Eesti Looduse fotov�istlus
2010/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2010/9
Soodesda ei lpe kunagi

Tagantjrele on raske aru saada, mis oli 1960. aastate lpu soodesja vallandumise otsene phjus: soid oli ju selleks ajaks kuivendatud juba aastakmneid?

Mdunud sajandi kuuekmnendate aastate lpus ja seitsmekmnendate alguses suurest stalinlikust looduse mberkujundamise plaanist selgesnu enam ei rgitud, aga paar aastakmmet tagasi veerema lkatud vanker liikus tiskigul edasi. Maaparandajatel olid kasutada suured rahasummad ja jrjest vimsamad masinad, kraavitamine oli kujunenud asjaks iseeneses: eesmrgiks seati vimalikult suurem kuivenduspind ja rohkem kraavikilomeetreid. See, kas ja mil mral tehtu end majanduslikult tasub, tundus olevat teisejrguline.
Niisiis, konflikt sugenes ja teravnes eesktt kuivenduse mahtude, pidevalt laieneva haarde tttu. Karika panid le voolama metsakuivendajad, kes ha suuremaid pindu hlvates tungisid lausa rabadesse: kraavid aeti nii kaugele, kui pinnas vhegi kandis ja veel kaugemalegi mnel pool judis kraaviots esimeste laugasteni. Et seejuures soo ka masinaid neelas, ei heidutanud: rauda uute masinate tootmiseks suurel laial kodumaal jtkus ja raha toona ei loetud.

Mis soodesja otseselt vallandas?

Soodesda ei alanud kki: mte mingil moel metsade ja soode lauskraavitamisele vastu hakata oli krinud juba mnda aega. Kahju, et see ei leidnud kandepinda kmme aastat varem vit oleks olnud mratu suurem kui seitsmekmnendate alguses.
Kui 1968. ja 1969. aastal ilmusid Eesti Looduse erinumbrid rabade ja Krvemaa kohta, siis ei olnud need kavandatud sissejuhatusena soodesjale. Miste soodesda tekkis iseenesest hoopis hiljem, tegevuse kigus. Ometi just soid ja sooderohket maanurka tutvustavaid materjale koondades svenes arusaam, et nende vrtuste arutule hvitamisele tuleks piir panna.
Samas valmistasime erinumbritega ette tagalat. Eesti Loodus oli vga loetav ja autoriteetne ajakiri, eriti haritlaste ja maarahva seas: tahes-tahtmata kujundasime avalikku arvamust.
Ja siis, 1970. aastal, tegi vsimatu rabauurija Viktor Masing otseprdumise rabade asjus: Eesti Looduse kolmes jrjestikuses numbris selgitas ta veel kord rabade olemust ja olulisust tasakaalustatud looduses, marja- ja turbamaana, vee- ja muus majanduses. Ja tegi phjalikust analsist vga lihtsa jrelduse: kui ei ole tungivat vajadust, pole vaja rabasid ja ldse soid kuivendada.
See mjus mneti torkena herilasepessa. Tnapeval on ehk raske mista, kuidas vib ajakirjas ilmunud artikkel panna ved liikuma. Aga, nagu ma juba tlesin, Eesti Loodus oli tollal vga loetav ja mjus. Nd tstsid hlt nii need, kelle kapsaaeda kivi oli kukkunud, kui ka need, kes tundsid, et Viktor Masing rgib just sellest, mis endalgi hingel kripeldab. Nad tahtsid eldut tiendada vi edasi arendada.
Eesti Looduse veergudel vtsid sna rohkem viimased, sest kuigi olime avatud kigile, eelistas suurem osa solvunuist kasutada vastulgiks teisi kanaleid ajalehti, raadiot ja televisiooni. Sellist valikut igustas muidugi tigutempo Eesti Looduse ilmumisel: trkkimiseks kulus toona kolm kuud! Nii kanduski vallandunud sda ka teistesse meediakanalitesse.

Kus asus soodesja rindejoon?

