Eesti Looduse fotov�istlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Juubelilugu EL 2011/04
Pidupevane tagasivaade ornitoloogiahingu algusaastatesse

Eesti ornitoloogid valisid 1962. aastal kohaliku loodus- ja linnukaitse smboliks rahvuslinnuks suitsupsukese. Alternatiivse rahvusliku smbolina oli tal rasketel aegadel thtis roll. Psuke on tnini ldtuntud ja armastatud kuvand. Vhem teatakse, et ka ornitoloogide selts ise on tekkinud rahvusliku t kigus. Seal pidid eestimeelsed loodusteadlased vitlema ja vitma ppima.

Tnavu 90. aastapeva thistava Eesti ornitoloogiahingu asutamise otsustasid 1921. aasta 1. mail Tartu likooli aulasse kokku tulnud 15 linnuhuvilist. Mtte algatajana meenutatakse toonast Tartu likooli rektorit, krva-nina-kurguarsti professor Henrik Koppelit (18631944), kes rituse ka sisse juhatas [7].
Otsustati luua hing, et teha teaduslikku td ja propageerida linnukaitset ning ornitoloogiat. Samas veti nuks liituda Eesti looduseuurijate seltsiga (LUS) ja asutada selle juurde ornitoloogiasektsioon. hinemissoovi phjendati sellega, et LUS on kodumaa lindude uurimisel juba palju td teinud, htlasi on seltsil suur raamatukogu, pealegi polevat hea judusid killustada.

Jrgmisel koosolekul 5. mail, mis oli ka hingu ametlik asutamiskoosolek, esitasid LUS-i kuuluvad hingu liikmed Henrik Koppel, Hans Mnnik (1893?), Heinrich Riikoja (18911988), Johannes Piiper (18821973), Johannes Gabriel Gran (18821956) ja Edmund Spohr (18871964) avalduse liituda emaseltsiga. hingu ajutisse juhatusse valiti Johannes Piiper, Henrik Koppel ja Gustav Vilbaste (18851967). LUS registreeris sektsiooni ning tunnistas selle esimehena Piiperit. ksiti paluti koostada ja esitada sektsiooni phikiri. Alanud linnuhooaja tttu lkati dokumendi koostamine siiski sgisesse.
Oktoobris kerkis veel korraks mte jtkata pigem iseseisvalt, luues ornitoloogiasektsioonist laialiste lesannetega kodumaa looduse uurimise iseseisvat seltsi. Selle idee kis vlja toonane autoriteetseim ornitoloog Mihkel Hrms (18741941), keda toetas ka Piiper. Rhutades aga veel kord killustumise ohtu, jdi siiski esialgse plaani juurde. LUS kinnitas osakonna phikirja 1921. aasta 24. novembril.
LUS-i ornitoloogiasektsioon (aastatel 19271937 zooloogiasektsioon) oli kuni 1938. aastani koos oma emaorganisatsiooniga seotud Tartu likooliga, seejrel liideti LUS sja asutatud Eesti teaduste akadeemiaga. Akadeemia ssteemi kuulusid loodusuurijad ka nukogude ajal. Eesti taasiseseisvudes said iseseisvaks ka ornitoloogid. 1991. aasta 1. mail sndis Eesti ornitoloogiahing LUS-i sektsiooni igustes. 1998. aastal registreeriti hing omaette mittetulundushinguna, kes slmis LUS-iga assotsiatsioonilepingu.

