|
 |
|
| UUDISED |
|
|
Tööstusjääk võib puhastada reovett
Suurem osa Eesti umbes 800 ühiskondlikust olmereoveepuhastist on väikesed tavapärased betoonkestas biopuhastid. Neist enamik ei eemalda paraku reoveest toitaineid nii palju kui nõutud.
Sama probleemiga seistakse silmitsi ka mujal maailmas. Järjest enam suureneb vajadus vähekulukate ning keskkonnasõbralike puhastusmeetodite järele. Säärased võivad olla näiteks tehismärgalad ja pinnasfiltrid, mida maailmas ja Eestiski tarvitatakse üha rohkem.
Hiljuti Tartu Ülikoolis kaitstud Margit Kõivu doktoritöös katsetati vertikaal- ja horisontaalvoolulistes pinnasfiltrites kahte Eestis hästi kättesaadavat filtermaterjali: mineraliseerunud turvast ja hüdratiseerunud põlevkivituhka ehk tuhasetet. Labori- ja välikatseid tehti Järvamaal Väätsa prügilas ning Tapa linna reoveepuhastussüsteemi juures (Fotod 1, 2, 3).
Turvastest on seni reovee puhastamiseks kasutatud vaid vähelagunenud ehk nn. kasvuturvast adsorbendina raskemetallide eemaldamiseks. Hästilagunenud ehk mineraliseerunud turvast reoveepuhastuses siiamaani kasutatud ei ole, Eestis kasutatakse seda praegu vaid küttebriketi toorainena ja kütuseks katlamajades. Samas leidub meil suur kasutult seisev hästilagunenud turba varu, nimelt ammendatud turbamaardlates, kust ülemine, vähem lagunenud turba kiht on ära kooritud ja kasutusse võetud ning järele jäänud turbakihist kaevandamiseelsega samaväärset sood niikuinii ei teki.
Katsed näitasid, et hästilagunenud turvas eemaldab vertikaalvoolulistes pinnasfiltrites bioloogiliste, füüsikaliste ja keemiliste protsesside koostoimel prügila nõrgveest ja olmereoveest tõhusalt orgaanilisi aineid ja lämmastikku. Ometi jäi ainuüksi turbast reovee täielikuks puhastamiseks väheseks. Näiteks ei suutnud turvas pikaajaliselt eemaldada fosforit, küllastudes sellega suhteliselt kiiresti.
Liigne fosfor on üks pinnaveekogude eutrofeerumise peapõhjuseid ning seetõttu tähtis keskkonnaprobleem. Eutrofeerumise ehk veekogu toitelisuse suurenemise tõttu hakkavad veekogudes vohama vetikad, põhjustades hapnikupuudust ning mõjudes laastavalt muule vee-elustikule.
Fosfori eemaldamine reoveest on terav probleem kõikjal maailmas. Enamik reovee ja prügila nõrgvee puhasteid suudavad fosforist eemaldada ainult umbes kolmandiku. Fosforit on väga raske reoveest täielikult eemaldada biopuhastuse, st. mikroorganismide abil, seetõttu sadendatakse see enamasti välja keemiliselt. Suuremates puhastites lisatakse selleks reovette kalleid kemikaale, väikepuhastites ei ole neid aga mõtekas kasutada ei ökoloogilisest ega tehnilisest vaatevinklist. Tegu on väga kuluka ja energiamahuka protsessiga, mis nõuab peaaaegu igapäevaselt spetsiaalset tööjõudu ja kus tekkinud muda käitlemine on probleem omaette.
Fosforit eemaldava filtermaterjalina tehismärgalades ja pinnasfiltrites kasutatakse ja katsetatakse maailmas mitmesuguseid tööstusjääke, looduslikke ja tööstuslikult toodetud materjale. Näiteks Eestis ja Norras toodetakse sel otstarbel väga kalli ja energiamahuka tehnoloogia abil spetsiaalset kergkruusa.
Tartu Ülikoolis tehtud katsed näitasid, et fosforit eemaldavaks filtermaterjaliks sobib hästi hüdratiseerunud põlevkivituhk. Seda leidub Eestis külluses: põlevkivi põletades jääb umbes pool tuhana alles. Tuhk pumbatakse veega segatuna suurtele platoodele (nn. tuhamäed Ida-Virumaal), kus see hüdratiseerub ehk kivistub vee ja õhu toimel ning tekib kaltsiumirikas tuhasete. Hüdratiseerunud põlevkivituhale fosforirikast reovett lisades reageerivad kaltsiumi ioonid fosfaatioonidega ning saadusena settib lahusest välja raskesti lahustuv kaltsiumfosfaat.
Võrreldes teiste fosforit ärastavate filtermaterjalidega on hüdratiseerunud põlevkivituhk küllaltki soodne. Doktoritöö katsete jooksul see materjal igatahes ammendumise märke ei näidanud, ehkki täielik tõhusus saab selgeks alles pikemaajalisel kasutusel. Projekti raames uuriti ka fosforiga küllastunud tuhasette taaskasutuse võimalusi näiteks väetisena (siiamaani on tuhka kasutatud enamasti põldude lupjamiseks) ning esialgsed katsed näitasid, et tuhasettesse seotud fosfor on taimedele väetisena kättesaadav ning tuhasete ei ole keskkonnale ohtlik ka pärast reoveepuhastuses kasutamist.
Kokkuvõttes võib öelda, et kaheosaline, mineraliseerunud turbast ja põlevkivituhast koosnev puhastussüsteem tuleb hästi toime erinevate reoainete, eelkõige fosfori ja lämmastiku eemaldamisega ning orgaanilise aine lagundamisega, kasutades nii füüsikaliste, bioloogiliste kui ka keemiliste protsesside koostoimet. Kõige otstarbekam tundub olevat seade, kus horisontaalvoolulisele tuhafiltrile järgneb vertikaalvooluline turbafilter.
Senised katsed on kestnud vaid kuni aasta ning katseseadmed olid vaid kuni kuupmeetrise mahuga. Selleks, et lõplikult veenduda turba ja põlevkivituha sette puhastusomadustes tuleb uudne filtersüsteem proovile panna ka pikema aja jooksul ning täismõõtmetes prügila nõrgvee ja olmereovee karmis reaalsuses – töö selles suunas käib.
Margit Kõivu doktoritöö valmis Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis keskkonnatehnoloogia erialal prof. Ülo Manderi juhendamisel. Töö koos eestikeelse lühikokkuvõttega leiab veebiaadressilt: http://hdl.handle.net/10062/14856
Loe lisaks: Tööstusjääk võib puhastada reovett: http://www.ajakiri.ut.ee/830963
|
|
|
|
|
![[IN ENGLISH]](images/gb.gif)
![[SUMMARY]](images/gb_s.gif)
