Eesti Looduse fotov�istlus
2010/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2010/10
Suve lpul Hanikatsil

Paat podistas Salinmmest luna-kagu poole. Mda libises ratu pikk Saarnaki kivikadakane lneserv, pakkudes tuttavaid, ent sellest hoolimata imetlusvrseid vaateid. Knasime mber laiu lunatipu, mille kivist piiki thistavad kaugele paistvad trnpuude kerakujulised vrad.
Keskpev lhenes, Hanikatsi phjaserv lhenes. Leebe mere taamal paistis kuulus salumets veel tiesti rohelisena. Pike valas kogu metsa kaskede, prnade ja tammede ladvad oma kirka sraga le. Oli mullu kahekmnes mihklikuu pev, viimane ilus suvepev.

Lhisvahemerelised laiumeeleolud. Sukeldusime ndalamoona raskuse all gades salumetsa. Kitsuke rada vonkles knkast les. Pikeselaigud vrelesid rssaka metsa all, viipasid vastu mistatuslikelt kivikangrutelt.
See pilt oli mulle varasematestki kordadest tuttav, ent nd silmitsesin ma Hanikatsit hoopis teise pilguga. Eelmisel aastal olin esimest korda ninud Aadria mere randu ning iseranis Istria poolsaare sisemaal avastanud llatusega, kui rabavalt sarnased vivad olla sealsed ning Lnemere saarte lubjakivialade maastikud. Tagasi kodumail, leidsin aga kahjutundega, et meile jagub siiski ainult npuotsaga sraseid kiviaedadega lambakadastikke, tammesalusid ning liigirikkaid lehtpsavserikke.
Vast he ehedaima killu lunaeuroopalikku loodust olen ma leidnud Ojamaalt, Visby phjaservast Galgbergetilt lehtvpsikute, luuderohuvaibaga kaetud puude ning valevate lubjakaljukamakatega.

Aga imekombel leidub ka siinpool Lnemerd ks maalapp, kus sageli vid sootuks unustada, et viibid nii kaugel phjas. Hanikatsi on kummaline erand. Sellel laiul on lekaalus keskeuroopalik taimkate, mis sageli pakub vga lunaeuroopalikke pilte. Nagu see rssakavitu salumets. Vi, judnud salumetsast lagedatele heinamaadele, need paekivised varemed, harjadel troonimas hbedased koirohupsad. Koirohtu leidub Hanikatsil ldse vga ohtralt. Miskiprast kippuvat ta Hiiumaal harvaks jma. Koirohuvaremed, lambavillakerad; kik nii pikesekuldne ja lopsakasroheline, meri peagu koobaltsinine.
Pea laiali, vaimustunult ringi vahtides ei mrganudki ma, kuidas jalad said Hanikatsi lammaste rammust leni ligaseks. Oot-oot! Mida tegid lambad siinpool tara? Neile on ju eraldatud terve laiu luna- ja idapoolmik. Heinamaadele ja salumetsa ei tohiks neil asja olla. Eks see tara lekkis kuskilt.
ldse tundus jrsku, et asjad ei ole Hanikatsil mitte kige paremini korraldatud. Sain samal htul teada, et peagu terve laid on kergekeliselt mdud suvalisele isikule, kellele Hanikatsi saatus eriliselt korda ei lhe. Heinategu takerdus tnavu veidralt septembri lppu, mistttu kikjalt vaatasid vastu pruunid kokad (heinakuhjad kohalikus pruugis). Need sai tubli Rein kuu lpuks siiski traktoripkatsiga ra veetud. Vedas idaserva suurde kuhja, et talvel neile tuli otsa panna. Mis parata, heina peab kll maade korrashoiu huvides tegema, ent laiult minema vedu ei tasu end ra.
Veel ks kummastav asjaolu: Hanikatsi d sealses elumajas pole pris tavamistusega seletatavad. Parem ma ei ritagi.

