Eesti Looduse fotov�istlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Pärandkultuur EL 2012/6-7
Suitsusaun on eluviis

Suitsusaun, lõunaeesti keeli sav(v)usann, on Eestis taas au sisse tõusmas. Enamjagu seda tüüpi saunu asub Kagu-Eestis: Võrumaal ja Setumaal. Suitsusaunal on tähtis osa meie pärandkultuuris, seetõttu tahavad võrokesed saada sellele UNESCO kaitse.

„Paganuseaegsel eestlasel oli kaks pühadust: hiis ja saun. Näib, et viimane esimese ületab. [---]. Kristlus lisas neile kahele pühadusele veel kolmanda juurde, nimelt kiriku, ühtlasi endiste pühaduste kohta lugupidamist alandada, nõrgendada püüdes. Hiie suhtes on see tal hästi õnnestunud, palju vähem sauna suhtes. Saun naudib ikka veel lugupidamist ja nõuab enesele tähtsa osa maaelanikkude elus, kuigi sauna tähtsus enam endise aja kõrgusele ei ulatu, [---]
Sündimisest surmani leidsid inimelu iseäralikud sündmused aset saunas. Saunas sünnitati, saunas viibiti kosja ja pulma ajal, saunas põetati haiget, saunas lasti kuppu ja soont ja saunas heitis haige hinge. Saunas, aga ka ristteel, tehti kratti, pisuhända, lendvat ja võeti mõnesugust nõidust ette. Lühidalt: saun oli muistsele eestlasele mõnesuguste eriliste toimingute, taigade kordasaatmise kohaks” [1: 28–29].
See Mattias Johann Eiseni tsitaat pärineb 1934. aasta Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatust. Selles väljavõttes on kirjas enam-vähem kõik oluline suitsusauna tähenduse kohta maarahva jaoks. Paraku tundis juba Eisen oma kirjutises muret, et juba Eisen oma kirjutises muret, et suitsusauna enam vääriliselt ei hinnata ja et uuema aja saunad ja saunakultuur on muutunud [1]. Mõistagi on aeg muutnud ka saunu ja saunakombeid. Küllalt sagedasti tuleb tänapäeval ette, et näiteks Põhja-Eestist pärit inimene pole suitsusauna kunagi näinud, rääkimata seal käimisest.
Eesti lõunapoolsemas osas, eriti Kagu-Eestis, on pilt siiski pisut teine. Vanal Võrumaal ja Setumaal ei ole suitsusaun külapildis tänini erandlik, vaid pigem tavapärane. Veel vähem kui sada aastat tagasi oleks võinud nii öelda ka näiteks Saaremaa kohta, praegu aga annab suitsusaunu Saaremaal otsida. Moodsa ja nn. puhta sauna pealetung on suitsusaunad kõrvale tõrjunud.