Vahet tuleb teha pllumajanduslikul ja metsakuivendusel. Pllukraavide ja drenaai mju vesisevitu mineraalmaadel oli nhtav ja tuntav: kui ikka maatkk, mis varem pikalt vee all seisis, prast maaparandust masinat kandis, siis plluharija rmustas. Iseasi oli tde kvaliteet, mis viksemate tmahtude puhul oleks saanud olla parem.
Drenaai paneku eel ei kooritud viljakat mulda, et seda siis hiljem tagasi laotada: suur osa vrtuslikust mullast mattus ja segati sgavamalt vlja kaevatud pinnasega. See ei tulnud kasuks plluviljakusele. Ksimusele, miks ei ssteta drenaai paigaldamisel viljakat mulda, vastas toonane maaparanduse ja veemajanduse komitee esimees Oskar Valing: Sellisest tehnoloogiast viksime rkida siis, kui me siin viinamarju kasvataksime.
Aga nii vi teisiti, vitlus ei kinud maaparanduse prast pllumaadel, rindejoon oli soodes, eesktt rabades. Pllumajanduse huvides kuivendati madalsoid ja soostunud niidualasid enamasti kultuurheinamaadeks, plde turbamaadele nneks meil vga laialdaselt ei rajatud. Rabasid kraavitati freesturbavljade tarvis, ent nende pindala oli ldises kuivendusfondis kaduvvike.
Turbavarude seisukohalt tegid vrreldamatult suuremat kahju metsakuivendajad, kraavitades rabade servaalasid. Kuivendatud raba hakkab ju turba kasvatamise asemel seni ladestatut kaotama: Mati Ilometsa arvestuste kohaselt laguneb Eesti kuivendatud sooaladel aasta jooksul umbes kmme korda rohkem turvast, kui looduslikuna psinud rabad juurde kasvatada juavad. Seejuures pole thtsuseta seegi, et lagunedes hingab turvas hku kasvuhoonegaasina tuntud ssinikdioksiidi.
Niisiis oli toona peamine vastane metsakuivendaja. Kui pllumaade parandajatega sai vaielda t tasuvuse ja kvaliteedi le, siis metsakuivenduse eestseisja toonase metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi melioratsiooni osakonna juhataja Leonhard Polli sellistes ksimustes vitlusse ei laskunud. Tema phjendus tehtavale oli lhike ja otsekohene: Moskva annab raha, meie matame selle Eestimaa sisse, nii et mitte keegi seda sealt enam ktte ei saa. Paljud inimesed saavad td ja leiba. Mida te veel tahate?
Suurem osa metsateadlastest ministeeriumi tippjuhi seisukohti kll ei jaganud, ent kva hlega vastu rkida ka ei saanud. Niteks metsakuivenduse kasutegurit phjalikult uurinud Peeter Kollistilt me Eesti Loodusesse artiklit ei saanud, sest ta tles ausalt, et tahaks seda td veel jtkata. Vga laia silmaringiga metsateadlane Ivar Etverk isiklikult ei sekkunud, kll aga oli alati valmis igasugustes metsandust puudutavates ksimustes nu andma.
Metsameestest vaid Uno Valk esines julgelt ja vabalt, sest tema oli kuivendatud raba katselappidel mnnid suurte vetisekoguste toel kasvama pannud. Tegelikult oleks huvitav nha, milline mets kasvab neil katselappidel nd, kui sinna enam tonnide viisi vetist ei klvata. kki on keegi tnapeva metsateadlastest selle vastu huvi tundnud?
Metsakuivendajate suurim tugevus ja htaegu nrkus peituski Moskvast tulevas rahas: seda oli liiga palju nnda palju, et mistust selle kulutamiseks polnudki vaja. Niisugune pillamine oli vimalik ainult sotsialismi viljastavates tingimustes, ehk nagu toonases snasjas ka otse vlja eldi: nii ulatuslikeks metsaparandustdeks suudaks vaevalt kll kski teine riik eraldada nnda palju tehnikat ja raha, kui vime seda meie. Seda suunda hoidis metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium, kelle vastu soodesda ka otseselt prdus.

Samas oli Eesti Loodus kirjade jrgi metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi hlekandja.

Jaa, see tegi asja keerukamaks. Mingil mral oli see kndimine noateral. Eesti Looduse toonasel peatoimetajal Linda Pootsil oli vga ebameeldiv kogemus kuuekmnendate algupoolelt, mil ta oli kord kutsutud ministeeriumi kolleegiumi ette. Ta oli veendunud, et teist korda ta sinna minna ei taha.
Olen talle tnulik, et leidsime kompromissi: leppisime kokku, et kui soodesja tttu tuleb taas minna kolleegiumi ette, siis lhen sinna mina kui peasdlane; vi vajaduse korral leiame sellele asendusele ka teise, vettpidava phjenduse. Nnda sai vastasseis ministeeriumiga siiski vimalikuks.

