2004. aastal alguse saanud viieaastase programmi ,,Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud” põhisiht oli tagada teadusasutuste ainulaadsete kollektsioonide säilimine ning luua laialdasemad võimalused kasutada neid nii teadustöös kui ka haridustegevuses.

Ajaloolistel põhjustel paiknevad Eesti loodusteaduslikud kogud mitme asutuse juures. Suurimad nende hulgas on Tartu ülikool, Eesti maaülikool, Tallinna tehnikaülikool, Eesti loodusmuuseum ja Tallinna botaanikaaed. Eelkõige tänu riiklikule programmile on koostöö asutuste vahel viimastel aastatel tunduvalt tihenenud.

Loodud on viis virtuaalset, samasugustel põhimõtetel töötavat rahvuskollektsiooni (botaanika, geoloogia, mikrobioloogia, mükoloogia ja zooloogia). Geoloogia-, mükoloogia- ja zooloogiakogude haldamiseks kasutusele võetud ühised andmebaasid lihtsustavad kuraatorite tööd ning muudavad Eesti kogud avatuks teadlastele ja huvilistele üle maailma.

Riikliku programmi toetused on aidanud hoida püsivat kuraatorite kaadrit ning koolitada noori spetsialiste. Loomulikult on programmi toel parandatud kogude hoiutingimusi, muretsetud töövahendeid ning tehtud palju muud, kindlustamaks kogude edasist alalhoidu.

Tõsi, programmi rahaline kogumaht 60 miljonit krooni, millest ligikaudu pool on kulutatud loodusteaduslikele kogudele, ei ole võimaldanud teha suuri investeeringuid infrastruktuuri. Seetõttu on paljud kogud endiselt ruumikitsikuses ning kohati ebasobivates oludes, olgu näitena toodud vaid Tartu ülikooli loodusmuuseumi zooloogiakogude paiknemine ekspositsioonisaalides.

Riikliku programmi ühe olulise saavutusena tuleb esile tõsta kogude ja nende teadusliku väärtuse teadvustamist, nii haridus- ja teadusministeeriumis kui ka laiemalt. Piltlikult öeldes said kogud ,,kapist välja toodud”. Oma osa selles mängisid kaks osavõturohket konverentsi ning hiljuti trükivalgust näinud raamat Eesti humanitaar- ja loodusteaduslikest kogudest (vt. www.teaduskogud.org, samuti uudiskirjandus).

Kui EL küsis loodusteaduslike kogude olukorra kohta kahe aasta eest, siis olid programmijärgsed plaanid ja finantseerimine veel lahtised. Praegu on selge, et teaduskogusid toetatakse ka järgnevatel aastatel – juba püsirahastusena. See loob omakorda eeldused jätkata alustatud tegevust ning tugevdada kogudel põhinevat teadustööd; ühtlasi saab Eesti osaleda rahvusvahelistes projektides võrdväärse partnerina.