Hanikatsi on Eesti tammerikkamaid maakilde. Tol prastlunal ma aga kike seda veel ei teadnud. Kraami majas sisse seadnud, suundusin esimesele avastusretkele. Jalamaid taipasin, kui vhe ma olin seni Hanikatsit tundnud. Nii niteks polnud mul vhimatki aimu Pllume tammikust. igupoolest on neid seal suisa kaks: lemine ja alumine. lemine tammikutukk on eriti ligitmbav, tuletab iseranis meelde lhisvahemerelisi metsi. Liigid on kll teised, ent sja phjamaiselt vaeselt lepa-kaseliselt Hiiumaalt saabununa sealne ldpilt lausa vapustas.
Pllume krgem osa kujutab endast kahe heinamaa vahelist kivilasudega seljandikku, kivide samblaste turjade vahel haljendas ohtralt rna moega haisvaid kurerehasid, viimased ietpid roosatamas. Valdavaks osutusid kadakad ja tammed, sekka ka vahtraid ning kontpuuvsa. Kesk-Euroopa lubjaste menlvade tammesegametsadele iseloomulik verev kontpuu juab Kagu-Hiiumaal oma loodusliku levila phjapiirile, sestap lisas ta Pllumel toredat lunale omast vrtsi.
Tammikuvilusse kulgesid pllukiviaiad. Nlvast alla minnes ilmus hulgana jalakaid, kes on Hanikatsil millegiprast haruldaseks jnud; edasi tuli juba valdavalt prna-salumets. Kuid mina olin eesktt lummatud tammepuudest. Need vast ainult kuni kmme meetrit krged limalt rssakad sgavkorbalised krssid mjusid otse muinasjutuliselt. ks teistest tsedam puu oli oma tve alaosa pressinud le roosa graniitkivilahmaka, krval punaviljaline viirpuu.
Sraseid peatuma sundivaid looduspilte vis Hanikatsil leida kogu ndala vltel. Kas vi Pllume alumises tammikus. See oli viljakam, sarapuine-angervaksaline ning sestap olid ka tammed sirgunud mrksa vimsamateks, laiu uhkeimateks. Siin elas ks eriti eakas, tnja voltiskorbase tvega tammett, pressides jonnakalt peale teda ahistavale kivirahnule. Kaljutamm!
Hanikatsi ongi vast eelkige iidsete tammede saar. Kui Hiiumaal on mu lemmik Trkma limasajas ohvritamm, siis Hanikatsile on seda tpi maalilisi tammi jagunud kamaluga. Ma kisin tol ndalal kigi nende juures korduvalt, ent tundsin ikka imestust. Kuidas kll see maakild on nnda arusaamatult rikas, samal ajal kui krval terve suur Hiiumaa ilmutab vaoshoitud, kasinat phjamaist palet?
Hanikatsi vahest kige suurejoonelisemad tammed jvad elumaja juurde. ks on maja krval roigasaia veeres, paeludes oma wiiraltliku siluetiga. Teine tse tt jb lauda krvale. See on iseprane kaheharuline tnjas laiu pliselanik. Eriti hea vaade ldises vargses kinnikasvamises avaneb talle nlva alt. Nii tsedat masajat puud ei tohikski siin kandis kasvada! Pigem rndab mte Aafrika ahvileivapuude peale. Paar eakat tammekrssi elab veel lauda juures, knitades le kadakavsa ja tuletades jllegi meelde maastikke luna pool Alpe.
ige kll, niisugused ksikute tammedega lambakadastikud valitsevad iseranis Cresi saarel. Kuigi linud kevadel seal kies ma nii toekaid tegelasi ei silmanudki. Plusspunkt Hanikatsile!
Enne kui kirjeldan Rootsimaa metsa, kus samuti leidub plistammi, mainin ra he eriti omamoodi tamme, kes kasvab hoovis, vrskelt taastatud paekivise paargu naabruses. Ta pole kll teab mis vana ega toekas, ent jtab juba kaugelt veidra mulje. Tamm nib imelikult lopsakas, lausa lunamaine. Lhemalt vaadates selgus, et lehed oleks nagu sootuks teise tammeliigi omad: sellised mne madala mara hlmaga. Vga ilus puu. Mistagi korjasin ma sellelt iseralikult tammevormilt hulga trusid kaasa, et need Hiiumaal mulda pista.
Kllap on seda tpi tammesid mujalgi Eestis ksjagu. Niteks isend Krdla rannas vi paar vana puud Raplamaal Kehtna pargis, kus nad tavaliste hredate tammede krval loovad vga lopsakaid varjulisi vrasid. Samas tundub, et isenditi on nende lehekuju rmiselt muutlik. Pooleldi naljatades viks ksida, kas Eestis hakkab kujunema oma tamme alamliik.