Kas soodesja au saab endale Eesti Loodus vi on selles vitluses meenutada ka teisi kangelasi?

Eesti Loodus ei olnud ksi. Olime algatajad ja koordineerijad, aga meiega hinesid paljud soodega seotud erialade teadlased. Ja meid toetas, tnapeva knepruuki kasutades, ka tdi Maali: Eesti Looduse trkiarv oli sel ajal umbes 40 000 ja suurenes soodesja ning muu inimesi erutava toel jrgmise kmnendi alguseks 58 000-ni. Lugejaid oli aga mitu korda rohkem, sest kaugeltki iga soovija ei saanud defitsiitset ajakirja endale koju tellida.
Nii viski juhtuda, et metsakuivenduse projekteerijale, kes vlitdel olles lks talust joogivett ksima, nitas perenaine Eesti Looduse vrsket numbrit ja ksis: mida te siin teete? Kas teie oletegi need, kes meie soid hvitavad?
Peaideoloogina oli meie seljataga Viktor Masing, kes prast avapauku vttis kll aja maha jrgmisel, kige pingelisemal aastal ta vaidlustesse ei sekkunud , kuid see ei thendanud, et ta poleks nuga toeks olnud. Ise tuli Viktor Masing uuesti mngu sja lppjrgus, kui oli vaja vlja ttada rabade kaitse kriteeriumid.
Oma osa oli kindlasti metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi siseopositsioonil, kui seda nd, tagantjrele, nii vib nimetada: looduskaitse valitsus eesotsas juhataja Heino Luigega ja ministri esimene asetitja Feliks Nmmsalu, kelle hooleks oli muu hulgas ministeeriumi looduskaitse pool, olid kursis sellega, mis Eesti Loodusel parasjagu plaanis. Nelja silma all vesteldes leidsin nendega sageli hise keele. Arusaadavalt pdsid nad tli rahulikumatele rbastele suunata.
See opositsioon sai poolel teel vga tugeva ja asjatundliku tienduse otse vastasleeri staabist melioratsiooniosakonnast: prast vga gedaid mttevahetusi tuli sookaitsjate poole le kmme aastat ministeeriumi peamelioraatori ametit pidanud Edgar Kask mees, kes tundis ksipulgi metsakuivenduse strateegiat ja kogu masinavrki. Temast sai Eesti metsainstituudi looduskaitsesektori ttaja.
Ja lpuks see mees, kes oma vimu kasutades tookordsele vastasseisule lahenduse ti ministrite nukogu esimehe esimene asetitja Edgar Tnurist. Tema vastutusala Toompeal hlmas peamiselt pllumajandust, ent selle krval ka toona snagi thtsusetuks peetavat looduskaitset. Metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis seda kilise loomuga ja vastuvaidlemist mitte sallivat meest kardeti ja tema sna maksis.
Tnurist segati soodestta 1971. aasta kevadel, kui tegin vahekokkuvtte seni kirjutatust ja vlja eldust: see artikkel tlemisi maa ja vee asjus judis lugejani augustinumbris. Andsin teksti enne trkki minekut nha Heino Luigele, kes omakorda jagas seda Feliks Nmmsaluga. Nad arvasid, et see ei j ministeeriumi karmi vastuseta. Heino Luik pdis mind ette valmistada kolleegiumiks, selgitades, et mulle seal sna ei anta lihtsalt eldakse, kuidas asjad edaspidi kivad.
Et olin oma artiklis tsiteerinud ka Edgar Tnuristi kasutades ra tema looduse mberkujundamise kohta eldud asjalikke snu hel lemnukogu istungjrgul , otsustas Nmmsalu viia ksikirja Toompeale. Nnda ma siis sattusin ministeeriumi kolleegiumi asemel hoopis Tnuristi kabinetti. Prast paaritunnist pingsat ja sisukat neljasilmavestlust judsime tielikule ksmeelele.
Peatselt prdus ministeerium Viktor Masingu poole, ksides nu ja abi soode kaitse korraldamisel. Edgar Kasele anti kaks aastat aega rabade inventuuriks: Masingu juhiste kohaselt tuli vlja selgitada veel rikkumata vi vhem rikutud alad, et need kiirkorras kuivendusfondist vlja arvata.

