntud ka kui jääaja järel vabanenud maismaa ja merest kerkivate alade esmaasustaja ning teistele puuliikidele mulla valmistaja.


Lepp toidab mulda lämmastikuga. Parasvöötme metsade kasvu limiteerib peamiselt mulla vähene lämmastikusisaldus ja selle kättesaadavus puujuurtele. Meie kodumaistest puuliikidest seovad lepad ainsana õhulämmastikku, kuigi mitte otseselt, vaid keerulise sümbioosi kaudu (vt. Eesti Looduse aprillinumbrist, lk. 24–25 – toim.). Seetõttu on halli lepa lehed kaks korda lämmastikurikkamad kui teistel kohalikel puuliikidel.

Puistu aineringes jõuab lämmastik mulda lehevarise ja surnud juurte kaudu. Leppade lehevaris on väga lämmastikurikas, sest erinevalt teistest lehtpuudest on neil lämmastiku retranslokatsioon enne sügisest lehtede varisemist väga väike. Retranslokatsioon tähendab toitainete liikumist lehtedest puu teistesse osadesse: okstesse, koorde, pungadesse, juurtesse. Eestis tehtud mõõtmiste andmeil võib hektar halli lepa võsa anda lehevarise kaudu mulda 60–75 kg lämmastikku aastas. Võrdluseks: metsa kunstlikul väetamisel soovitatakse kümneaastase kordusperioodi korral väetisnormi 100 kg toimeainet hektari kohta.

Halli lepa võimet rikastada mulda lämmastikuga on populaarteaduslikus kirjanduses vahel ka liialt võimendatud. Lepa parandavat toimet võib loota eeskätt “noortel” muldadel: seal, kus eelnev majandamisviis või kasvanud metsakooslus, näiteks mulla hapestumist ja toitainete väljauhtmist soodustav okaspuumets, on mullaviljakust vähendanud. Seevastu põllumaadel, mida on väetatud ja kus künnikihina on kujundatud viljakas huumushorisont, ei saa lämmastikusisalduse suurenemist eriti loota, sest mulla lämmastikumahutavusel on piirid. Arvestada tuleb sedagi, et ka lepad ise kasutavad sedasama lämmastikku, mis nende lehtede kaudu mulda on jõudnud.

Ent kui lepad põllumulla viljakust ka ei suurenda, siis igal juhul see ei vähene, piltlikult öeldes: lepiku all olev muld on just kui panka hoiule pandud. Kui põllumees seda taas vajab, siis on see alati võtta.


Kasvupind laieneb, juurdekasv on hea. Aastaraamatu “Mets 2001” andmetel hõlmasid hall-lepikud 2000. aastal 7,6% Eesti metsade pindalast ja 8% tagavarast. Seejuures on nende osakaal pidevalt suurenenud: 1958. aastal oli hall-lepikuid 3,7% metsade pindalast ja 1975. aastal 4,0%. Peale metsamaade ja mahajäetud põllumaade oli Eestis 1990. aastate algul 100 000 hektarit võsastunud alasid, kus üks peategelasi oli samuti hall lepp. Maareformi käigus maid üle mõõtes ja kasutusotstarvet kinnistades on need muudetud metsamaaks.

Hall-lepikute rohkus eramaadel on tingitud eelkõige põllumaade metsastumisest kase ja halli lepaga Teise maailmasõja järel. Võib arvata, et kasutusest välja jäävate põllumaade arvel suureneb hall-lepikute pindala veelgi. Kolmandik looduslikult metsastuvast 300 000 hektarist võib kujuneda hall-lepikuks.