Suitsusauna traditsiooni vanuse kohta ei ole meil selget, ühe daatumiga määratud vastust. Võrumaa omakultuuri ja rahvusliku palkehituse spetsialist Kalle Eller on suitsusauna ajaloost kirjutanud nii: „Vanarahvas vastanuks sellele: saun on olemas aegade algusest. Ja see vastus oli iseenesest õige, see tähendas, et see on olnud meil alati ning nõnda on see olnud mäletamatutest aegadest. Et sellesse ajalukku või kultuurilukku süveneda, tuleb vaadata sauna kui nähtust laiuti, maa-alaliselt” [3: 119].
Kalle Eller tõdeb, et võrokeste ja nende naabrite tartumaalaste suitsusaunad on üsna sarnased, setode oma veel sarnasem, kuid pisut rohkem eristub mulkide oma. Aga sarnasusi on neil kõigil kaugelt rohkem kui erinevusi. Eestist kaugematel aladel erinevused suurenevad, üldiselt ei erine aga Ida-Soome ja Põhja-Karjala vana saun kuigi palju lõunaeestlaste suitsusaunast. Veelgi enam, küllalt sarnased on ka kogu Põhja-Venemaa ning meie hõimurahvaste saunad Volga aladel ja Uuralites, samuti Põhja-Lätis. Elleri hinnangul seostubki saun eelkõige Uurali rahvaste kunagise asuala ning selle lähema ümbrusega [3: 119].
Kalle Eller lisab: „Globaalses mõõtmes on see kuumuse ja higistamisega seotud, uskumusi ja taigu täis kultuur nähtavasti vanem kui meie maailmanurga seosed selle kultuuri ning palkehitise vahel. Hästi tuntud on Põhja-Ameerika põlisrahvaste higistamistelk ning viimasele küllaltki lähedane higistamiskoobas Mesoameerikas. Mõlema kultuuripiirkonna jaoks on tähtis pikk viibimine kuumuses, higistamine, mediteerimine mitmesuguste taigade ning kommetega. Tähtsad on lõhnaained ja rohud. Pesemine või üldse veeprotseduurid on sellejuures teise- või kolmandajärgulised” [3: 119].
Arvamus, et suitsusaun ei puhasta mitte ainult ihu, vaid ka hinge, on päris kindlalt jõus ka praeguste saunaomanike seas. Sauna kui pühadust austavad siiski vähesed pered. Pigem on allesolev suitsusaun ajast aega koduõues olnud ehitis, millest on saanud kodu asendamatu osa. Kel suitsusauna maik ja tunne teada, see tema väärtusi niisama lihtsalt ei unusta.
On peresid, kus majja on ehitatud küll duširuum või vannituba ja vahest ka nüüdisaegne saun, aga üksiti hoitakse töös suitsusauna. Ihu võib ju vannis puhtaks pesta, aga luud-kondid, rääkimata hingest, vajavad ikka korralikku saunaleili. See annab jõudu jälle uue nädala töödele vastu minna.
Suitsusaunad on olnud ka kõige paremad „kosulad”, hävitades tõvetekitajaid. Ahjukütmise ajal ruumis olevas puusuitsus leidub palju niisuguseid aineid, mis tapavad äkilisi taude põhjustavaid baktereid.

Ehitamisest. Tänini säilinud vanades saunades ilmneb saunakultuuri põliseid juuri. Nii paari aasta kui ka paarisaja aasta vanused suitsusaunad annavad suurepärase ülevaate nende ajaloolisest ja ehituslikust arengust. Just Saaremaal oli mõned aastad tagasi võimalus pildistada ja mõõta paari ligi 200-aastast või isegi vanemat sauna.
Vanad ehitustavad säilisid suitsusaunade puhul eriti kaua. Nii ehitati saunad veel 19. sajandi lõpul ja mõned tänapäevalgi ilma vundamendita nagu sajandeid varem. Ainult nurkade alla asetati suured maakivid. Vundamendi valamise komme on pärit möödunud sajandi kahekümnendatest-kolmekümnendatest aastatest. Vanasti ehitati saunad üldjuhul tahumata okaspuupalkidest, soojapidavuse suurendamiseks topiti palgivahedesse sammalt. Eelistatud ehitusmaterjal oli männipuit, kuid mõnel pool kasutati ka lehtpuud, eriti haaba.
Vanemat tüüpi ristpalksaunad olid üheruumilised. Sissekäik paiknes neil otsaseinas, kus vanematel hoonetel oli ka laiem räästaalune. Eeskoda asendas sauna ette püstitatud püstkoda, kus ühtlasi soojendati vett ja riietuti. Alates 19. sajandi teisest poolest levis siinmail kaheruumiline saun, mis on praegugi Eestis allesolevate suitsusaunade puhul kõige tavalisem.
Saunad olid eri suurusega: suuremates taludes ruumikamad, vähemates majapidamistes väiksemad. Kindlaid mõõte ega reegleid pole. Öeldi, et paras saun peaks olema nii kaheksa jalga lai ja teistpidi 10–12 jalga ehk umbes 2,5 x 3 meetrit, kõrgust peaks olema parajalt mehejagu [2]. Soomlasedki on pidanud hea suitsusauna vähimateks mõõtudeks 2,5 x 2,5 m, kuid üle 5 x 5 meetri suurust saunaruumi pole vajalikuks peetud. Samas pole suitsusaun tavaliselt päris ruudukujuline.
Kui tänapäevase, Soome sauna leiliruum võib sageli olla üsna tilluke, siis suitsusauna puhul ei saa leiliruumi lühim sein olla kuigipalju alla 2,5 meetri, sest suitsusauna keris on võrreldes poest ostetava rauast Soome sauna kerisega palju suurem. Suuruse erinevus on tingitud kütmisviisist: Soome saunas köetakse kerist kogu saunaskäimise aja, suitsusaunas aga köetakse keris kuumaks enne sauna minekut ja saunatamise ajal enam puid alla ei panda. Keris peab olema nii suur, et kogu saunatamiseks vajalik kuumus oleks talletunud.
Nagu elamuilgi, nii olid ka saunadel valgusavad vanasti ilma klaasita, neid suleti lükandluugiga. Lõuna-Eestis öeldi sellise valgusava kohta paja. Üksikjuhtudel võib mõnel vanal saunal seda leida veel tänapäevalgi. 19. sajandi teisel poolel ja viimasel veerandil hakati saunadele tegema klaasaknaid. Algul olid need väikesed, ühe või kahe tillukese ruuduga, hiljem juba suuremad, nelja ruuduga.
Vanadel saunadel oli eriline suitsuava seina ülaosas lae all, mõnikord ka ukse kohal. Saaremaal on selle kohta öeldud repneauk, Lõuna-Eestis vinguauk või paja. Hiljem levis ka tuulutuskorsten.
Ahi tehti suitsusaunadel maakividest, paekivialadel ka paest. Vanemad ahjud on lahtise maakivist kerisega. Kõige vanemad ahjud on olnud ilma sideaineta, suurtest kividest nagu kivihunnikud. Niisugune lihtne ahi on kindlasti vanem kui palkehitised. Lõuna-Eestis on lahtine keris ka tänapäeval kõige levinum, ent Saaremaal on enim levinud kinnine keris.
Põhiline ahjumaterjal maakivi asendus eelmise sajandi esimesel veerandil tellisega. Nõukogude ajal kasutati saunakeriste valmistamisel ka mitmesuguse kuju ja suurusega raudvaate ja tünne, aga tavapärase arusaama järgi rikkuvat liigne rauakogus suitsusauna hoopiski ära.
Kerisekive valiti hoolega. Paremaks peeti mererannast või ojadest korjatud siledaid kive. Kivi pidi olema tihe ja tume. Kui kerisekivid läbi põlesid, tuli need välja vahetada. Seda tegevust nimetati kerise puistamiseks. Pidevalt kasutusel oleva sauna kerisekive tuleb vahetada paari-kolme aasta tagant.
Saunasisustuse hulka kuulub enamasti külg- või tagumises otsaseinas asuv lava. Lae ja lava vahet on tavaliselt umbes meeter või natuke enam. Laval peab olema nii palju ruumi, et istuja pea ei puutuks lakke. Lava tehakse lehtpuulaudadest, et see oleks alati puhas ega ajaks vaiku. Kõige paremaks peetakse haavapuust lava.