Kuidas suhtus metsakuivendusse tollal metsameeste seas vga populaarne minister Heino Teder?

Heino Teder soodestta otseselt ei sekkunud. Oleksin tema isiklikku hoiakut kogenud, kui mind oleks kolleegiumi ette vetud, aga see ji ju ra. Kogu soodesja kestel paistis vljapoole, et ta oli ministeeriumis kik metsakuivendusse puutuva delegeerinud Leonhard Pollile.
Kll aga suhtlesin ministriga seitsmekmnendate lpul, kui olin kaasatud tema suurde ettevtmisse Krvemaal Tammsaare-Phja taluhoonete taastamisse. Ma vin eksida, aga mulle tundus siis, et see ritus ei olnud Heino Tederi jaoks mitte ainult kummardus suurele kirjanikule, vaid ka vike hvitis selle eest, mis oli Luna-Krvemaal tehtud enne soodesda. Kui mitte ministrina, siis terve talupojamistusega mehena pidi ta, nagu Edgar Kaskki, vahet tegema helt poolt asisel ja teiselt poolt mttetul vi lausa kuritegelikul kraavitamisel.
Kohtusin Heino Tederiga ka hiljem, kui ta enam minister ei olnud, olgu siis Sangaste rukkipeval vi mne hise sbra matustel. Iga kord andis ta ktt ja rkis mne sna, vga sbralikult. Aga mitte kunagi ei rkinud me soodesjast ega metsakuivendusest.

Soodesda pole vist tnini videtud, sest kaotaja pole oma kaotust tunnistanud. Millega ja millal see vitlus lppeda viks?

See vitlus ei lpe kunagi. Sest mitte kuhugi ei kao inimlik ahnus ja rumalus.
Mida me toona saavutasime? Viktor Masingu ja Edgar Kase histna veti arvele le 200 000 hektari kuivendusest puutumata ja vhe kahjustatud soid, need arvati kuivendusfondist vlja. Neist umbes pooled vormistati hiljem sookaitsealadeks.
Vahest isegi olulisem oli see, et peatati metsakuivendajate tung rabadesse: seda vastavat pilti, kuidas palkidest matil roomav kopamasin uuristab kraavi pdelasse rabapinda, prast soodesda enam ei ninud. Nd poleks see meldav juba ka seeprast, et ulja tegija seljataga pole enam Moskvat, kust sedalaadi arulagedate tegude kinnimaksmiseks raha voolaks.
Metsakuivenduses praegu valitsevat mentaliteeti ei saa vrrelda nelja aastakmne tagusega. Ega me toonagi videldud igasuguse kuivenduse vastu, vaid arutu mllamise vastu seal, kus polnud lootustki kasvatada palgimetsa, ning samas hvitati soo vime kasvatada turvast ja jhvikaid ning hoida puhta vee varu.
Kui jtta krvale Leonhard Polli idee ilsatel eesmrkidel Moskva raha matta, siis ks vettpidavamaid igustusi metsakuivendusele oli ja on vajadus ehitada teid, mis pole aga vimalik kraavideta. Jah, seal, kus tepoolest kasvab mets, pealegi prast kuivendust pisut judsamalt, on teed vajalikud selle majandamiseks ja vljaveoks. Kll aga mitte rabametsades.
Kui toonitatakse, et teed on eriti vajalikud plengu kustutajate kiireks kohalejudmiseks, siis arvan seda enam, et need koos kuivenduskraavidega peaksid kindlasti lppema tkk maad enne rabapiiri: looduslikus, kuivendamata soos pole plengut karta, kll aga seal, kus pealmine turbakiht on kuivaks tmmatud. Eriti tuleohtlikud on just kuivendatud soometsad, kus tuli jb pinnasesse hguma. Ja staja ei lange meil vhemalt 99% juhtudest mitte vlguna taevast, vaid sidab metsa ikka teid mda.
Prast soodesda on peale kasvanud uus plvkond, kellest enamik ei tea midagi nelja aastakmne tagusest vastasseisust. Ja paraku ei kandu plvest plve edasi mitte ainult looduskaitseaated, vaid ka vtjamentaliteet. Uskumatu on kuulda praegustelt maalikooli tudengitelt, et mnes loengus neile ikka veel soodesja eelseid seisukohti serveeritakse! Tenoliselt on tegu siiski erandliku nhtusega, ja kui tudeng seda juba kurtma tuleb, siis jrelikult on tal jagunud mistust koolis rgitu oma peaga lbi melda. Aga kas seda jtkub kigil?
Tnapevalgi aeg-ajalt pead tstva looduse mberkujundaja mentaliteedi prast on soouurijate ja -kaitsjate uuel plvkonnal kasulik teada, mis toimus neli aastakmmet tagasi. Vhemalt need noored inimesed, kes nd kunagi rabaservadesse uuristatud kraavide otsi talgukorras turbaptsidega sulgevad, ilmselt teavad. Ja saavad aru, et ndsed probleemid on pisut teist laadi, aga nad pole kadunud.

