Eesti Looduse fotov�istlus
2010/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti looduskaitse 100 EL 2010/12
Johannes Maide sjaeelse looduskaitse mees number kaks

Looduskaitse juubeliaastal on kohane meenutada meest, kes kuldsetel kolmekmnendatel tegutses Gustav Vilbaste abilise ning olulise taustajuna riigiparkide valitsuse (RPV), hiljem loodushoiu- ja turismiinstituudi (LTI) koosseisus. Johannes Maide pole kll nii tuntud kui tema vanem kolleeg, ent kuna toona olidki need kaks meest meie ainukesed n.-. kutselised looduskaitsjad, siis etendas Maide igal juhul thtsat rolli.

Johannes Voldemar Maide (1893−1944) kokkupuuted looduskaitse-ametiga said alguse 1934. aasta suvel, kui ta kutsuti praeguses mistes hallatava riigiasutuse − Kadrioru pargi teenistusse. Samal aastal oli eriseaduse alusel loodud Kadrioru valitsemise komitee, mis hakkas korraldama meie esinduspargi uuestisndi.
Komitee oli palganud uueks Kadrioru valitsejaks Peeter Ptsi, kes omakorda kujundas oma meeskonna. Pts tundis Maidet nende histe pingute ajast Tartu likooli geograafiaosakonnas. Kuna Maide oli varem pidanud riigiametit (pllutministeeriumis) ja htlasi olid tal Eesti turistide hingu sekretrit kogemused, oli ta igati sobiv uue lesande tarvis.

Oma esimesi tkuid kastellaani majas (Koidula 34, praegune Ed. Vilde muuseum) on Maide talle omasel muhedal viisil tagantjrele kirjeldanud nii: Mni samm temast (sekretr Linda Roosipld) edasi istub keskealine mees tehniline jud Johannes Maide ja vtab kokku ksikutele paberilipakatele, tihti pliiatsiga kirjutatud arveid. Ta on peale oma paljutleva, salaprase nimetuse muu seas ka veel laekur, majanduslem, joonestaja ja samuti asjaajaja. Nd asetab ta ksikud paberid lksu vahele, paneb need kaustiku vahele ja lkkab lauasahtlisse. Vtab siis rahakassa ja laeka, s.o. taskust vikese rahakoti ja loeb selles leiduvaid sente ... [15]. Esimesel taastal tegeleti vaid Kadrioruga.

