Eesti Looduse fotov�istlus
12/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 12/2003
Igaheigus toetub heale tavale

Igaheigust ei tunta igas hiskonnas. Selles vljendub hiskonna kokkulepe, mis on tnapeval valatud ka seadustesse, ent on vlja kasvanud tavadest.

Igaheigus thendab lihtsalt vljendatuna iga inimese igust vrdselt teistega pseda ligi loodusvrtustele, olenemata maa omandist. Loomulikult ei anna see igust teha igal pool mida tahes. Kll aga lubab see puhata looduses: nii metsas, puisniidul kui ka kultuurmaastikul, liikudes jalgsi, suuskadel, jalgrattal vi hobusel ratsa. Peale selle tohib igaks korjata loodusande: marju, seeni, phkleid, ravimtaimi ja looduslikke lilli.

Kui rgime igusest praegusaja hiskonnas, siis teame, et tegemist on millegagi, mis on stestatud seadusega. igusega kaasnevad ka kohustused ja vastutus. Igaheigus ktkeb endas kohustust ssta maaomaniku vara vi siis hvitada tekitatud kahju.

Igas riigis isemoodi. Igaheigus tuleneb tavast, mis vljendab kogukonna suhtumist loodusesse ning teistesse inimestesse. See tava on tekkinud ja arenenud koos maa- ja loodusvarade eraomandiga. Euroopas on raske leida kahte riiki, kus igaheiguse elemendid ja toime oleksid tpselt hesugused. Niteks Inglise ja oti seadused erinevad selles valdkonnas sna tublisti: otlased lubavad looduses viibijale palju suuremaid igusi. Ameerika hendriikides aga vid kanuuga mda jge sites lugeda mne maaomaniku paigaldatud siltidelt hvardusi nende kohta, kes julgevad randuda: seal jb kll igaheiguse miste reaalse sisuta.

Eriti omane on igaheigus just Skandinaavia maadele. Rootsis niteks thendab see tunduvalt rohkemat kui Eestis. Kui meil ei luba asjaigusseadus minna piiratud vi thistatud eramaale, siis Rootsis see nii ei ole. Eestis ei vi eramaal viibida pikeseloojangust pikesetusuni, Rootsis vib telkida ning parkida vabalt kuni 24 tundi; pikemaks jmiseks tuleb ksida maaomanikult luba. Eestis tohib metsaseaduse alusel telkida ja lket teha vaid selleks ettevalmistatud kohtades vi omaniku loal. Rootsis vib lket teha, kui sellega ei tekitata kahjustusi.

Kui vrdleme end aga inglastega, siis on erinevused vastupidised. Eestis kehtib igaheigus tiel mral, kui omanik pole oma maad piiranud vi thistanud, inglastel seevastu kehtib phimte: eramaal ei tohi viibida, kui omanik pole seda lubanud, niteks pargi vravas kirjalikult vi suuliselt. Kehtib nelja f-i seadus: loodusest tohib korjata vilju, lilli, lehti ja seeni (fruit, flowers, foliage, fungi) enda tarbeks, mitte mgiks. Ja sedagi vib teha ainult seal, kuhu omanik lubab minna niteks avatud looduspargis vi avaliku tee res. Muudel juhtudel ksitletakse loodusandide korjamist eraomaniku maal vargusena.


Kas minu vi meie. Vib tunda heameelt, et meie esivanemate austus looduse ja teiste inimeste vastu pole lubanud omandiiguse aktiga vtta kaaskodanikelt vabadust liikuda looduses. Samas on inimesel, kes tahab oma maatkki testi ainult enda kasutuses hoida, vimalus seda piirates teisi trjuda, kui tegemist ei ole just veekogurse kallasraja vi looduskaitsealaga.

Vib ju olla, et peale esivanemate tarkuse ja tavade on meile jlje jtnud ka see poolsajand, mil kogu maa oli riigi omandis ja seega igaheigus iseenesest tagatud. Nd saab maaomanik teha valiku. Ja neid neme praeguses Eestis seinast seina.


Tli algus. Niisiis vib iga looduses kija toetuda meil igaheigusele kikjal, kus ei ole ees keelavat silti vi piiret. Tundub mistlik lahendus, aga igapevases elus tekib ikka arusaamatusi. Eestis on headele tavadele hvitavalt mjunud jrsud muudatused omandisuhetes. Kui vrrelda end sadade aastate jooksul eraomandi ja oma kodu privaatsust esmase igusena kasutanud brittidega, siis neile ei tuleks phegi ttata igaheiguse loosungiga lehvitades naabri maale tegutsema.