Mida soovitad neile, kel huvi Eesti Looduses ilmunud soodesja materjalidega lhemalt tutvuda?

Alustage Edgar Kase meenutusartiklist Oli kord suur soodesda Eesti Looduse 1993. aasta veebruarinumbris. Selle juurest leiate ka meie ajakirjas soodesja ajal ja prast seda ilmunud kirjutiste loendi. Eesti Looduse rabade erinumber ilmus 1968. aasta augustis, Krvemaa erinumber 1969. aasta novembris.

Kas soode kaitsest ja kuivendamise mttetusest on su meelest viimastel aegadel piisavalt kneldud vi peaks soode silimise eest ndisajal senisest tsisemalt vitlema?

Eesti Looduses on seda teemat valgustatud mu meelest piisavalt, aga paraku ei ole ajakirja levik ja mjujud tnapeval see, mis oli neli aastakmmet tagasi. Ndisajal ei lbe inimene, kes pole just erihuvidega, tsimeelset ja svenemist nudvat ajakirjandust lugeda, ta kogub meelsust mjutavat teavet pigem televisioonist. Sealgi, peamiselt Osoonis, on probleemist rgitud just nimelt rgitud. Aga teleekraanil rkiv teadlane ei suuda kita laisa mttelaadiga inimest, kellele oleks vaja teha asi puust ja punaselt. Vahest ei vimalda seda rahanappus, vib-olla ka ajapuudus vi oskused.
Hea emotsionaalne taust inimeste suhtumisele soodesse on loodud neisse matkaradu ehitades: rabamatk pakub meeldiva elamuse ja kui meeldivat hvardab oht, siis tekib vastureaktsioon. See on hea, ent emotsioonidest jb vheks: oleks vaja tavakodanikule kitvas vormis jagada teadmisi selle kohta, milline osa on looduslikel soodel meie maastikes ja millist (ka kaudset) kahju elukeskkonnale ja majandusele nende rikkumine endas ktkeb. Seda peaks tegema avalik-iguslik meedia.

Kuidas sa ise sattusid soode uurijate ja kaitsjate sekka?