Sauna kütmine. Suitsusauna headus oleneb suuresti sellest, kui hästi on saun köetud. Tavaliselt ongi igal suitsusaunal oma kindel kütja, kas (vana)peremees või perenaine. Suitsusauna kütmiseks kulub olenevalt aastaajast ja sauna suurusest kolm kuni viis tundi. Üldlevinud arvamuse järgi saab hea ja vinguvaba sauna lepapuudega küttes. Tänapäeval on lehtpuudega ja eriti lepaga kütmise traditsioon säilinud peamiselt Lõuna-Eestis. Rahvasuus hoiatatakse haavahalgudega kütmise eest, ka pihlaka ja pärnapuuga pidi saun mõru saama.
Enamasti kulub ühe ahjutäie puude põlemisele tund aega. Kui viimane ahjutäis on lõpuni põlenud, tahab saun seista veel tunni, mõnel pool ka kaks, alles siis on paras aeg sauna minna. On paiku, kus võetakse enne saunaminekut ahjust söed välja, teised jällegi leiavad, et säärane teguviis ei tule sauna „kosumisele” kasuks.
Tihti on saunaomanikel välja kujunenud omad kütmise ja tuulutamise tavad. On hea, kui saunakütja ehk saunavana on aastaid sama, siis saab ta saunavaimuga sõbraks ja on loota head sauna. Saunavaimu ei tohi narrida: kui oled vaimu välja kutsunud ja kütad sauna, siis tuleb ka korralikult saunas käia. Saunakütmise kõrvalt ei saagi suurt muud tööd teha, see on omaette hool.