Rektor Koppeli ja tema sprade linnuhuvi. Ornitoloogide hingu loomise leskutsele allakirjutanute eestkneleja oli ilmselt Henrik Koppel, rektor aastail 19201928.
Johannes Piiper iseloomustas Koppelit kui petlast, kes lhenes loodusele mitte ainult kaine mistusega, vaid ka sooja sdamega. Looduse esemetes ja nhtustes tunnetas ta mitte ainult sgavat mtet, vaid ka ilmekust ja ilu [15]. Koppel rhutas oma harrastustena loodusteadust, eriti ornitoloogiat.
1884. aastal Eesti lipilaste seltsi (ES) astumisel kirjutatud eluloos on ta kirjeldanud enda lapseplve: Olid ilmad juba soojad, ei siis ei olnud ppimisest juttugi, vaid siis olin enamiste ikka vljal ehk heinamaal [---] otsisin omale ige mitmed sugu lillesid, ehk vaatasin jlle, mis ks ehk teine lind tegi, kuidas ta laulis ja mber hppas ja kus ta ehk mnda kohta psasse lendas, et ruttu sinna jrele vaatama ehk ta pesa seal ei ole [1].
Koppeli loodushuvi svenes lipilasplves, mil ta sattus Tartus elama hte rimajja Hrmsidega. Mihkel Hrms, kellest sai 1890. aastal Koppeli naisevend, ttas asjaarmastajast linnu-uurija Ernst von Middendorffi (18511916) ornitoloogiakogude konservaatorina ning osales ka mitmel ornitoloogilisel ekspeditsioonil Venemaal, Kesk-Aasias ja Prsias [11]. Kuigi iseppinud, oli Hrms vheseid loodusteadustes kompetentseid eestlasi, kelle erialane teadust oli muljet avaldav. Alates 1922. aastast ttas Hrms likooli zooloogiamuuseumi konservaatorina.
Hrms aitas Koppelil vormida linnuhuviliseks ka Johannes Piiperi, Peterburi likoolis bioloogiahariduse saanud gmnaasiumipetaja ja loodusteaduste populariseerija, kes rahvuslikooli loomisel kutsuti selgroogsete zooloogia professori kohusetitjaks. Selleks ajaks, kui Piiperist sai korraline professor (1924), oli temast kujunenud suur linnusber. Oma ilmselt tuntuima raamatu Pilte ja hli kodumaa loodusest (1935) phendaski Piiper Koppelile.

LUS-i ornitoloogiasektsiooni loomine. 1853. aastal asutatud ja Tartu likoolile allutatud LUS oli 1920. aastate alguseks mitmel korral lbi elanud keerulisi aegu. Sajandivahetusel nihkus venestamise tttu ka teadust huvi ennekike impeeriumi teistesse osadesse. Hans Kauri (19061999) on selle olukorra kohta kirjutanud, et kodumaa loodusteaduslik uurimine peaaegu lakkas [9].
Tasub mainida, et samal ajal tegutsenud, riigiasutustest sltumatu Riia looduseuurijate selts oli kohapealses tegevuses palju aktiivsem ning nagu Eesti looduskaitse 100. aastapeva ajel teada, jtkati iseseisvas Eestis just riialaste td, niteks Saaremaale lindude kaitseala luues. Ka lindude rngastamisel kasutas LUS-i ornitoloogiasektsioon esialgu riialaste rngaid.
Kui kadus tsaaririik, taastus saksa mju LUS-is. Iseseisvas Eestis peeti thtsaks teadust eestistamist. Thelepanu all olid ka vanad teadusseltsid. Meetodid, mille abil neid uutesse oludesse painutada, meenutasid varem rahvusliku liikumise raames astutud samme, milles ka tulevasel likooli rektoril Henrik Koppeli oli olnud oma roll.
Nimelt veti 1903. aastal Liivimaa Linna-Hpoteegi Seltsi juhtimine sakslastelt le nii, et seltsi osanike seas saavutati oma meeste lekaal. Samamoodi ritati 1912. aastal arveid klaarida petatud Eesti Seltsis (ES), mida omakorda pdsid kaaperdada sakslased. lekaal seekord kll vitu ei toonud, sest eestlastest ES-i liikmed, Henrik Koppel ks neist, kaebasid likooli nukogule, peatades seltsi phikirja muutmise. Nii rakendas saksa pool oma lekaalu edaspidi vaid selleks, et seltsi astuda pdvaid eestlasi sealt eemal hoida [8]. Koppelil olid varasematel aegadel saadud kogemused meeles, ka suhtus ta endistviisi kahtlustavalt saksa mjudesse.
Sellele, et rektoril vis ornitoloogide histegevuse korraldamisel ka kaugemale ulatuvaid kavatsusi olla, viitab tema 1922. aasta maikuu kiri Oskar Kallasele (18681946), milles on eldud: Meie likooli Naturforscher Ges. [LUS] on kahjuks veel pris Saksa Selts, mille reformimine pikkamisi edeneb. Koppel mrgib, et ta ei ole tahtnud mberkorraldustele siiski dekreetidega kiirendavalt sekka la, see oleks ka nagu enesest liig vhe lugupidamine, vaid tahame tga endise seisukoha muutmist ktte saada.
Esialgu kulgesid muutused aeglaselt, kuid rektor lootis, et kui ttegijaid meie ridadesse rohkem astub, siis nhtub juba pev, kus meie t ja mju seal esimesele kohale istub. [---] oleme alganud [---] ettevalmistavate eelvitlustega ksikutes osakondades, kus mehed vitlema ja vitma peavad ppima. Koppel kirjutas Kallasele, et seeprast oligi seltsis loodud mitu osakonda, sh. ornitoloogiaosakond: Need on [---] tharjutuspaigad, kus mnel alal pris rmustavat elu ja tegevust nha saab [10].
ldsus sai rektori seisukohtadest teada 1922. aasta lpus. Ajalehes Postimees ilmus novembris LUS-i koosolekust kokkuvte, milles kajastati eesti-saksa vastuolusid seltsis. Kirjutati, et koosolekul oli eestlastele tehtud takistusi seltsi liikmeks saamisel, samuti seda, et esimeheks oli saanud sakslane. Leht rhutas, et seltsi peab leval eesti likool, kuid seltsi eestseisus on peaaegu ties koosseisus umbkeelne. Olukorraga ei olevat olnud rahul ka rektor Koppel, sest nnda hoitavat seltsi tst eemal eesti lipilasi.
Rektori snavtt LUS-i koosolekul ti kaasa seltsi juhtkonna resolutsiooni, milles tunnistati probleemi. Jrgmisel aastal sai LUS-i heks tkeeleks eesti keel ning esimeheks eestlane Johannes Piiper, kes oli teatavasti seltsi ornitoloogiasektsiooni esimees.

