Tänavu möödub 105 aastat Nils Adolf Erik Nordenskiöldi (1832–1901) surmast. Eeskätt Kirdeväila avastajana tuntud mees on meile pärandanud hindamatu kaardikogu.

Igaüks, kes vanade kaartide vastu huvi tunneb, leiab õige pea viiteid Helsingi ülikooli raamatukogus asuvale Nils Adolf Erik Nordenskiöldi kaardikogule. Tuntud reisimees, Kirdeväila avastaja, geoloogia- ja mineraloogiadoktor oli ka esimene tõeliselt suur kaardikoguja ja kartograafia ajaloo teaduslik uurija.

Nordenskiöldi vanade kaartide, geograafiaraamatute ja haruldaste reisikirjade kogu, mis hõlmab nelisada meetrit riiulipinda, on Helsingi ülikooli raamatukogu suurim aare ja kuulub UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Need materjalid kajastavad inimkonna üha laienevaid teadmisi aastasadade jooksul: antiigist kuni Antarktika avastamiseni.

Põhjaalade uurija. Helsingis sündinud soomerootslane oli sünni järgi Vene riigi alam. Üliõpilasena tehtud läänemeelsete sümpaatiaavalduste tõttu saatis tsaar Aleksander II ta 1857. aastal maalt välja. Oma edasise teadlaseelu elas Nordenskiöld Rootsis, oli Stockholmi loodusmuuseumi mineraloogiaosakonna juhataja ja mineraloogiaprofessor.

1858. aastal, 26-aastasena, võeti ta Rootsi kuningliku teaduste akadeemia liikmeks ning aastal 1860 sai Rootsi kodakondsuse. Peterburi teaduste akadeemia välisliikmeks valiti ta 1879. aastal. Nordenskiöldi nime kannab Kara meres Taimõri poolsaare lähedal asuv 90 saarest koosnev saarestik.

Nils Nordenskiöld taotles koos oma naise Annaga, kes oli pärit Mannerheimist, korduvalt õigust kodumaale naasta. Kuid hoolimata tema teaduslikust tunnustusest see poliitilistel põhjustel ei õnnestunud.

Teadusekspeditsioone polaaraladele alustas ta 1858. aastal. Oma kümne reisiga, viimane neist 1885. aastal, pälvis ta rahvusvahelise tuntuse. Kuid maailmakuulsuse saavutas Nordenskiöld seiklusliku uurimisretkega vaalapüügilaeval Vega: aastail 1878–1879 suundus ta piki Siberi põhjakallast kuni Beringi väinani ja sealtkaudu Jaapanisse. Vega retkest avaldas ta aastatel 1882–1887 viis köidet teaduslikke vaatlusi ning tema hea teadlasmaine süvenes veelgi. Reisist ja talvitumisest igijääs, vaid kahe päevateekonna kaugusel vabast veest, kirjutas ta kaheosalise reisiraamatu. See hästi illustreeritud teos avaldati kõigest mõne aasta jooksul kolmeteistkümnes keeles. Raamatus ei kirjeldanud Nordenskiöld mitte ainult oma isiklikke reisielamusi, vaid viitas ka kõigile Põhja meretee avastuskatsetele alates 1500. aastast.

Merereisidel kandis Nordenskiöld kaasas vanu kaarte, maateaduslikke raamatuid ja ka reisikirju uuritava ala kohta. Nende lehekülgedele pani ta tihti kirja tähelepanekuid ja asjakohaseid võrdlusi autorite väidetega.

Huvi kaartide vastu. Juba esimestel ekspeditsioonidel Teravmägedele 1850. aastate lõpul sai alguse Nordenskiöldi huvi uuritava piirkonna kaartide vastu. “Vega” raamatu müügitulust saadud rahaga alustaski ta kaartide kogumist. Peagi sai sellest tema suurim kirg ja kaartidest üks maailma mahukamaid ning hinnatumaid kogusid.

Esialgu oli Nordenskiöldi siht koostada võimalikult täielik enne 1570. aastat välja antud kaartide ja käsikirjaliste geograafiaraamatute kogu. Iseäralikku huvi tundis ta Arktikat käsitlevate kaartide, reisikirjelduste, teaduslike raamatute ja etnograafiliste esemete vastu. Kuid hiljem laienes see kõigile enne 1800. aastat avaldatud materjalidele.