Rootsimaa muinasmets. Laiu lunapoolmikul asub veel ks Hanikatsi tippude tippe Rootsimaa mets. Ma teadsin laiu lunaotsa viivat lambakadastiku rada, sellerseid kaski ning kolme plistamme (ks eriti vgev). htlasi teadsin lunaotsa kadastikku noorte pealetungivate tammedega, mis on hsti rmustav nhe: valguslembese tamme uuenemine siin areaali phjapiiril on ju suhteliselt vaevaline. Nnda vib loodetavasti ka aastasadade prast rkida Hanikatsist kui pliste tammede saarest.
Kuid Hanikatsi on ka suurte prnade saar, millest mul polnud seni aimugi. Nd, hetke ajel, pikasin prast lauta hele kitsukesele paremale viivale lambarajale. See keerutas kadakate vahel, prkus vastu kivirahne ning vana, valgust lbi paistva tvega tamme, et siis tusta paeklibusele seljandikule. Seal avanev rabas ja vaimustas oma ootamatusega.
Seljandikul kasvas ridamisi neli vimsat prna ning ks uhke kolmejalase tvelbimduga tamm. Eakaid, juba kuivama kippuvaid tammesid ning elujulisi uhkeid prnapuid leidus veel siin-seal ringlevatel seljandikukaartel.
Tekkelt kujutavad need vanu mere kuhjatud rannavalle, mille vahel paiknevad lagedamana psinud niisked lohud. Pinnas pole kuigi viljakas, ometi on see paeklibune merekntsamaa suutnud kasvatada Hanikatsi kige suuremad prnapuud. Kndisin mda siuglevaid seljandikke, nautisin ilusate pliste puude seltsi, mber juba veidi kollendav noorem prna-kasemets.
Tsedatel tvedel, maad mda roomavatel juurtel, kadakaokstel ning rahnudel haljendas rohesametjas sammal, luues maalilise kontrasti varisenud kuldpruuni prnalehevaibaga. Oli veidi unenoline tunne. See oli muinasmets, Rootsimaa muinasmets. Hanikatsi prnahiiud kippusid mu silmis htkki varjutama isegi Saarnaki haruldaselt ilusat prnasalu. Kuidas nad kll sedasi siin kasvama on jnud? Vrastavalt isemoodi ja uskumatu tundus see maastik.
Hiljem sain teada, et Tiit Leito oletuse jrgi olevat need puud istutatud ammustel aegadel lammastele varjuandjaks. Kllap nnda oligi. Aga kes oleks toona vinud kujutleda, millised toredused neist kord sirguvad! Nd justkui ei viibinukski karmil meretuultele avatud laiul, vaid kusagil viljakal sisemaal.
Seda jrsem tundus leminek nende suurte puude kaitsvast rpest tuulisele lnerannale, kissrele. Pike kadus ning korraga oli kik nii sgisene. Meri rullis laineid karedale rannale, uhtus vlja vrske rohelise meriheina linte ning pruuni adru. he hetkega olin tagasi keset phjamaist loodust. Ometi tabas paremat otsiv silm sealtsamast rannakadastikust noori julisi tammesid ja prnasid. Laialehine mets tungib peale ka Hanikatsi lunaosas!
Svenevates sgismeeleoludes tundus see rand siiski natuke liiga lage, hall ja kledavitu. Jalad kandsid iseenesest tagasi tuulevarju. Mda kollendama lnud kaskedest, veel varjukate roheliste prnavrade alla. Seekord paelusid mind Hanikatsil jgitult selle laiu metsad ja puud.