Metsamaa on viimasel poolsajandil kahekordistunud valdavalt looduslikul teel, kuid inimene on kujundanud puistute koosseisu siiski teiste puuliikide kasuks, halli leppa tõrjudes ja teda teadlikult mitte majandades. Praegu toimuv on hüppeline ja vähemalt seni peaaegu reguleerimata. Hallile lepale on aga “stardipositsioon” soodne, sest eelmiste kümnendite jooksul on enamik metsalaamu saanud endale hallist lepast ääristuse. Sotsialistliku põllumajanduse ajal vallutas hall lepp ka põldudevahelised siilud ja tee- ning kraaviääred. Kui nüüd sellise ümbrusega põllumaa jääb pikemalt harimata, “valgub” lepp sinna nii juurevõsude kui ka seemnete abil. Siingi on kõik inimese teha: Euroopa Liidu dotatsioonid heinamaade kas või korra aastas üleniitmise eest võivad panna piduri hall-lepikute edasisele levikule.

Hall-lepikute keskmine hektaritagavara riigimetsades on 121 tm ja erametsades 150 tm. Võrdluseks: kõigi puuliikide keskmine hektaritagavara on riigimetsades 175 tm ja erametsades 180 tm. Hall-lepikud on keskmiselt 30 aastat vanad, nende aastane (mahuline) juurdekasv on suur. Koos kuuse ja haavaga kuulub hall lepp kõige produktiivsemate kodumaiste puuliikide hulka, võõrpuuliikidest konkureerib nendega lehis. Hall-lepikud saavutavad juurdekasvu maksimumi tunduvalt nooremas eas kui kuusikud või kaasikud. Lühikese raieringiga puuliigina sobib ta energiametsaks.

Metsamehed mõõdavad puude ja puistute juurdekasvu mahuühikutes. Kui aga arvestada puidu mahukaalu ja arvutada eri puuliikide puistutes produtseeritud kuivainet või hoopis lähtuda puidus seotud energiast, siis pole hall lepp enam nii silmapaistev. Kuivaine produktsioonilt on ta arukasega peaaegu võrdne, ent lühema raieringi tõttu võib maaomanik hall-lepikust tulu kiiremini kätte saada.


Kuidas teda kohelda? Möödunud sajandi algupoolel võttis talumees saunatagusest hall-lepikust igal aastal mõned jämedamad puud liha suitsutamiseks ja otsa ei saanud see lepik kunagi. Tänapäevases mõistes oli see otsingvalikraie ehk hooldusraie ülameetodil: lepikut majandati püsimetsana. See oli säästlik ja pidev metsandus ning küllap oli ka looduslik mitmekesisus sellises lepikus tagatud.

Istutatud või külvatud halli lepa tootmispuistuid Eestis seni pole, küll on aga naaberriikides rajatud katsekultuure võrdlemaks eri liikide sobivust energiavõsaks. EPMÜ metsakasvatuse instituudi esimesed halli lepa katsekultuurid pärinevad 1995. aastast.

Kõige tõenäolisem halli lepa kasutusala lähitulevikus on küte. Seega tuleb teda võrrelda teiste puuliikidega, eriti paju energiavõsaga. Hallil lepal on pajuistandike ees mitmeid eeliseid: pajuistandikele tuleb maapind ette valmistada, teha keemilist umbrohutõrjet ning putukate ja seenhaiguste tõrjet, nad vajavad ka väetist; hall lepp seda kõike ei vaja, nii pole ka keskkonna saastamist väetus- ega mürkainetega. Võib-olla tuleks tihti korduvate lõppraiete puhul (kui kogu puu koristatakse) anda siiski teatud väetusaineid, näiteks fosforit, või soovitada kaaliumirikas puutuhk metsa tagasi tuua.

Kõige lihtsam ja odavam ongi varuda lepapuitu lageraie teel ja jätta seejärel ala looduslikult uuenema. Uus põlvkond tekib valdavalt juure-, osalt ka kännuvõsudest. Noor võsa ei vaja hooldust või konkureerivate puu- ega põõsaliikide tõrjet, kuigi viljakatel kasvukohtadel võib vahel konkurendiks osutuda lopsaka kasvuga rohttaimestik. Sellegipoolest on halli lepa kasvatamiskulud (kultiveerimine, noorendike hooldus, hooldusraied) nullilähedased, jäävad vaid koristuskulud. Kui soovitakse elujõulist uuendust, siis ei tohiks raiuda vegetatsiooniperioodil, vaid novembrist aprillini. Ja vastupidi: kui tahetakse hallist lepast lahti saada, siis tuleks teda raiuda pärast lehtimist, kui on kasvanud noored võrsed, seega võimalikult palju varuaineid jõudnud maa-alusest osast maapealsesse; selliseid kurnavaid raieid tuleb korrata mitu aastat järjest.

