Eesti Looduse fotov�istlus
2004/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2004/11
Tuulik keset loodust?!

Saksamaal, Taanis ja Hispaanias on tuulikud ja tuulepargid tavaline maastiku osa. Eestis on see aga kllalt uus nhtus, kuigi esimene ndisaegne 150 kW vimsusega tuulik hakkas Hiiumaal Ristnas tuulest elektrit jahvatama juba 1997. aastal. Jrgmiste tuulikute rajamine on linud aga le kivide ja kndude.


Seni on tuulikud jnud meile kaugeks ja vraks. Tundmatu asi: tekitab pisut khedust, htlasi aga uudishimu. Nii ongi praeguseks ajaks Eestisse pstitatud kaheksa tuulikut (vt. #1), neist kolm paiknevad Virtsus vikeses tuulepargis. Ent endiselt valitseb hinges varjatud khklus: kas tuulik ikka sobib loodusesse? Khklusi svendavad kuuldused kavandatavatest tuuleparkidest ha suurematest

Kogemusi napib. Tuulikute ja tuuleparkidega seonduv on Eestis uudne nii tuulikute pstipanijatele kui ka kohalikele elanikele. Seetttu on mlemail vhe sellealaseid teadmisi ja kogemusi. Nii kujunevad ka konfliktid, arusaamatused ning eksiarvamused kllalt kergesti. Teadmatus ja hirm tundmatu ees on ks peamine phjus, miks tekib nn. mitte-minu-ue-peal- ehk NIMBY- (Not In My BackYard) sndroom: inimesed kiidavad tuuleenergeetika heaks ja sageli peavad tuulikut lausa keskkonnahoidliku tootmise smboliks, kuid samas ei soovi neidsamu energiat tootvaid tuulikuid oma naabruses asuvale lagendikule. Sellist suhtumist vimendavad omakorda ksikud ebannestunud tuulepargi planeeringud, mis heidavad halba varju ka teistele tuuleparkidele. Seega kehtib tiel mral reegel, et tilk trva rikub meepoti.


Keskkonnasstlik tuulepark on keerukam rajatis kui enamik tehaseid: peale tuuliku parimate tehniliste lahenduste tuleb vga hsti ja mitmeklgselt tunda loodust. Mida teeb tuulik tuuleta vi kus elab ja toitub linnupoeg pesakohata? Milline vaade avaneb pikeseloojangule, kui tuulepargi ehituse kigus on keskendutud tehnilistele ksimustele ja loodus seejuures hoopiski unustatud? Samal ajal on tuulik justkui omanoline vabahumuuseum: kui tavaprastes elektrijaamades toodetakse energia suurtes hoonetes, siis tuulepargis kib see elanike silme all ja peab olema ka kena vaadata.


Hirmul on suured silmad. Viimase kmnendi jooksul on tuuleturbiinide tootmisest kujunenud arvutitstuse krval ks kiiremini muutuv ja arenev tstusharu. Paraku on esimeste tuulikute rajamise ajast prit vanad hirmud visad kaduma.

Kige levinumad argumendid tuuleturbiinide vastu: hiritakse lindude ja loomade elutegevust, rikutakse maastikku ja kauneid vaateid, lisandub valgussaaste ning tuuliku tekitatud mra. rmuslikud nited valearusaamadest prinevad niteks tuulepargi keskkonnamju hindamise kigust: klaelanikud on kurtnud selle le, et tuulikute tekitatud vibratsioon peletab rannikumerest kalad ja le kilomeetri kaugusel paiknev pankrannik variseb.


Kas maastiku osa vi hoopis sobimatu vrkeha? Kui tuuleturbiinide jaoks ldse tuleb loodusest midagi ohverdada, siis avatud merevaated. Kige tuulerikkamad piirkonnad on tihti ilusa avatud maastikuga, kus on vhe mrke inimtegevusest. Kahjuks prkuvad siin aga mitmesugused huvid ja vrtushinnangud: hest kljest hinnatakse tuulikuga keskkonnahoidlikult toodetud elektrit, teisest kljest ihatakse looduskaunisse kohta ehitada elamuid vi suvilaid, kust oleks kena vaade merele. Praeguste vrtushinnangute jrgi need omavahel kokku ei sobi. Sageli on selle vastuolu lahendajaks kinnisvaramaakler, kel selge mdupuu raha. Nii eelistatakse tuulikute asemel rannarseid puhkeklasid, kuid looduskeskkond rikutakse niikuinii. Seega taandub ksimus maastiku- kui looduskompleksi hoiu asemel pigem maastiku- ja maakasutuse eelistustele. Lagedate rannaniitude ja pllumaade puhul pole tuulepargid konkurendid, vaid pigem totavad n.-. teist likust, sest peale tavaprase maaharimise ja loomakasvatuse on vimalik ma ka tuule abil toodetud energiat.