Kuigi Nordenskiöld polnud ajaloolane, lõi tema süstematiseerija- ja teadlasloomus välja ka vanade kaartide kogumisel. Ta säilitas kõik antikvariaatide müüginimekirjad ja kviitungid ning kaartide ostul tellitud ja kasutatud bibliograafilised nimekirjad. Tihtilugu lisas ta neile haruldase kaardi või raamatu juurde kuuluvaid arvamusavaldusi ning kaartide saamis- ja leidmislugusid. Seetõttu võime lugeda 1475. aastal Veneetsias trükitud esimese, kuid ilma kaartideta Ptolemaiose “Geograafia” sisekaanelt Nordenskiöldi omakäelist märkust: “ostetud Pariisis, nov. 1881”. Selle alla on lisatud, et teos oli Leo Olschki antikvariaadis müüdavate raamatute XLIIII (nii oli tähistatud algallikas) loendis kirjas kui mittetäielik, ja et tegelikult on see “haruldasem kui valge ronk”.

Väärtuslikud teosed. Nordenskiöldi eesmärk kaarte kogudes oli uurida geograafiliste teadmiste levikut, jälgida uute alade kaardistamist ning kartograafia arengut. Sedamööda sai innukast kaardikogujast kartograafia ajaloo uurija. Peatselt sai selgeks, kui raske on selle alaga tegelda: tollal polnud süstemaatilist ülevaadet kaartidest, nende autoritest, kaardistatud piirkondadest ega kartograafia arengust läbi aegade. Varasemad katsed tutvustada vanu kaarte faksiimileväljaannete kaudu olid kas ilma kommentaarideta (Jomard ja Santarém) või süsteemitud faktikogumid (Lelewel). Et selgitada seda valdkonda laiale uurijateringile, koostas ta omal kulul kaks kartograafia ajalukku jäävat teost.

Esimene neist, “Facsimile Atlas”, ilmus 1889. aastal. Peagi sai sellest teadusliku kartograafia ajaloo oluline alustala. Atlas sisaldab 165 kaarti, neist 80 on esitatud originaalsuuruses. Trükkimisel kasutati tolle aja tehnika viimaseid uuendusi, mistõttu on see teos oluline kartograafia ajaloo uurimises praegusajani. Kuigi paljud Nordenskiöldi tekstidesse kirja pandud teooriad ja seisukohad pälvisid kartograafia asjatundjate laialdast kriitikat, on see kaardikogu siiani kõrgelt hinnatud. Atlase kokkupanek andis omajagu teadmisi ja kogemusi, mis aitasid tal koostada vanade merekaartide atlast. Kaante vahele jõudis Nordenskiöld uurimus kogu Euroopas laiali olevatest kaartidest: 1897. aastal ilmus Stockholmis teos “Periplus. An Essay on the Early History of Charts and Sailing Directions”. See mahukas ja põhjalik töö on vähemalt niisama tähtis kui kaheksa aastat varem ilmunud “Facsimile Atlas”. Suurem osa neis teostes olevatest kaartidest pärines tema erakogudest.

Nordenskiöldi isiklik raamatukogu sisaldab 123 inkunaablit (enne 1500. a. trükitud raamatut), üle 80 eksemplari vanu raamatuid Ameerika kohta, geograafiakirjanduse manuskripte alates 1300. aastatest, üht maailma suurimat ja täiuslikumat Ptolemaiose teoste kogu. Peale nende veel Münsteri, Olaus Magnuse, Apianuse, de Jode, Orteliuse, Waghenaeri, Mercatori, Blaeu, Janssoniuse, Homanni, jt. kaarte ja atlasi ning kokku üle 24 000 enne 1800. aastat trükivalgust näinud kaarti.

