Eesti Looduse fotov�istlus
2006/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2006/6
Vaabinas varises vanakurja varikatus

Uuest liivakivikoopast ei saa just sageli teada anda. Nivad ju kik koobaste teket soodustavad tegurid madalseisus olevat: nrgvett vhe, voolusooned ummistunud, maastik vsane, vanakuri rahulik ... Ometi mrkis tnavune kevadtalv pris uue, mtmetelt igati arvestatava koopassteemi avanemist. Viimane samavrne teade prineb 1961. aastast, mil pinnasetde kigus tuli ilmsiks Allikukivi koobas.

Uus liivakivikoobas asub Vrumaal Vaabina lhedal Hansimikko talu maadel, tpsemalt Antsla je vasakul kaldal Undruse niidu juures. Koopa avastas kohalik elanik Tarmo Saavel kllaltki juhuslikult: talle ji silma oruveerul maapinnas haigutav auk. Uudis levis mbruskonnas kiiresti. Arvestades, et lhedal asub muinsuskaitsealune kalme, tundus igati loogiline seostada maa-alust thimikku esialgu just muinasaegse matmispaigaga. Avastusest teatati ka Vru muinsuskaitseametile. Esimese pgusama uurimisretke tegigi Vaabinasse muinsuskaitsja Arnold Unt. Oma snul lootis temagi nha just inimtekkelist paopaika. Vaabinas see nii aga polnud.

Sufosiooniline koobas. Hansimikko talu maadelt leitud koobas on pritolult tpiline allikatekkeline ehk sufosiooniline nsus. Ka selle asukoht Antsla jeoru veerul on igati loogiline: koopa kohalt vis jkke kulgeda maa-alune voolutee. Nlvasisese vee vljaimmitsemist soodustab Undruse juures maapinna kallakus, mis kogub vett ulatuslikult alalt ja juhib selle kausja voolunva keskele.

Ilmselt hakkas koobas kujunema ammu: jjrvedest vabanemisele jrgnenud aastatuhanded andsid selleks piisava ajavaru. Selle ajaga on kik vimalik. Rbates teinekord liivakoopast vlja voolavat allikavett (muutud nooremaks, ravid silmi jne.) ei pane me ksikuid liivaterasid thelegi. Ometi on enamik sufosioonikoopaid sndinud just niimoodi: vesi uuristab avaust tera kaupa suuremaks ja htlasi sgavamale maapue. Langatused laest ja seintelt muudavad voolusngi, tekitavad ajutisi paisutusi. Lpuks leiab vesi ikkagi tee madalamale.

Kui koopa kujunemise aktiivseim aeg vis jda aastatuhandete taha ja seonduda mne niiskema kliimaperioodiga, siis just 2006. aasta talvel varises vi veeres koopaseinast allavoolu see otsustava kaaluga liivatera, mis oli seni koopalage toestanud. Ja sellest piisas, et koopasse juaks esimest korda (?) pevavalgus. Arvatavasti leiavad nd selles sobiva talvituskoha ka nahkhiired: vhemasti selleks ajaks, kui koopa suu jb avatuks.


Kolmekiguline ssteem. Koobast kidi mtmas ja plaanistamas 13. veebruaril. Tegemist on ilmeka, loodusliku sufosiooni kigus (allikas kannab liivaosakesed maa alt vlja) tagajrjel tekkinud Kesk-Devoni ladestiku Burtnieki lademe liivakivikoopaga. Kenasti joonistub vlja pikem phikik, mida mda on phjavesi voolanud Antsla je suunas. Phikigu kogupikkus on ligikaudu 35 meetrit, millest peaaegu 21 meetrit saab lbida inimene. lejnud 14 meetrit on aga kttesaamatu ning mdetud laserkaugusmtjaga. Kigu keskmine krgus kndib pooleteist meetrini.

Koobastiku silmapaistvaim osa on viie meetri krgune vlvikujuline grott. Eesti oludes on see mtmetelt erakordne. Tenoliselt on grott kujunenud lhede ristumiskohale. Liivakivi peal on varingukohas nha ligikaudu 1,7 meetrit prastjaegseid setteid (moreen).

he krvalharu pikkus ulatub ligikaudu viie meetrini (mdetud laserkaugusmtjaga), roomama sinna ei pse ning kik tenoliselt lpeb langatuslehtriga oru veerul. Eeldatavasti on kunagi sealtkaudu vlja immitsenud allikas. Teine krvalkik, pikkusega 12 meetrit, nitab samuti veevoolu liikumise suunda. Nende kolme kigu ristumiskohale tekkiski krge laega koobas ja hiljem langatus, mis koopa lae avas.

Ehkki kigud on praegusajal kuivad, vis neid kujundada vaid liikuv phjavesi. Koopa markantsust vhendab kikudes ja prandale varisenud liiv, mistttu esmapilgul ei paista selle tegelikud mdud vlja.

Peakoopast mnikmmend meetrit eemal peaaegu oru phjas vljub teine, tenoliselt hilisema aja allikas. Oru veerul, allikast paarsada meetrit kaugemal koopaga samal krgusel asub veel ks langatuslehter, mis viitab seal olnud omaette koopale.


Kas suurim liivakivikoobastik Eestis? Vaabina, igem oleks kll Hansimikko peakoobas, on mtmetelt Eesti omasuguste seas kllaltki thelepanuvrne. Krguse poolest (kuni 5 m) vib seda vrrelda Maimu koopaga Viljandimaal vi Neitsikoopaga Ahja je res. Sama vib elda ka kikude kogupikkuse kohta (ligikaudu 50 m): Hansimikko koopale on ligilhedane eelkige Allikukivi koobastik.

Koobaste kohta kivatest nitajatest on meil paremini les thendatud pikima kigu ulatus [1]. Ilmneb, et Hansimikko koobas oma 30-meetrise peakiguga on meie Devoni-koobaste seas kolmandal kohal: esimene on Lopa 37 m, teine Allikukivi 33 m. Vrumaa looduslikest koobastest on ta aga suurim. Ja kui arvestada kikide kikude vlispiiri sisse jvat ala, siis asub Hansimikkol Eesti suurim looduslik liivakivikoobastik.


Koobast varjutab saladuseloor. Koopa seintel oli selgelt nha hulgaliselt rebase knejlgi kohtades, kus loom oli tahtnud maa-alt vlja pseda. Kuid hpata peaaegu seitsme meetri krgusele maapinnale on kllaltki vhetenoline. Koopast ei nnestunud aga korjust leida. See seik vihjab, et kuskil vib olla veel mni vike vljaps.

Omamoodi salapra lisab Hansimikko koopale ka pstloodsel sisenemisel lbielatu. Maapinnalt koopa keskel asuva liivakuhiku otsa pseb seitsme meetri pikkuse redeliga. Meie esimesel katsel lagunes kokkupandud redel kaheks alumine ots kukkus koopasse ja ktte ji vaid lemine osa. Oli tkk tegu, et sisse kukkunud redelipoolt ktte saada. Tegevus sarnanes kalapgiga: kas nnestub konks lpusele taha haakida vi mitte. Kui redel lpuks ktte saadi ja koopasse laskusime, selgus, et vanakuri oli siit ammu lahkunud. Kllap ehmatas tedagi ootamatu pevavalgus.



Andres Tnisson, Ain Vellak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012