Asjaajaja-laekur. Ametkondliku reformi ehk RPV loomise jrel 1935. aasta kevadel jtkas Maide samas kohas, ent uues asutuses asjaajaja-laekuri ametikohal. Tal tuli tita mitmesuguseid kohustusi, mis olid seotud parkide halduse, tprojektide tellimise, ehitusksimustega jne.
Esialgu kuulus RPV vimkonda vaid kolm pargiansamblit: Kadriorg, millest asutuse tegevus oli eelmisel aastal alguse saanud, Keila-Joa ja Oru. Riigiparkide valitsemise seadus oli jtnud otsad lahtiseks: asutuse tpld ja laienemine polnud tpselt kindlaks mratud. Seetttu hakati htlasi mtlema teiste, eelkige ldsusele huvi pakkuvate parkide, edaspidi huvivrsuste ja siis juba loodusmlestiste peale.
Energiline ja tulevikku vaatav direktor, kellel oli riigivanema tugi, kohustas Johannes Maidet tegema eeltid, et korraldada varem tervishoiukaitse alla vetud suvitus- ja ravitsuskohti (umbes 70). Need alad olid kll seadusega mratud, ent sna unarusse jetud ja omavalitsuste huvisfrist vljas. Jrelevalve nn. tervishoiuparkide le oli sotsiaalministeeriumi kohustus, kuid too ei olnud selleks valmis. Pts ngi siin kindlasti ka vimalust oma thtsust suurendada.
Kui RPV-s loodud pika nimega Phajrve valitsemise ja kasutamise selgitamise ning tervishoiukaitse alla vetud suvitus- ja ravitsuskohtade korraldamise ksimuste selgitamise komisjon arutas 20. juulil 1935 asjakohaseid teemasid, pidas Maide komisjoni esimehe Ptsi soovil ettekande. Ta ksitles nii tervishoiu kui ka turismi seisukohalt olulisi paiku, mis oleks soovitatav vtta RPV haldusse.
Johannes Maide soovitused maakonniti olid jrgmised: Harjumaa: Jgala-Juga, Kostivere urked, Kuimetsa koopad, Hara saar; Virumaa: Neeruti med, Porkuni mis ja park (30 ha), Voka mis (20 ha), Kotsuvere mis, Merikla suvituskohad, Vaivara Sinimed, Vidriku mis, Toolse lossi varemed; Lnemaa: Vigala ordulossi varemed, Puhtulaid; Saaremaa: Kuusnmme mis, Vaika saared, Abruka, Kesselaid, Kaali kraatrid, Linnuse linnamgi Muhumaal; Prnumaa: Karksi ordulossi varemed, Tori prgu, Uulu mis; Viljandimaa: Sinialliku mbrus, Pltsamaa piiskopi loss, Lembitu linnamgi, Tarvastu ordulossi varemed; Tartumaa: Laiuse ordulossi varemed, Vapramgi, Arukla koopad, Vike Munamgi; Valgamaa: Helme ordulossi varemed, Barclay de Tolly hauakabel Jgevestes; Vrumaa: Vllamgi, Vastseliina lossi varemed, Viitina jrv; Petserimaa: Vana-Irboska kindluse varemed [1].
Loend ei sisaldanud mnda huvivrsust ilmselt seetttu, et neil oli hea peremees ja probleeme polnud ette nha. Komisjon otsustaski tookord, et RPV peaks vtma osa vljaspool linnu asuvaid tervishoiuparke, looduskaitse alla kuuluvad alad ning turismi alal thtsad ja looduslikult ilusad kohad enda hallata.
Maide ettepanekuid kuulanud koosolekul kalduski vaekauss selle kasuks, et ka teised ametkonnad hakkasid RPV-s ngema riikliku looduskaitse, edaspidi ka turismi tulevast keskasutust. Meenutame, et just samal ajal, 1935. aasta suvel-sgisel tegeldi Teodor Lippmaa koostatud looduskaitseseaduse kavandiga ning keskasutuse ksimus tuli otsustada.
Peagi sai Johannes Maide sama komisjoni liikmeks ning judis koos kaasliikmete Aleksander Suure (RPV sekretr, hilisem parkide inspektor) ja Vrdi Vellneriga (siseministeeriumi omavalitsuste osakonna inspektor) Taevaskoja suvituskoha probleeme vaagides jreldusele, et iguslikult on seal keeruline tagada kaitset: Kuna Riigiparkide valitsemise (RT 1935, 39) ning Suvitus- ja ravitsuskohtade seadused (RT 1925, 109/110) ei lahenda kiki loodusvarade kaitseksimusi, siis tuleks asuda erilise looduskaitse seaduse vljattamisele. [---] Meil on ka juba 1929. a. ttatud vlja looduskaitse eelnu, kuid senini ei ole seda suudetud siiski ellu viia [2].
Et haridusministeerium ja loodusuurijate selts samal ajal juba ttasid seadust vlja, siis saab kolme mehe laltoodud seisukohta tlgendada soovina kiirendada seaduse vastuvtmist ja rhutada mnetist ummikseisu.