Idaserva liigirikkad lehtpsakadastikud. Mida pev edasi, seda enam veendusin, et niisugust teist maalappi pole kusagil mujal Eestis, rkimata siis lunapoolsetest Baltimaadest, kus meie lihtlabased kadastikud on suisa haruldus. Hanikatsi on Vahase tammedega pikitud kadastike ja Abruka salulehtmetsa koondportree, aga temas on veel midagi. Ta on pindalalt vike, kuid looduse mitmekesisuse poolest limalt suur.
Eelloetletu krval leidsin ma aina midagi lisaks. Niteks laiu loodeotsas kasvas hsti kidur Sarve poolsaarelik klibukaasik, tis kunagiste tormide heidetud pehkinud kntsavalle. Maas roomas kummaline prnaliaanide rgastik, korraks kerkides, et mssida endasse kivirahnu, seejrel tagasi maadligi vajudes. Peenikesed kasevibalikud, klibu ja kollasekirjaline liaanjate prnade sasipundar sellist pilti annab mujalt otsida!
Samas algas kohe salumets. Selle teises, idapoolses kljes leidus paari meetri krgune varjuline kivine menlv prna-vahtra-tammepuistuga. Alusmetsas valitses magesstar. See paik peitis endas ntsket loopsu ning tolle serval vist laiu ainsat maarjasnajalgade kasvukohta. Metssead olid kogu puudealuse viimseni les sonkinud, ainsa haljusena pidasid vapralt vastu snajalgade puhmikud kaunite kaarduvate lehelehtritega.
Tiesti isemoodi oli ka Hanikatsi lnetippu viiv jalgrada. See sukeldus krgete rohekates toonides kumavate kadakamride vahele, taamal paistmas tuulik. Sedalaadi roheluse vahele surutus seostus mneti Alhambra pgatud jugapuualleedega.
Kuid sellega polnud Hanikatsi rikkused veel sugugi ammendunud. Alles kuuendal laiupeval sattusin idaotsa, Allikasrele. Siin tungisid lambakadastikus peale Hanikatsile ebatpilised mnnid. Neid peab hakkama harvendama! Muidu kaob tulevikus lambakadastik ja hvib ka see lehtpsa-sibljak. Sibljakiks nimetatakse Balkanil heitlehiseid vserikke, vastandina igihaljastele makjatele. Need on vga iseloomulikud niteks Cresi saarele.
Nd leidsin Hanikatsil vliselt tiesti samalaadse maastikutbi: liigirikas kuni nelja meetri krgune lehtpuutihnik, kadakatest lbi pimitud. Vaid tammed ja pihlad, siin-seal ka mnd ja saar ulatusid krgemale. Lausa uskumatu, kuivrd hte laadi pilte suudab loodus luua, hoolimata ratust vahemaast, hoolimata teistsugusest kliimast. Muidugi on liigid Hanikatsi Allikasre ja Pskuma otsa sibljakkides sootuks teised. Hbedase lopsaka punase kadaka asemel on harilik kadakas, karvase tamme asemel harilik tamm, kalju-trnpuud asendab harilik trnpuu jne.
See lammastest pgatud niidulappidega vsamaastik nis lputult suure aiana, mille kitsad rajad kandsid aina uute vaadete ning soppideni. Huvitav, kas mujal Lne-Eestis on lepea veel teist nii suurt ala, kus kadastik on pigem lirikkalik lehtpsastik? Seal leidub kontpuid ja paakspuid, kuslapuid, magesstraid ning kibuvitsu, unapuid ja tammesid, ka viirpuid; peamiselt vohavad aga mustaviljalised rssakad trnpuud, le kige annavad tooni punaste viljade ning mihklikuu lpul ka punetavate lehtedega lodjapuud. Olin valmis toona ja olen nus praegugi kinnitama: seesugune lammaste hooldatud lodjapuu-trnpuukadastik on ks kauneimaid maastikke, mida ldse vib kujutleda. Paaril viimasel laiupeval ritasin ma neisse sibljakkidesse sukelduda nii tihti kui vhegi vimalik. eldagu mis tahes, aga mnikord ei saa ilu teps kllalt.
Muide, selle vraprase sibljaki asemel viks vlja melda mingi toreda eestikeelse termini. Seda laadi Hanikatsi lodjapuu-trnpuukadastik on eraldi maastikutp ja vriks oma nimetust. Vserik vi rapik jb ebamraseks, aga lihtsalt kadastik see ka ei ole. Kes lhikese klava nime vlja mtleb, andku mullegi teada!