Laupäev on saunapäev. Umbes 1750. aastast on säilinud vennastekoguduse üleskirjutus Urvaste kandi talupoegade elust: „ .. iga nädal käivad nad korra saunas ja selleks otstarbeks on igal talul saun” [2: 62].
Nõnda oli tol ajal või varemgi ja nii on see tava säilinud tänini: saunas käiakse enamasti laupäevasel päeval, harvemini neljapäeval või reedel. Kagu-Eestis käibiva rahvatarkuse järgi köetakse haigete arstimiseks sauna neljapäeval, vihtlemise tarbeks aga laupäeval. Saunakütmist nädala sees muudel päevadel võis ette tulla suvisel või sügisesel kibedal tööajal, kui käsil oli heinategu või rehepeks, kus palju higistati ja oli vaja sagedamini pesta.
Külm vesi viiakse enne sauna küdemapanekut sauna valmis. Kui võimalik, tuuakse vesi tiigist või kogutakse hoopis vihmavett. Kaevuvett on tarvitatud harvem: ühelt poolt selleks, et kaevuvett kokku hoida, teiselt poolt peeti kaevuvett karedamaks kui vihma- või tiigivett. Vett soojendatakse enamasti pajaga kerisel, harvemini tuuakse soe vesi toa juurest kaasa.
Leili visatakse kuuma või leige veega. Suurt pesemist pole suitsusaunades olnud, ennekõike oli tähtis leil ja vihtlemine. Seejärel kasteti end vette või valati leige veega üle. Seebid ja šampoonid on suitsusaunas hilisem nähtus, nii nagu ka mitmesugused mee- ja saviprotseduurid, mida tänapäeval on harrastama hakatud.
See, kas saunas käivad enne mehed või naised või minnakse sauna kogu perega, oleneb praegu pere oma kommetest. 18. sajandil oli arvatavasti enim levinud meeste-naiste ühine saunaskäik; hiljem, 19. sajandil, käisid pigem mehed enne naisi saunas. Osalt võib seda põhjendada sellega, et mehed tahtsid ehk kõvemat leili kui naised ja lapsed. Samas pole siin kunagi päris kindlaid reegleid olnud. On külasid, kus saun köetakse mitme pere peale ja käiakse siis saunas koos naabertalu või oma küla inimestega. Sauna võidakse kutsuda ka sõpru, kui paistab, et saunalisi on vähe.
Teada on, et sauna tuleb minna heas ja lahkes meeles. Seal ei tohi omavahel jageleda ega pahandada, rääkimata kurja vandumisest. Sauna sisenedes öeldi mõnel pool Võrumaal ja Setomaal „Jumal sekkä!” või „Mõru välja, magus sisse!”. Setumaal vastati seepeale: „Jummal hüä miis!”
Valgusallikana kasutatakse pimedal ajal peamiselt küünlaid ja õlilampe. Vahel harva on tänapäeval sauna veetud ka elekter, aga suurt populaarsust pole see saavutanud. Suitsusaun seostub praegusajal romantikaihalusega, ent elektrivalgus ei sobi sellega kokku.
Viht valmistatakse tavaliselt kaselehtedest, üldjuhul arukase okstest. Need peavad olema pehmelehelised ja painduvad, võetud noorematelt puudelt. Viha jaoks ei raiuta kaski maha, vaid lõigatakse oksad noaga. Ka murdmist ei ole peetud otstarbekaks. Ladvad tuleb jätta puutumata. Sobivaim aeg vihtasid teha olevat enne jaanipäeva ja vanal kuul.
Harukorral valmistati viht muustki ainesest. Mõnikord võeti vihaks sõnajalad, et nõidus vihtlejasse ei puutuks. Kasutatud on ka kadakavihta.
Vanarahva arvates tuleb vihtlemist alustada jalast või isegi talla alt: see on tervisele kõige parem. Alles siis, kui jalad viheldud, võib asuda ülejäänud keha kallale.

Et suitsusaunad ja nendega seotud tavad edasi kestaksid, algasid 2010. aastal Võrumaal kodanikualgatusena suitsusaunade arutelud. Ühiselt leiti, et suitsusaun koos saunakombestikuga on vana Võrumaa kultuuripärandi oluline osa, mis vajab suuremat tähelepanu ja ühist tegutsemist. Kogukonna ümarlaudadel tekkis idee taotleda Vana-Võrumaa suitsusaunapärandi kandmist UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse.
Eri organisatsioonide ja eraisikute koostöös tegutseb suitsusauna koostöökogu. Üheskoos on kogutud praegusaegset saunapärimust, koostatud rändnäitus vana Võromaa suitsusaunade ja kombestiku kohta, avatud koduleht www.savvusann.ee ning hiljuti ilmus raamat Vana-Võromaa ja Setumaa suitsusaunadest „Mi uma savvusann” [3]. Mõne aja pärast peaks valmima lühifilm Võrumaa suitsusaunakombestikust.
Viimasel paaril aastal on korraldatud hul saunatava tutvustavaid ettevõtmisi, näiteks nn. avatud saunade päevad, lihasuitsutamise õpitoad ja loengud. Mitu üliõpilast on sel teemal teinud uurimistöid ning suitsusaunatava on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.

