Eesti Looduse fotov�istlus
2004/11



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2004/11
Eluohu märk

Mispoolest inimesed muist olendeist erinevad? Suuresti suhtlemise oskuse ja määra poolest. Kommunikatsioon teeb teistsuguseks.

Kui otsida neid põhjusi, sügavamaid põhjusi, mis meie looduse ja keskkonna hädade taga on, ehk mis just inimese tegevuses meile endale kätte maksab, siis jõuab järelduseni ülemäärasest suhtlemisest. Nimelt: liialt suur liikuvus, olgu eluta või elusa, ainelise või märgilise ülepaisutatud vedu ja vahetus teeb maailma vaesemaks, ja ka ohtlikumaks.


Mis hoiab elusloodust rikka ja mitmekesisena? Kindlasti pole selles tähtsuseta paras eraldiolek. Eri liike on rohkem, kui nad vähem kokku puutuvad. Liigid ise on need, mis teistega peaaegu ei ristu. Kui on rohkem elupaiku, kus end varjul hoida, siis on liigirikkam kogu kooslus. Piiririkkamad paigad on vormirohkemad. Kogu eluslooduse mitmekesisuse taga on küllaldaselt suur eluruum, omamoodioleku taga lahuselu võimalikkus.

Mismoodi siis elu rikkust – biodiversiteeti – ülemäärase suhtlemise kaudu vähendada võib? Piiride kaotamise teel. Liikumisteede lisamise kaudu. Ligipaigutamise viisil. Kokkusulandamise moel. Ühissuppi keetes.

Umbrohud ja nakkushaigused, invasioonilised liigid ja infektsioossed olendid on liikumisvõimaluste laienemisest, suuremast suhtlemisest soositud ja seeläbi tihti loodudki. Liigläbikäivad kooslused segunevad ja erinevused nende vahel vähenevad. Genoomi ehk rakumälu osade kaugülekandeist kipuvad sündima värdjad. Võõrliigid kooslustes, võõrad geenid eluskehas, võõrsõnad keeles – neil on palju ühist. Kord sisse tulnuna ei kao nad enam, nad muudavad pöördumatult seda, kuhu nad on toodud. Nad ei muuda kedagi rikkamaks, vaid vahetavad varem või hiljem kellegi välja.

Niimoodi, hämmastaval kombel, alul tahtmatult, pärastpoole oskuseta loobuda, toodab inimene ohtlikke olendeid. Ses vastuoksuslikus olukorras, luues teadlikult ohtusid, ja koguni suutmata neid mitte luua, on hakatud loodud ohtusid vähemalt tähistama.

Eluohu märk ehk bioriski sümbol on paljude võrdkujude seas huvitav selle poolest, et ta saamislugu on päris hästi teada. See on töötatud välja samamoodi kui kiirgusohu tähisele. Kujundati see 1966. aastal, et märkida bioriski, eluohu kandjaid, “neid nakkavaid toimijaid, mis kujutavad endast ohtu või võimalikku ohtu inimeste heaolule, kas siis otseselt nakatamise teel, või kaudselt keskkonna rikkumise kaudu” [1].

Ja mitte ainult muundatud katseloomad ega ohtu peitvad pakendid, GMO-d ega biorelvad ei kanna seda ‘bioloogilise ohtlikkuse’ märki. See silt on levinud ka ihujoonisena: justkui ohukandmiskartuses tähistavad inimesed sellega end ise. Kõiki elusolendeid, keda oleme loonud endale ohtlikuks, võib sellega märkida.

Looduse ja inimeste kaitse käib paljus liikumispiirangute kaudu. Ent neid hoida ja sisse seada õnnestub vaevaliselt. Teab ju eesti vanasõna: “Esimesel päeval külaline hea sõber, teisel päeval juba koormaks, kolmandal päeval hakkab haisema.” [2]



Kalevi Kull
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012