Kaardikogu müügiks. Teadmata põhjustel otsustas Nordenskiöld 1899. aastal üle kolme aastakümne süstemaatiliselt arendatud kaardikogu maha müüa. Kuid keeruliste müügitingimuste ja väärtusliku kogu väga kõrge hinna tõttu oli müük tegelikult võimatu. Nordenskiöld seadis oma testamendis kaardikogu ostjale ranged tingimused: tema kollektsioon peab jääma tervikuks, ühtki selle osa ei tohi eraldi müüa, kogu peab kandma A. E. Nordenskiöldi nime, seda peavad saama kasutada kõik teadlased üle maailma ning – ettekirjutustest ehk kõige olulisem – tuleb valmistada ja avaldada täielik kataloog.

Uudis Nordenskiöldi kogu võimalikust müügist leidis Rootsi akadeemilistes ringkondades laialdast vastukaja: arutati, kuidas seda osta ja jätta Rootsi. Paraku vajalikku raha kokku ei saadud.

Pärast Nordenskiöldi surma astus Helsingi ülikooli professor Johan Axel Palmén samme, et osta teaduslikult ainulaadne hindamatu väärtusega kaardikogu Soomele. Selles tehingus oli oluline osa Nordenskiöldi perekonnatuttaval professor Leo Mechelinil. Siiski olid Helsingi ülikooli võimalused omandada suurkogu napid. Tuge pakkus ka Soome senat ja puudujäävat osa otsustati paluda tsaar Nikolai II käest. Tsaari toetusega saadigi summa kokku.

Vastuses abipalvele lausus Tema Majesteet Nikolai II, kui väga talle meeldib kaardikogusse kuuluv Baselis 1538. aastal Sebastian Münsteri välja antud ja 19 tolle aja kaarti sisaldav Solinuse raamat “Polyhistor”. Nende kaartide hulgas oli ka üks varasemaid ja haruldasemaid Euroopas välja antud Venemaa kaarte (1532), mis oli kuulus selle poolest, et jõgede voolusuunad olid õigesti märgitud. Pärast seda, kui toetussumma kätte saadi, küsiti Anna Nordenskiöldilt luba kinkida haruldane raamat tsaarile. Annetatud raamatule polnud lihtne leida asemikku: alles kolmas pakutud raamat oli täielik. Kuid tänu soomlaste diplomaatlikule tarkusele on Helsingi ülikooli raamatukogul üks maailma suurimaid ja väärtuslikumaid kaardikogusid.

Kataloogi valmimislugu on pikk. Kallis kaardikogu jõudis täies koosseisus Helsingisse koos omaniku koostatud esimese kaart-kataloogiga. Soomes asuti kollektsiooni ümber korraldama ja aastaks 1916 oli see trükivalmis. Paraku sai järgnevate aastate sündmuste tõttu nii Soomes kui ka maailmas kataloogi taas koostama hakata alles Teise maailmasõja järel – pärast seda, kui 1968. aastal sai tasutud reparatsioon Nõukogude Venemaale. Ent kataloogimissüsteemid olid selleks ajaks juba niivõrd täiustunud, et kogu tööd tuli uuesti alustada.

Nordenskiöldi viimase tingimuse suutsid Helsingi ülikooli raamatukogu töötajad lõplikult täita alles 1995. aastaks. Ann-Mari Mickwitz, Leena Miekkavaara ja Tuula Rantanen tegid kaardikogu neljaosalist kataloogi üle kümne aasta: 1979–1989. Neljale paksule köitele lisandus 1995. aastal veel viies osa, mille on koostanud Cecilia af Forselles-Riska.

Nordenskiöldi kaardikogu kataloogi viies osa on kaheköiteline raamat, mis sisaldab kõikidel kaartidel leiduvate kohanimede registrit. Registri abil on võimalik ilmatu suurest kogust leida kaarte ka regiooni või kohanime järgi. Enamik nimesid tegi kindlaks C. af Forselles-Riska Pariisi ja Londoni kaardikirjastustes, vaid mõnesaja päritolu jäi selgitamata. Suure kataloogi viies osa on välja antud inglise keeles, seda on kerge kasutada ja selle abil võib selgitada ning uurida kartograafia ajaloo laiahaardelisi küsimusi. Selle kergesti käsitatava ja väga väärtusliku kataloogi kõik osad on olemas ka Tartu ülikooli raamatukogus.