Kolleegid Vilbastega. Sama aasta sgisel sai Maide direktorilt korralduse koondada andmed tervishoiu kaitse alla vetud suvitus- ja ravitsuspaikade kohta hte kausta. Ta titis nude, ent otsused parkide vimaliku levtmise kohta pidi edaspidi tegema Gustav Vilbaste, kes alates 1936. aasta 15. veebruarist oli ttanud hiljuti loodud ametikohal looduskaitseinspektorina. Ta kavatses pargid botaanilisest seisukohast le vaadata ning alustas tid sama aasta suvel.
Maide jtkas RPV-s asjaajaja ametikohal, Vilbaste tulek thendas eelkige seda, et looduskaitse alal tegutses nd autoriteetne ametnik, keda tuli vajaduse korral abistada. Nad olid tuttavad juba 1920. aastate algusest, mil lvisid nii likooli- kui ka turismiringkondades. Niteks olid nad mlemad tegevad Eesti kirjanduse seltsi kodumaa tundmappimise toimkonnas.
Jrgmised neli ja pool aastat ttasid mehed krvuti. Formaalselt oli Vilbaste krgem riigiteenija, Maide lihtsam ehk vabateenija, mis thendas umbes kahe ja poole kordset palgaerinevust. Vormiliselt allus Maide Vilbastele, sisuliselt aga ttati ksteist austava ja tiendava tandemina.
ldiselt valitses meeste vahel kindel tjaotus. Vilbaste hool oli objektide kohapealne levaatus, kavade ja juhendite koostamine, suhtlus usaldustegelastega ja propaganda. Maide valmistas ette materjale looduskaitse-, hiljem loodushoiunukogu koosolekuteks, oli nendel koosolekutel enamasti protokollija, koostas kalkulatsioone objektide thistamise kohta, otsis andmeid kinnistu nimetuse ja omanike kohta, joonistas mber skeeme ja tegeles muu asjaajamisega. Niteks tegi Vilbaste 1936. aasta septembris Maidele lesandeks nutada kahe ndala jooksul vlja kikide likooli instituutide esitatud looduskaitset vrivate maa-alade katastriameti andmed [3]. Ametlikele kirjadele pidid nad korra kohaselt mlemad alla kirjutama.
Eelkige kaitse alla vetavate objektide tttu oli keskasutuses ha rohkem td. Eriti kiireks lks Rava tammikuga (oodata oli raiet), millest veidi hiljem sai esimene riiklikkusse registrisse kantud kaitsealune objekt. 20. mrtsil direktorile tehtud ettekandes leidsid Vilbaste ja Maide, et tammed on Jrvamaal vrdlemisi haruldased puud, ning et vanemad tammed viksid olla tulevastele plvedele loodusmlestusmrkideks endisest taimkattest. Nad pooldasid puude kaitse alla vtmist metsalem Eichhorni mrgitud alal.
Johannes Maide tegi ka ise nukogule ettepanekuid he vi teise objekti kaitse alla vtmise kohta. Vahel tuli neil koos Gustav Vilbastega kokku puutuda ka (iseenda) tervisekaitse probleemidega. Objektide levaatust ja vlitid segas teinekord mni ootamatu seik. Nii oli Maide pidanud nu loomaarstidega ja koostas 1939. aastal levaate loomade, eriti koerte trjeainetest, pidades otstarbekaimaks puhast trpentini [2].
Augustis 1936 tegi Maide direktorile ettekande allikate uurimise kohta. 1470 ankeedist oli RPV-sse tagasi saadetud 1118, s.o. 80%, mida ettekandja hindas tiesti rahuldavaks. Ankeedis ksiti allika nimetust, iseloomustavaid andmeid, vee lbijooksu (liitrit tunnis), erilisi omadusi jms., kokku oli ksimusi 14. Ankeetide phjal laekus teateid le 3700 allika kohta. Maide tegi seejrel ettepaneku jtkata uurimistd keemilise analsi tasemel. Paraku polnud RPV-l raha, et tellida hulgi analse.
Allikate uurimise oli algatanud inspektor Vilbaste, kes kirjutas sel teemal hiljem mitu kokkuvtet. Ent algandmed oli kogunud ja ette valmistanud Maide [16]. Silinud on niteks Vilbastele esitatud Maide aruanne, millest nhtub, et ta on pidanud sisevete uurimise broo direktori August Velneriga nu, kuidas mta allikate tootlikkust [4].
Suuremaks oma teemaks kujunes Maidel Eesti tervisemuda levik ja kaitse. Tervisemuda vljavedu (ehkki koguseliselt vga vike) hakkas 1930. aastatel hirima eelkige tervishoiuringkondi, misjrel Eesti Punane Rist tstataski mureksimusena vajaduse vtta tervisemuda riikliku kaitse alla. RPV ankeedi ja uuringute tulemusena tehti nimekiri 15 merealast, mis vetigi 1939. aastal kaitse alla [14].
ks phjus kaitsta ravimuda leiukohti vis olla ka soov hoida rahvuslikku toorainet vltsimise eest ja kehtestada selle mgi monopol. Nagu nhtub Maide artiklist, oli vljaveetava muda osakaal 1930. aastatel siiski vaid ligi tuhandik sellest, mida kasutasid kodumaised raviasutused.