Kuigi inimeste arusaamad maastiku ilust on erisugused, tuleb iga tuuleparki kavandades kaaluda, kuidas sobitada tuulikud vimalikult hsti maastikku. Sageli unustatakse, et tuulikute ige paigutusega saab unikaalsete loodusmlestiste lheduses ilusad vaated silitada. Looduslike objektidega vrreldes ebaproportsionaalselt suured, sageli kuni saja meetri krgused tuulikud sulanduvad maastikku paremini, kui jrgida nende paigutusel looduslikke piire (pinnavorme, metsapiiri, rannajoont), varjata tuulikud mingist vaatepunktist niteks puutukaga, vrvida tornide alaosa mbritseva looduse toonides vi rajada madalad teersed hekiribad, mis suunavad mduja pilgu krgemale.

Selleks et selgitada tulevase tuulepargi sobivust maastikku, tehakse kigist olulisematest vaatekohtadest fotomontaa (vt. #2). Vaatekohtade valikul tuleb arvestada eesktt tuulepargi naabruses elavate inimeste soove, kuid ka vaatekohtadega, kust suurim hulk inimesi, sh. mdasitjad, turistid jt. antud tuuleparki nevad.


Karvased ja sulelised, rohetavad ja kivistunud. ks levinuim tuuleturbiinide rajamise piirang seostub vajadusega silitada lindude ja loomade elupaigad ning mitte hirida nende elutegevust. Linnud vivad vastu tuuliku torni vi tiivikut lennates kll hukkuda, kuid siiski vga harva. Enamasti juhtub see ebasoodsate ilmastikuolude korral, sest tavatingimustes on linnud suutelised tuulikuid edukalt vltima. Kaudselt vib tuulepark aga mjutada lindude haudumist, pesitsust, toiduotsingut ning rndeteid. Kuid Eesti pinnamood on tasane ning tuulikutele sobivad lagedad alad vikesed: mahutavad kige enam mnikmmend, enamasti vaid paar tuulikut. Seega ei kujuta nad lindudele kuigi suurt ohtu. Statistika nitab, et kmne kilomeetri pikkuse tuulikuriviga vrreldes hukkub linde viis korda rohkem elektriliinide tttu ning le viieteist korra enam liikluses, rkimata peegelklaasidega krghoonetest. Piisab, kui austame lindude eesigust nende peamistel rndeteedel ja elupaikades. Et muuta tuulikuid lindudele veelgi ohutumaks, tuleks vltida linde pimestavaid signaallampe ja kasutada monoliitseid torutorne, sest rvlinnud armastavad varitseda srestikmasti lattidel: saaki mrgates ei pane nad prlevat tiivikulaba thele.

Tavaliselt on loomadega vhem hirme: nad kas psevad pgenema vi harjuvad kohanemisvimelisemad ehitusmra ja sagimise lppedes tasapisi uue suure kaaslasega. Isemoodi lugu on nahkhiirtega. isest eluviisist tulenevalt mrgatakse neid harva, kuid ka nahkhiiri ei tohi unustada. Need loomad on eriti suure thelepanu alla sattunud Phja-Ameerikas: Buffalo Ridgei mekurus suure nahkhiirekoloonia lhedal paiknevas 354 tuulikuga tuulepargis hukkus 2001. aastal 841 ja 2002. aastal 364 isendit. Hilisemad uuringud mitmel pool maailmas on siiski nidanud, et ultraheli abil orienteeruvaid nahkhiiri ohustavad eesktt kitsastes mekurudes paiknevad tuulikud, mille prlevad tiivikulabad peegeldavad ultraheli. Kuid tasandikel ei kujuta tuulikud nahkhiirtele suurt ohtu. Oma osa on selles ka tuule aastaajalises ja pevases kigus. Eesti kliimaoludes vib nahkhiire talveuni kesta septembrist aprillini, aktiivne on ta aga soojadel suvedel. Tuul seevastu on tugevaim just oktoobrist mrtsini ning nrgim suvekuudel, mil sageli (eriti siti) on tuulevaikus vi vaid nrk tuul, mis tiivikut ringi ei aja.

Tuulikute mju taimedele ja kivististele meenub harva. Siiski tuleb ka nendega arvestada, sest nad on oma asukohaga kindlalt seotud. Tuuliku vundament hlmab vga vikese ala; peamine oht hvardab kivistisi ning taimi pigem ehitusperioodil. Samuti vib juurdepsuteede rajamisel muutuda veereiim. Kui on tehtud korralik planeering ja ehituse ajal jrgitud nn. hid tavasid, ei hirita taimi kuigivrd.