---------------------------------------------
Tekstikast 1
Koobassaunad ja poolkoobassaunad. Üsna levinud arvamuse järgi on koobassaun olnud hilisema täispalksauna algeline eelkäija. Koobassaunu leidus üsna arvukalt veel 19. sajandi algupoolel, eriti Eesti lõunaosas, kus künklik maastik pakkus selleks soodsaid olusid. Lõuna-Eestis olid sellised saunad sageli üleni maa alla ehitatud, mujal tehti neid tihtipeale vaid poolest saati maa sisse.
Arvatavasti ulatub sellise ehitamisviisi tava aegadesse, mil veel ei tuntud ristpalkehitisi. Eesti koobassaunas asus üleni maakivist tehtud keris ukse kõrval nurgas. Mullakorra ja rohukamaraga kaetud palklagi oli ühtlasi katuse eest.
Kalle Elleri sõnutsi ei toeta otseselt miski arvamust, nagu eelnenuks palksaunale koobassaun. Tema hinnangul on need kaks tüüpi kaua kõrvuti eksisteerinud, olenedes pigem konkreetsest olukorrast: „Mööda ei saa vaadata ka meie maast palju kordi üle käinud sõdade mõjust. Kui sõjakäikude kõige tavalisemal ajal, kevadtalvel küla maha põletati, ei suudetud võib-olla järgmiseks sügiseks sauna täies palgis püsti ajada, tuli leida kõige lihtsam ja kiirem lahendus. Eriti kui oli käepärast kingunõlv või oruveer, oli koobassaun just seesuguseks lahenduseks” [3: 20].

---------------------------------------------
Tekstikast 2
Suitsuliha. Sauna kõrvalkasutusviisidest on tänapäeval vaieldamatult tähtsaim liha suitsutamine, eriti Võrumaal ja Setumaal. Enamasti suitsutatakse sealiha; ühe korraliku laari peale kulub paar päeva.
Võrumaal on liha suitsutajad jagunenud kahte leeri. Ühed ütlevad, et kohe alguses tuleb anda kuivade puudega korraks kõva kuuma, seejärel lasta tasakesi toore puuga edasi, kuni liha on valmis. Teised alustavad toore puu suitsu ja jahedama saunaga ning alles kõige lõpus tulevad täiesti kuivad puud ja kõva kuum [3].
Elleri sõnutsi võivad võrokesed sel teemal otsata vaielda ja kompromissi ei saavutata eales: „„Esimese matsu partei” toetajad ütlevad teistele, et nood lasevad liha kõigepealt parajalt hapuks ning siis küpsetavad läbi, teise partei vastuväide esimestele on jälle see, et nood küpsetavad liha kõigepealt läbi ja seejärel sulatavad pikapeale kogu rasva välja ning naudivad siis saepuru. Jäägu siinkohal otsustamata, kummal on õigus!” [3: 15].
Liha suitsutamine kestab kuni paar päeva. Enne seda hoitakse liha üldjuhul soolas, osal Võrumaast aga pandi eraldi suitsuma ka täiesti mage pekitükk. Sellest tükist saadi täiesti magedat suitsurasva, mis oli asendamatu heinaajal. Kui hobune sellega kokku määriti, ei tulnud parmud peale, sai rahulikult heina teha.
--------------------------------------------

1. Eisen, Matthias Johann 1934. Saun ja vihtlemine. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat VIII: 28–70.
2. Habicht, Tamara 1972. Eesti saun.Valgus, Tallinn.
3. Margna, Epp 2012. Mi uma savvusann. Võru Selts VKKF, Võru.


Epp Margna (1965) on vabakutseline kunstnik. Aastail 2003–2010 uuris ja pildistas koos fotokunstnik Toomas Kalvega suitsusaunu üle Eesti. Sellest materjalist on välja kasvanud raamat Võrumaa suitsusaunadest.



Epp Margna
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012