Arvud ja numbrid. Kirjamehena oli Maide, eriti Vilbastega vrreldes, kllalt tagasihoidlik. Samas oli tema vaatenurk oli enamasti originaalne ja tundub, et teda ei paelunud vimalus lihtsaid nupukesi vorpida.
Olles ldiselt harjunud ttama numbritega, vttis ta kord kokku looduskaitseregistris olevate rndrahnude massi (arvestades rahnu ruumala ja graniitkivi erikaalu 2,3) ning jrjestas nii kivid, kui ka maakonnad kivimassi alusel. Vrdlusena ti ta esile, et suurima Vaindloo saare rndrahnu kaal knib 2531 tonnini ja et kivi raveoks kulub 149 kaubavagunit ( 17 tonni). Et Vaindloo rahnu mtmistulemusi on hiljem korrigeeritud, pole siinkohal oluline. Maidele oli omane alati otsida vrdlusvimalust: kaitsealuste kivide turuvrtus, arvestatuna kuupmeetrite jrgi, oli tema hinnangul umbes 80 000 krooni [13].

Viimane vaatus. Murranguline 1940. aasta oli prdeline ka Maide elus. Kuna LTI lpetas tegevuse, nimetati ta sotsiaalminister Neeme Ruusi kskkirjaga alates 5. juulist 1940 vabaaja veetmise, kehakultuuri ja turismi talituse sekretriks. See asutus pidi jtkama LTI td eelkige turismi ja kodukaunistamise vallas. Asutuse juhiks sai endine LTI turismiinspektor Paul Randpld.
Maide ji elama oma korterisse, mis asus tkohaga samas majas (Koidula 23). Napilt kolme ndala prast aga arreteeriti ta kaebuse alusel. Phjusi pole raske aimata: kontaktid terakonnaga (sdistusaktis: esseeridega), osavtt Vabadussjast ja selle eest saadud II liigi 3. jrgu Vabadusrist, ttamine varasemais ameteis, ka turistide hingus, mis ilmselt thendas spionaai vimalikkust. Ehk oli oma osa ka riikliku autasuna plvitud looduskaitsemrgi III jrgul (selle said ldse 15 inimest).
Sdistus kontrrevolutsioonilises tegevuses oli aga ilmselt liiga lennukas ning mees vabastati kolme kuu mdudes. Johannes Maide tegevuse kohta sja-aastail pole erilisi mrke. Rinde lhenedes ritas ta kodumaalt lahkuda. Endine sstamatkaja ja suur meresber sattus saatuse tahtel laevale Moero, mille Vene lennukid uputasid 22. septembril 1944 Ventspilsi lhedal. Koos Maidega leidis tookord mrja haua vhemalt 2700 inimest. Alates 2006. aastast on koos teiste Vabadusristi kavaleride ja sjaohvritega ka Johannes Maide nimi jdvustatud mlestusplaadil Tori kirikus.