Mra ja varjud. Kuigi tnapevased tuulikud on vga vaiksed, liiguvad inimeste mtted tuulepargi puhul ikka esmalt mra peale. Tuuleturbiine pstitatakse ju enamasti maapiirkondadesse, kus inimtekkelist mra on vhe. Linna- vi tstuskeskkonnas ei tuleks see teema kellelgi meelde, sest mra lihtsalt ei kostaks muu lrmi seest vlja! Samas ei tasu unustada, et tuulikuid rajatakse ikka tuulistesse piirkondadesse ja ka tuule vihin, lehtede sahin ning loksuvad lained summutavad tuuliku mra.

Ttavate tuulikutega kaasneb paratamatult mningane mra. Kui mratase on muutunud vhemalt kolme detsibelli vrra, peetakse seda mrkimisvrseks. Oluliselt on mratase muutunud aga siis, kui see on algsega vrreldes tusnud le kaheksa detsibelli.

Mra oleneb eesktt tuuleturbiini konstruktsioonist. Ndisaegsed tuulikud on hoolimata oma suurusest isegi vaiksemad kui vikesed 1980. aastate alguse tuulikud. Et tuulikute mrataset kahandada, on tuulikud muudetud vimalikult voolujooneliseks. Samuti on parandatud tiivikulabade aerodnaamilisi omadusi. helt poolt suurendab see tootlikkust, teiselt poolt vhendab mra teket. Kogu tuuliku mehhaaniline osa on projekteeritud nii, et mra ja vibratsioon sumbuksid tekkekohas. Kik need tehnoloogilised tiustused on aidanud mra tunduvalt vhendada: tuulikust keskmiselt kolmesaja meetri kaugusel on mratase nelikmmend detsibelli. See on vrdne ise maapiirkonna mratasemega (3040 dB), mrksa vaiksem aga 90-kilomeetrise tunnikiirusega sitva auto (55 dB) vi tavalise kontori (60 dB) mrast. Vga edukalt aitab tuulikute mra kahandada ka maja ning ue mber paiknev plispuudest krghaljastus, eriti aga okaspuuhekk.

Haljastusel on thtis roll ka pikesepaistelisel peval, mil see aitab leevendada prleva tiiviku phjustatud varjude vilkumist. See nn. diskoefekt vib osutuda hirivaks hommikul ja htul, kui pikesekiired langevad madala nurga all. Samuti langevad pikesekiired madalalt talvel ja varjud ulatuvad kaugele, kuid sel ajal on meil pikesepaistet harva. Meie laiuskraadil heidab tuulik vilkuvaid varje kige enam rajatisest vahetult phja pool keskpevase pikese arvel ning htu- ja hommikupikese tttu kagus, edelas, loodes ja kirdes; varjutusala moodustab justkui liblika (vt. #3, sinise ringiga on thistatud tuulik).


Kuidas leida oma koht pikese all? Tuulepargi planeering on keerukas optimeerimislesanne. hest kljest vajab tuulik vimalikult avatud ja tuulist ala. Teisest kljest oleks ideaalne, kui ta ei torkaks maastikus silma. Tuulepargid on seda keskkonnahoidlikumad, mida rohkem nad annavad toodangut enda alla vetava maa-ala kohta. Seega tuleks eelistada uusi efektiivsemaid, enamasti suuremaid tuulikuid. Viksem tuulikute arv sama vi suurema toodetud energiakoguse kohta thendab htlasi viksemat mju loodusele.

Mistliku paigutuse korral toodab tuulik siiski keskkonnahoidlikku energiat, mis aitab vhendada taastumatute energiaallikate (plevkivi, kivissi, nafta jt.) kasutust. htlasi ei ole vaja rajada hiiglaslikke kaevandusi ega kalleid jtmehoidlaid. Kui endised kaevandusalad on kaua kasutusklbmatud, siis tuulikute alal saab tegelda pllumajandusega, aga ka paljude muude ettevtetega, mis ei nua inimeste pidevat kohalolu vahetult tuulikute lheduses.

Perspektiivseimad kohad, kuhu tuuleparke pstitada, paiknevad enamasti tuulistel rannikursetel aladel, mistttu tuulikute tekitatav mra ja valgussaaste ei ole ldiselt probleem. Arvestades ka lindude, loomade ning taimedega, on Eesti rannikul (1520 kilomeetri laiune rannikuvnd) tuulikute rajamiseks sobivaid lagedaid alasid kokku 114 000 hektarit ehk 7,9% kogu rannikualadest. Tuulikute tehnoloogia on pidevalt tiustunud ja praegusajal valmistatakse neid erisuguse tuulekliimaga alade jaoks. Seega: looduse arvel pole vaja kompromisse teha. Ehk peavad jreltulevad plved vaadet tuuleturbiinidele niisama elamuslikuks kui meenutusi 20. sajandi alguse klamaastiku vanadest pukktuulikutest.



Ain Kull
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012