Vastuolud eraomaniku ja avalike huvide vahel annavad tunda mujalgi. Klassikaline nide on teada Floridast USA-s. Vaid hel protsendil Florida elanikest on kinnistul ligips ookeanile, lejnud heksakmmend heksa protsenti ja turistid olenevad avaliku juurdepsu punktidest ja ranna kasutamise igusest. Konflikt keskendub kahele phiigusele: helt poolt puhkajate igus kasutada avalikult randa ja teiselt poolt eraomanike igus privaatsusele. Kohtupraktika on judnud tagasi ammu vljakujunenud tavani: maaomanik peab vimaldama puhkajatel olla kuiva liiva ribal. Sealt algab omaniku igus ehitada aeda vi mis tahes muud piiret.

otlased on hdas mgismaadega, mida nad peavad oma rahvuslikuks uhkuseks. Kaheksakmmend protsenti maadest kuulub 0,2 protsendile elanikest, ehk pool otimaast kuulub umbes kuuesajale omanikule. Et tagada vaba juurdeps mgismaale, rakendavad otlased viimasel ajal usinasti seadusemuudatusi, nende suhtumine matkajasse on palju sbralikum kui naabritel inglastel.


Seadus justub, tavad juurduvad. Meil tuleb nd taas selgitada igaheigust kui head tava, ja seda ka rakendada. Riigimetsas on riigimetsa majandamise keskus (RMK) teinud seda teadlikult ja kavakindlalt. Ka rahvusparkides on loomulik suunata looduses liikujaid nii, et nad ei kahjustaks loodusvrtusi. Tli vib aga tekkida tavalises thistamata metsatukas vi puisniidul, eriti veekogu kaldal.

igus liikuda teedel ja radadel, parkida autot, pda kala jms. tekitab arusaamatusi: hed on kindlad oma iguses meie hisele loodusele, teised niisama kindlad iguses ksutada eraomandit. Viisakus ja lugupidamine kujunevad plvkondade jooksul, kui vanemad annavad lastele eeskuju.

Tavad juurduvad ajapikku ja vaevarikkalt. Ka omanikuks olemine vajab harjumist. Meenub vahejuhtum, kui soovisime sa lunat piknikukohas. Et tee sinna lks lbi taluue ning talu taga oli see auklik ja porine, otsustasime parkida autod metsatee rde umbes 150 meetri kaugusele elamust. Eramaa oli thistamata. Lksime jalgsi taluaia tagant kulgevat teed mda. Majast tuli vlja noor perenaine, kes pahandas, et parkisime autod nende maa peale. Proovisime vita, et ei teadnud, kust eramaa algab. Siis aga tuli noor peremees, kes tles: kallis klarahvas, rge jtke oma autosid sinna metsateele, ajage parem siia sauna krvale.

Hea tava kohaselt tuleks auto jtta elamust kaugemale, nagu algul tegimegi. Hea tava kohaselt tuleks omanikult selleks luba ksida. Aga kui sa pole kindel, kas tegemist on eramaaga, siis ei taha teisi tlitama minna. Omanik, kes ei taha, et avaliku piknikukoha kasutajad auto tema maale jtavad, peaksid oma maa thistama.

Tli tekib ka telkimisest ja lkke tegemisest. Setkid ja neid mbritsev kiviring kaunil metsavlul ei thenda veel, et tegu on avaliku lkkeplatsi ja telkimiskohaga. Sageli on need vaid ebaseaduslikult tegutseja jljed. Et pahandusest hoiduda, on targem otsida korralikult thistatud lkkekoht. Omanikul, kes ei soovi oma maal nha isepiseid lkketegijaid, on aga otstarbekas panna vlja eramaa sildid.

Kolmas enam levinud konfliktiallikas on kallasrada. Ranna- ja kaldamaade omanikud on kohustatud kallasrada hooldama ja tagama seal inimestele vaba lbipsu. Loomulikult hindavad veerse kinnistu omanikud just psu veekogule. Ja samas peavad nad veepiiri jagama teistega. Oma ue saab thistada ja piirata, ent kallasrada tuleb hoida vaba. Ometi ei saa vrad alati kallasrajal liikuda: vahel tkestatakse see aiaga, vahel peletab sealt inimesi niteks maaomaniku koer.


Loodusharidus on see, mis peaks siluma vastuolud ning muutma looduses uitaja ja maaomaniku suhted sbralikuks, vhemalt mistvaks.

Vahest polekski vaja eriti palju karistada, kui suudaksime igel ajal rohkem petada ja harida. Linnalaps peaks maast-madalast selgeks saama, et austus looduse vastu on samavrd thtis kui austus naabri vastu. Igaheiguse tavad kivad loodushariduse juurde.

Ega olukord meil kige halvem olegi: keskkonnaministeeriumi ja RMK tellimusel selle aasta kevadel korraldatud EMOR-i ksitluse andmetel teab igaheigust vi on sellest kuulnud kaks kolmandikku inimestest.


Andres Onemar (1956) on Hiiumaa kaitsealade administratsiooni direktor, elab Hiiumaal Tareste klas. Hariduselt metsamees ja ttanud kogu eelneva perioodi metsanduses, on ka praegu RMK nukogu esimees.



Andres Onemar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012