Laialdased huvid. Maide huvidest ja eraelust teame eelkige tema kirjatde phjal. Kindlasti polnud ta n.-. tavaline kontoriametnik, ehkki asjaajaja nimetus justkui viitab sellele.
Johannes Maide oli prit Tartust tisleri perekonnast. Lpetanud gmnaasiumi hoopis Kuressaares, ppis ta Tartus nii arstiteadust (19151917) kui ka geograafiat (19201932), jttes stuudiumi ometi lpetamata. Kllap arstipingute tttu sattus Maide Vabadussjas laevaarstiks: ta teenis kaks aastat velskrina kahuripaat Lembitul, millega osales ka Utria dessandil.
Sjasndmusi ja -kaaslasi on Maide mitmel puhul meenutanud oma legendaarses mber-Eesti sstamatka kirjatkis (ilmunud 1920. aasta juulis-augustis jrjejutuna ajalehes Vaba Maa, eraldi raamatuna 1934). KAART MATKAST Tema muljed on edasi antud elava sulega, stiilinitena kirjeldus Prnu je kallastel elavate inimeste kohta: Vndrikud on tsedamaid, omaprasemaid Eesti tpe oma originaalse mttelaadi, tahaksin elda veidi jonnaka, kuid siiski sobiva iseloomu tttu, kes, kord Vndrast vrsunud, kannavad surmani enesega vndralist mttelaadi, Vndra kombeid, harjumusi ja vndralist, tugevat kodumaa-armastust.
Maide matkakirjeldused Petserist Praagani ja sealt Vasknarvani on avaldatud ka Tartu turismihingu vljaandes Turist Kagu-Eestis (1923).

Geograafialipilasena pidas Maide 1921. aasta kevadel seminariettekande rannajoone sekulaarsetest (pikaajalisest) kikumistest ja nende geomorfoloogilistest tagajrgedest. Sama aasta suvel kogus ta Gran seminarist osavtjana materjali Maarja-Magdaleena kihelkonna kohta ning esines sel teemal seminaris ettekandega. Maide osalust algandmete kogumisel on mainitud hilisemas koguteoses Tartumaa (1925), kus tema kogutut olid tdelnud Edgar Kant ja Eduard Markus.
Aasta prast osales Johannes Maide professor Johannes Gabriel Gran algatatud linnauurimise toimkonna ts, aidates korraldada Tartu liiklusloendust. Toonase lipilase populaarses vormis tehtud kokkuvtet [6] sellest huvitavast, le 140 kaastudengi hlmanud loendusest on hiljem nimetatud esimeseks ksitluseks meie linnade tagamaa kohta [5].
Veidi hiljem koostas ta Kesselaidu ksitleva lhiuurimuse, kus loodis vlja saare krgeima punkti ja tegi thelepanekuid meretaseme sltuvuse kohta tuulest [7]. Kiindumust meresse ja saartesse nitab ka tema hilisem levaade Vaindloost [10]. Mlemad saarelood kajastavad kohaliku kogukonna elu tuntava poolehoiu ja nostalgiaga.
Geograafiainstituudis Edgar Kanti viljeldud moodne kartograafiline suund ilmnes ka Maide artiklis, mis ksitles meie linnade pllumajanduslikku tagamaad ehk piirkondi, kust toit linna juab [8].
Maide oli, nagu ka Kant, aldis tarvitama uusi nimetusi. Kumb neist soovitas tagamaa-tmbeala puhul kasutada terminit minem, ei ole teada. Minemit ksitlevas artiklis on Maide edasi arendanud varasemat teemat Tartu liikumisvimaluste kohta. Arvatavasti oleks Maide eriilmelistest, kllap enamasti inimliku uudishimu ajel tehtud tdest piisanud likooli lpetamiseks. Aga ilmselt oli siis aineid vi kohustusi, mille vastu ta ei tundnud huvi. Selge, et tavamistes ji tal vajaka fookuse seadmisest, teda ei paelunud sama teema pikaajaline lihvimine.