Hall-lepikust saab puitu varuda ka hooldusraiega (harvendusraied) ja valikraiega. Kui valikraie on Eesti metsades nende liigilise koosseisu tõttu enamasti küsitav, siis just hall lepp oma suure elujõuga, vegetatiivselt uueneva ja mõõdukat varju taluvana sobib päris hästi püsimetsaks.

Hall-lepikute uuendamisel on mõeldav jätta loodusliku uuenduse soodustamiseks lageraiel seemnepuid ja kobestada maapinda. Juurevõsude teket saab edendada ka vana puu juuri vigastades.


Põhimure: kuidas puitu kätte saada. Kõige tõhusam oleks raiuda (niita) lepikuid samamoodi nagu pajuenergiavõsa. Raiering peaks sel juhul olema võimalikult lühike, ilmselt 6–8 aastat. Eesti talumehele on aga vastav koristustehnika liiga kallis ning eeldab, et koristatav ala oleks tasane (põllusarnane) ja puud-põõsad kasvaksid ridades.

Teine võimalus on määrata raiering pikem, 15–25 aastat, ja kasutada siis tavapärast metsatehnikat alates mootorsaest kuni harvesterini.

Kolmandana võiks rakendada valik- ja hooldusraie põhimõtteid: koristada üksikpuid või teha väljaraiet kitsaste veergudena. Ka sel juhul saab kasutada mitmesuguseid töövahendeid.

Teise ja eriti kolmanda variandi eelis on võimalus kasvatada osa puid jämedamaks ja turustada kütet halupuuna. Hakkpuit eramajade ja talude kütmisel suurtes kogustes lähemal ajal arvesse ei tule. Suurim mõju koristustehnoloogiale on riigi energiapoliitikal: kui fossiilkütustele rakendatakse saastemaks, tagab see küttepuidu konkurentsivõime turul. See aga tähendab, et kasutusele võivad tulla suure tootlikkusega masinad, mis hakivad puud raiekohal ja suudavad purustada kuni paarikümnesentimeetrise diameetriga tüvesid.

Hall-lepikute majandamist hakkab kindlasti mõjutama ka prognoositav lepapuidu kasutuselevõtt tselluloosi- ja paberitööstuses ning sellest tulenevad nõuded toorainele. Tehnoloogilised lahendused on olemas. Rootsis juba toodetakse, kuigi väikses mahus, lepast pakkepaberit.


Turbe- ja ajepuu. Senised põllumaade metsastamise kogemused näitavad, et esimene metsapõlvkond (eriti okaspuud) ei anna alati head tarbepuitu: puud on tihti okslikud, halvasti laasunud, kahjustatud juure- ja tüvemädanikest, eriti juurepessust. Hall-lepikut saab aga hõlpsasti kujundada mõne teise puuliigi puistuks, rakendades koridorkultuuride võtteid. Niisiis, kui majandus ei soosi enam energiapuidu kasvatust, saab metsaomanik viljakal kasvukohal kujundada oma lepavõsa ümber kuusikuks, tammikuks, saarikuks vms. Pioneerpuuliigina on hall lepp vahepeal parandanud teiste metsapuude kasvuolusid ning pakub noores eas külmahelladele okaspuudele turvet. Tammele võib hall lepp olla ka ajepuu, kes stimuleerib tamme kõrguskasvu ja aitab kaasa laasumisele.

Seega on hallil lepal nagu igal teiselgi meie looduses kasvaval puuliigil oma loodusväärtus ja ka kasutusvõimalused. Ta kasvab edukalt seal, kus inimene on senise maakasutuse unarusse jätnud. Loodust tuleb usaldada ja õppida säästvalt kasutama seda, mida ta meile pakub.



Hardi Tullus
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012