Tenoliselt algas see Krvemaast ja Anton Hansen Tammsaarest. Kui ma 1956. aasta sgisel kooli kirjandusringiga esimest korda Tammsaare vljamele sattusin, siis lummas mind sealt avanev vaade. Uskumatu, aga kik oligi nii, nagu Tes ja iguses kirjeldatud: siin mgi, seal mgi, kaugemal kolmas, pahemat ktt neljas, .. mgede mber, nende vahel aina soo, tkati raba Kiindusin sellesse maanurka.
Mni aasta hiljem, juba bioloogiatudengina, valisin vlitpaigaks Krvemaa. Erilise kirega just rabade vastu nakatas mind mu juhendaja Viktor Masing.
Ka see, miks sattusin soode puutumatuse eest vitlejate kilda, sai tugeva mjutuse sealtsamast Luna-Krvemaalt: krgelt vljamelt avanevat pilti, mis mind esimesel kohtumisel rabas, enam ei ne, Tammsaare-Phja vravas seistes ei ne enam isegi mitte Jrva-Madise kiriku valget torni ega kuule kellahelinat. Meelde svinud Krvemaad ei tunne ra ka vljamelt alla sohu ja je rde laskudes.
Maastik on mu enda silme all poole sajandiga umbe kasvanud. Osalt on phjus kll selles, et juba aastakmneid ei niideta vljamgede jalamil heina ega karjatata sooservadel loomi, ent suurelt jaolt on maastiku sulgumise taga metsakuivendus.
Silmitsege internetis maa-ameti geoportaalis saada olevatelt ortofotodelt Luna-Krvemaad: sealt neb vardasse aetud Jgala jge, tihedat kraavivrgustikku ja thelepanelikul silmitsemisel isegi neid kriime, mis jdvustatud 1972. aastast prineval fotol (vt. lk. ). Et need kriimud veel nd, ligi neli aastakmmet hiljem, linnulennult ktte paistavad, tendab, et mets pole sinna, kuhu on maetud palju raha, ikkagi kasvanud.
Seda kike tehti kuuekmnendate teisel poolel. Minu esimene avalik reageering toimuvale ilmus Eesti Looduse Krvemaa erinumbris (1969) vastusena Leonhard Polli arvamusavaldusele Krvemaa tuleviku kohta.

Kas sul on Eesti soodest mni eriline lemmik, kuhu tahaksid ha uuesti tagasi minna?

Neid on rohkem kui ks, aga kige-kige suurem lemmik on vist siiski Kakerdaja raba, ikka Luna-Krvemaal. Olen Kakerdajal kinud varakevadest hilissgiseni, vestelnud hmarail htuil petrooleumilambi valgel kunagise Noku talu peremehe-perenaisega see raba kuulus omal ajal eravaldusena Noku talu juurde , kuulanud aovalgel rabahli ja puhanud kuumal suvepeval matkavsimust lvel lebades. Nd pole sinna enam ammu saanud, sest rongi- ega bussiga rabaveerde ei jua.
Kahjuks langes metsakuivenduse ohvriks ka Kakerdaja lunaosa jhvikarohke Hundilage soo: sedagi vib nha ortofotolt internetis. Just Hundilageda ja raba piiril judsin kunagi kuuekmnendate lpus mda mtlikku kraaviperve astudes porimlkani thjaks lastud laukani.

Eesti Loodust pole sa juba kolm aastat toimetanud. Kuidas veedad oma aega?

Jah, loobusin tst toimetuses, sest tundsin, et hakkan vsima. Aga loodustekste lugejale selgemaks tdelda mulle meeldib, seetttu olen seda tasapisi jtkanud: toimetan mitmesuguseid trkiseid. Teen seda meelsasti klmal aastapoolel, suvel tahan olla rohkem ues, nd peamiselt kll oma koduaias. Proovin siingi elurikkust suurendada: poogin viljapuudele eri sorte, kasvatan viinamarju, katsetan mustika ja jhvikaga. Samas pan ratada loodushuvi oma lapselapses.



Ann Marvet on sndinud 21. aprillil 1939 Tartus muusika- ja matemaatikapetaja Valentin Marveti ja algkoolipetaja Liidia Marveti ttrena. Lpetas 1962 Tartu likooli bioloogina. Ttas 19621963 Paide koduloomuuseumis, oli seejrel Tartu likoolis aspirantuuris. Bioloogiakandidaadi t kaitses 1967 teemal Taimkatte dnaamika kajastamine vegetatsiooni detailsel suuremtkavalisel kaardistamisel. Ttas 19672007 ajakirja Eesti Loodus toimetajana, peamiselt botaanika- ja koloogia ning looduskaitse valdkonnas. Koostanud ja toimetanud Eesti Looduse temaatilisi erinumbreid. Avaldanud seni ainukese Eesti taimekoosluste mraja (1970), raamatuid Krvemaast ning toimetanud looduskirjandust. Alates 1985 Eesti TA looduskaitse komisjoni liige. Tunnustatud Eesti NSV suure looduskaitsemrgiga (1985), Eesti NSV teenelise looduskaitsja aunimetuse (1989), Eerik Kumari preemia (2001), Eesti eluteaduse hoidja tiitli (2008) ja Valgethe III klassi teenetemrgiga (2008).



Botaanik Ann Marvetit ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012