Mtteis lemeremail. Omaprast vaatenurka esindab Maide oma hilisemates, teadlikult poleemilistes leskutsetes hakata ajama oma koloniaalpoliitikat ja soetama asumaid [9, 12]. Phjuseks ti ta kohaliku intelligentsi leklluse (kigile pole rakendust), avarduva kaubavahetuse, troopiliste puuviljade parema kttesaadavuse, soovi mneti suunata vljarnnet ja teisi, ka utoopilisi selgitusi. Maide mttelennu vtab kokku maksiim moodsa riigi elamis- ja tegutsemisala, kumeen, on terve maailm.
Oma varasemas artiklis on ta soovitanud poliitikutel prata pilk Luna-Aafrika poole, kus meie jaoks piisaks troopiliste kultuuride kasvumaaks ka poole Muhumaa suurusest maa-alast. Hilisemas, eesktt tervishoiule keskendunud analsis soovitab ta piirduda Vahemere ja Baleaari saarestikuga, kus vib olla on vimalik rentida vi osta suurematel saartel vastavat suuremat maa-ala, kuid rohkem tenolik vib olla vimalus mne inimestest poolthja vi thja saarekese ostmiseks Eesti tervishoiu kolooniana.
Maide asumaa-mtted leidsid valdavalt kriitilist vastukaja. Vib-olla olidki need ideed meldud pigem mtteharjutusena, et vabaneda rutiinist.
Johannes Maide oli kahtlemata huvitav isiksus. Vastuseta jb, milline oli tema tegelik kutsumus. Kas teda innustas soov tiendada looduskaitse registrit vi tahtis ta hoopis (mtetes) uidata kaugetel lunamaadel? Tundub, et meri ja avarus ldse olid talle olulised. Kindlasti rikastas ta omal moel meie looduskaitseliikumist.

Tnan Vootele Hansenit artikli tiendamise eest.


1. Eesti riigiarhiiv f. 983, n. 2, s. 17.
2. Eesti riigiarhiiv f. 983, n. 2, s. 2.
3. Eesti riigiarhiiv f. 983, n. 2, s. 7.
4. Eesti riigiarhiiv f. 983, n. 2, s. 3.
5. Kurs, Ott 1995. Eesti linnageograafia esimesed aastakmned. Geograafia ajaloost Eestis (Teaduse ajaloo leheklgi Eestist XI). Tallinn: 92109.
6. Maide, Johannes 1922. Tartu linna liiklusvaatluste tagajrjed. Postimees 276, 24. XI, 3; 277, 25. XI, 3.
7. Maide, Johannes 1923. Kesselaid. Loodus 4: 223230.
8. Maide, Johannes 1931. Eesti minemi raioonid (The Agricultural Marketing Regions in Estonia) Tartu likooli majandusgeograafia seminari llitised 2.
9. Maide, Johannes 1932. Eesti koloniaalpoliitikast. Eesti asumaad Eesti uuestisnni teguritena. Vlis-Eesti almanak 11: 25 ja 12: 26.
10. Maide, Johannes 1933. Vaindloo saar. Loodusuurijate seltsi aruanded 39, 12: 121130.
11. Maide, Johannes 1934. Sstaga mber Eesti. Tallinn.
12. Maide, Johannes 1936. Veel Eesti asumaade ksimusest. Vlis-Eesti 2: 3741.
13. Maide, Johannes 1939. Looduskaitse alla vetud rndrahnude mass. Loodushoid ja Turism 5: 292−293.
14. Maide, Johannes 1940. Eesti tervisemuda. Looduskaitse II: 246270.
15. Maide, Johannes 1940. Peeter Pts ja eesti parginduse esimesed pevad. Loodushoid ja Turism 2: 109−111.
16. Vilbaste, Gustav 1936. Kodumaa allikaist. Loodusevaatleja 6: 161167.

Andres Tnisson (1960) on geograaf, ttab keskkonnaeksperdina.



Andres Tnisson
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012