Belgias tehtud uuring püüdis selgitada, kui palju peenosakesi satub liikluses jalgratturite kopsudesse ehk teisisõnu: kas rattasõit on alati ja igas suhtes autosõidust tervislikum.
Valikrühmas oli 55 hea tervisega mittesuitsetajat, keda esmalt sõidutati suletud akende ja väljalülitatud kliimaseadmega autos ja määrati hingamistsoonis (umbes 30 cm kaugusel suust) õhus leiduvate peenosakeste kontsentratsioon. Seejärel sõitsid katsealused kohe jalgrattal tuldud teed tagasi.
Peale peenosakeste hulga mõõdeti ka hingamissagedust ja sügavust, omastatud hapniku hulka ja pulssi. Selle põhjal arvutati välja minutis sisse- ja väljahingatud õhu maht, sissehingatud peenosakeste hulk ja nende peenosakeste kogus, mis sadestub kopsudes. Katse tehti kolmes eri mõõtu linnas: Brüsselis, väikelinnas nimega Louvain-la-Neuve ja Molis, väikeses maaalevikus.
Kui autos varieerus peenosakeste hulk vähe, siis jalgratturi sissehingatavas õhus oli sisaldusskaala märgatavalt laiem, ulatudes kuni 100 000 osakeseni kuupsentimeetris. Mõistagi oli see suurim Brüsselis. Jalgrattur hingab sagedamini ja sügavamalt kui autosõitja, nii et tema sisse- ja väljahingatud õhu maht on umbes 4,3 korda, sissehingatavate peenosakeste hulk aga 400–900 protsenti suurem kui autoga reisijal. Mõistagi sadestub siis ka kopsu kahjulikke osakesi tähelepanuväärselt rohkem.
Järeldus on lihtne: jalgrattateid planeerides tuleks need paigutada nii, et ratturite ja autode väljalasketorude vahel oleks võimalikult pikk vahemaa. Jalgrattureil endil tasub aga meeles pidada, et ehkki rohked uuringud kinnitavad rattasõidu ja muu kehalise tegevuse tähtsust krooniliste haiguste, sealhulgas südame- ja veresoonkonna haiguste ning enneaegse surma vältimisel, leidub küllalt palju ka uurimusi, mille kinnitusel võivad südame ja veresoonte probleeme muu hulgas süvendada ülemäära sissehingatud pisiosakesed.