ES-i loodusteaduste sektsioon. Rahvuslikult meelestatud organisatsioonide thelepanu all oli ornitoloogia teadaolevalt esimest korda 1918. aasta novembrikuus. Siis otsustas ES-i loodusteaduste osakond panna kodumaa lindudele eestikeelsed nimed. Eeltd tegi Gustav Vilbaste, kes vttis aluseks varasemate aastate botaanika ja arstiteaduse oskussnade loome.
Ornitoloogiahingu kaudne eelkija, ES-i loodusteaduste osakond, oli asutatud 1907. aastal, revolutsioonijrgsel ajal, mil loodusteadused mjutasid rahvuslikku mtet ha enam. Teaduste arendamist peeti pealegi osaks rahvuslikust emantsipatsioonist. Eriti arvestades, et kohalik likooliteadus oli Eestile vras, eestlased ise aga videtavalt veel nutud tasemeni ei kndinud. Iseloomulik on Oskar Kallase lause 1911. aastast: Ollakse vrad omal kodumaal [3].
Knealuse osakonna tekkeloo oluline tegur oli korporatsioon Fraternicas Estica lahkulmine ES-ist, mille jrel tuli allesjnutel hakata otsima uut modus vivendit. Nii juhiti ES-i vilistlaste kelle hulka kuulus ka Henrik Koppel koosolekul 1907. aastal thelepanu vajadusele luua seltsis sektsioonid ning selgitati, et kige pealt Eesti teaduslise terminoloogia loomine [---] hes ttamiseks palju vimalusi pakub [2: 24].
Loodusteaduste osakonna phikiri ngi he tegevusena ette eestikeelsete loodusteaduslike oskussnade vljattamise ja snastike vljaandmise. Snavaraga tuli tegeleda ka seeprast, et prast 1905. aasta revolutsiooni sai koolides jlle eesti keeles petada ning kooliprogrammis oli ka rohkem loodusteadusi.
Esialgu keskenduti taimenimetustele ja botaanikaterminitele. See t tundus ilmselt kige pakilisem, sest peale koolipilaste huvitusid asjast pllumehed ning ka t peamised tegijad ise arsti- ja apteekrilipilased. Paraku t venis, muu hulgas oldi sunnitud tunnistama, et osakonnas puuduvad botaanika vallas head sstematikerid [2: 12p]
Juba iseseisvas Eestis leiti, et oskussnade loomine on riikliku thtsusega ritus ning et ES ei peaks sellega enam tegelema. Linnunimetuste korrastamist jtkas likooli juurde loodud eestikeelsete oskussnade komisjon, mida juhatas Johannes Piiper. 1921. aasta kevadel andis selleks ajaks loodud LUS-i ornitoloogiaosakond valminud ksikirja lplikuks lbivaatamiseks Mihkel Hrmsile, hele vhestest sstematikeridest, kes eesti rahva seast leida oli [5].
Hrms, muide, lhtudes ilmselt enam teaduslikest printsiipidest, kui seda olid teinud aeg-ajalt ka vanavara korjamises sdistatud rahvuslikult meelestatud tudengid, soovitas Eesti lindude nimestiku koostamisel rahvanimede peale vhem rhku panna.
1922. aasta alguseks oli ES-i loodusteaduste osakond tegevuse philiselt lpetanud, agaramalt tegutseti siis juba likooli juures ja teadusseltsides, niteks LUS-i ornitoloogiaosakonnas.