Sgis judis ka Hanikatsile. rasiduaeg lhenes vramatult, suvest oli kiiresti saamas sgis. Tulles olid metsad veel rmsalt suvehaljad, nd lisandus iga pevaga aina enam kpset kollast. Kased lkendasid, prnad kirjasid end kuldlapiliseks. Ainult Pllume rssakas tammik psis sna muutumatuna, nagu oleksid need puud igihaljad. Ent ilmad nitasid oma hvardavat palet nendegi varjus. Kiskus ha tuulisemaks, hk kohises, iilid peksid maja plekk-katust ning rebisid vihaselt rohtu.
Koos lindude rnde ajaga kippus vgisi hinge endast olenematu igatsus. Vliselt vib ju Hanikatsi olla vga lunaeuroopalik, ent siin ei piisa paarikmnest verstast, et juda sootuks teise taimestikuvndisse, igihaljastesse iilekstammemetsadesse, nagu see on vimalik Aadria mere res Istria poolsaare rannikul vi Luna-Cresil. Hanikatsi on kild vga kaugele phja sattunud lunat, mis talvel raagub ja mattub paratamatult lumme, meri ta mber vaikib, pugedes jkaane alla peitu.
Kui erilaadsed vivad olla selle maalapikese aastaajad! Ma olen ninud maikuist Hanikatsit, mil puhkenud salatrohelisest salumetsa rkkas laululindude koor kaugele merele. Olen ninud suvist heinateo-Hanikatsit. Ja nd olen ninud teda lekpsevana, varasgises. Kuid jvangistuses Hanikatsi jtan ma vahele. Las ta magab pealegi minust puutumatult, minust ngemata oma talveund. Pealegi hakkavad pikad pimedad htud ja d Hanikatsi elumajas liialt nrvikavale. Kummaline vastuolu valitseb selle sbraliku ilmega saarekese ning tema inimprandiga maja vahel. Maja, kus siti pole asjad kunagi sellised, kui pevasel ajal selge mistusega endale kinnitada ritad.
Tuul kogus judu, ent sellest hoolimata otsustasime tagasi Hiiu mandrile seilata, jmata ootama veel hullemat. Hanikatsi ja Saarnaki varjus rullusime niisama, edelatuulele ktte judnult podistas paat hoogsalt vastu Vinamere laineid. Saime kiiresti lbimrjaks. Ometi oli kodu poole sit ilus. Mdusime vga lhedalt Salinmme lhikonna vikelaidudest, mille punakad graniitrahnused rannad, pihelgased kadastikud ksikute jalakatega ning tihe mnnisalu kujundasid minus arvamuse, et see on Eesti kige kaunim saarestikusopp.
Aga ei olnud seal enam sellist lunamaist lehtpsaste-puude rikkust nagu maha jnud Hanikatsil. Tollel iseralikul maalapil avastasin, et graafika on siiski pris kiretu looming ja leidsin lpuks ometi vrvide meelelise maailma, mida luendile pda. Ega asjata ole parimad maastikumaalijad ammust aega kiiganud lunamaa ja selle valguse poole. nneks leidub lunamaiseid meeleolupilte, ka lunamaist tugevat valgust sdasuviti siinsamaski, meie lnesaarestikus.
Paat prntsus Salinmme poole. Iga prntsakaga paiskus le paadi ja meie jrjekordne soolane veepilv. Ja igal sel hetkel tekkis htupikese paistel jupike vrvilist vikerkaart, laskudes just tpselt meie paadi ahtrisse.

Tapio Vares (1976) ttab Hiiu Lehe toimetuses, kirjutab looduslugusid ja joonistab.



Tapio Vares
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012