Ilma autonoomse teaduseta ei ole autonoomset Eestit! Loodusteaduste osakonna tegevuse kigus eldi vlja hulk olulisi mtteid. 1913. aastal niteks avaldas Mihkel Pill (18841951) mtte hakata vlja andma loodusteaduslikku kuukirja ning vttis les ka ldise loodusearmastajate seltsi asutamise ksimuse. Osakonna 10. snnipeval 1917. aastal leiti, et tuleb minna seniselt populariseerimise tlt teaduslise arendamise ja kodumaa looduse uurimise ple. [---] Ilma autonoomse teaduseta ei ole autonoomset Eestit. Rhutati vajadust luua side eesti lipilaste ja petlaste vahel [2: 33p; 25; 2930p].
LUS-ist kui vimalikust rahvuslikust seltsist sel ajal veel ei rgitud. Olukord muutus ilmselt rahvuslikooli loomise tttu 1919. aastal, sest LUS ji endiselt likooliga seotuks. Selle eest, et just ornitoloogiahing oli esimesi rahvusriigis sndinud teadusseltse, peab ilmselt tnama linnuhuvilist rektorit. Pealegi oli Henrik Koppel perekondlikult seotud Mihkel Hrmsiga, keda likool varjamatu uhkusega esitles kui tollal ilmselt ainsat rahvusvaheliselt tuntud eesti loodusteadlast.
Rektor Koppel lhtus oma tegevuses LUS-is eelkige soovist hendada plvkondi: tuua loodusuurijate sekka enam noori inimesi, kellest alles saavad teadlased, sest vaid staaikate isikute koondamisel vinuks organisatsioon vajuda tardumusse.
Ornitoloogiaosakonna kui Eesti teaduse kujundaja roll ei piirdunud vaid keelepoliitika ja kodumaatundmise arendamisega: vaja oli vaadata ka raja taha. Noor riik soovis end kinnistada kultuurahvaste teadvusesse. Julius Mark on 1928. aastal kirjutanud: Suudame meie teaduses rahvusvaheliselt ennast maksma panna, siis ei ole kartust, et meie maa jlle kord Vene kubermang oleks [13].
Ornitoloogial avanes siin rmiselt lai tegevusvli. Koppel rhutas olulise koostvormina materjalide vahetamist. Kuigi knesoleval ajal oli veel levinud loodusobjektide, niteks linnumunade ja -nahkade vahetamine, kujunes LUS-i teadust ndisaegsemaks [11]. ha thtsamaks muutus teaduskirjanduse vahetamine.
LUS-i ornitoloogiaosakonna 10 aasta juubelil rhutati, et peamine teadusele antud panus oli olnud lindude rngastamine [12]. See, nagu ka ornitofenoloogilised uurimistd, aitasid Eestit maailmakaardile viia.
Kokkuvtteks vib sedastada, et vga ruttu judis ornitoloogidel ktte aeg, kus rahvusliku enesekehtestamise asemel ha mahukamaks kujunevat teadusliku t pldu tuli knda. Selle nimel aga ju videldi ja videtigi!

Artiklis on kasutatud Eesti ornitoloogiahingu arhiivi materjale.


1. EAA f. 1767, n. 1, s. 801: 33p.
2. EAA f. 1767, n. 1, s. 2271.
3. EAA f. 1767, n. 1, s. 2283: 8.
4. EAA f. 2100, n. 2. s. 211: 23.
5. Eesti lindude nimestik. Kaassna, 1922. Loodus 3: 165166.
6. H. Koppelil 50 a. tegevust likoolis. Postimees, 20. jaanuar 1939.
7. Jgi, Ahto, Rootsme, Lemming 1974. Viiskmmend aastat Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni. Ornitoloogia ajaloost Baltikumis. Tallinn, Valgus: 18.
8. Kalling, Ken 2007. Rektor Henrik Koppel. Aasta Raamat, Tallinn: 76.
9. KM KO f. 169, M202, s. 5: 1.
10. KM KO f. 186, M65, s. 27: 17/33.
11. Kumari, Eerik 1974. Mihkel Hrmsi teaduslikest sidemetest omaaegsete tuntud ornitoloogidega. Ornitoloogia ajaloost Baltikumis. Valgus, Tallinn.
12. LUS-i Zooloogia-osakond, 1932. Loodusevaatleja 3 (2): 63.
13. Mark, Julius 1928. Meie teadus ja likool. Mtteid vitlevast vabariigist. K./. Loodus, Tartu: 9798.
14. Ornitoloogiline Selts. Postimees, 30. aprill 1921.
15. TA arhiiv, n. 36, s. 1: 1.

Ken Kalling (1963) on Tartu likooli tervishoiuinstituudi meditsiiniajaloo lektor, Eesti ornitoloogiahingu liige.



Ken Kalling
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012