Oli august 1961. Asusin tööle Urissaare metsaülemana. Ees ootas mind Arno Kukk, Nigula looduskaitseala esimene juhataja. Tema oli EPA metsandusteaduskonna lõpetanud kaks aastat enne mind. Arnol oli aastaid 27, minul 24.
Elamu ja kontorina kasutati õigeusu kirikule kuuluvat ärklikorrusega maja. Ruume oli piisavalt ja sinna asutas end elama ka Arno. Tema tööpaik oli aga vana talumaja, mis peagi asendati „Rakvere sauna” tüüpi majaga, kus eksponeeriti looduskaitseala vaatamisväärsusi Arno tehtud fotodel.
Arno Kukk oli fanaatik taimeuurija-taimetundja ja tahtis neid teadmisi huvilistele edasi anda. Ta tassis raba ohtlikesse kohtadesse laudu, et näidata haruldasi taimi. Kord küsisin, kas ta tunned kõiki metsas ja rabas kasvavaid taimi. Arno vastas: „Ütle, mis värvi on õis, siis küll.” Ta oli värvipime. Oma teadmisi ja herbaariume tutvustas ta ühtelugu ekskursioonidel, kuhu sai ennast kirja panna Urissaare metskonna telefonil. Tali ja Massiaru koolis abistas ta loodusõpetajaid.

Tööle sõitis Arno Turisti jalgrattaga, kaelas fotoaparaat ja jahipüss, jalas pika säärega kummikud. Järgmisel aastal sai ta Kilingi-Nõmme metsamajandilt mootorratta K-125. Liikumismarsruut oli Urissaare–Massiaru–Tuuliku + Järve–Järve, umbes 25 km. Talvel, kui suuskadel sai sõita otse üle raba, tuli läbida umbkaudu 10 km.
Kirglikel töötegijatel ei ole tööaeg kunagi üksikasjalikult kavandatud. Arnole meeldis alatihti vestelda kohalike elanikega eluolust ja Nigula rabast. Võib-olla sellepärast jäi kellelegi mulje, et Arnol on palju vaba aega. Need jutud jõudsid ka Arnoni, ta elas neid väga rängalt üle. Päris sageli ei tulnud töökohast isegi ööseks koju, sest kaitseala ainukese töötajana oli tal väga palju tegemist.
Vähesel vabal ajal korraldasime filmiõhtutel ka tantsupidusid. Jalga keerutati põhiliselt Arno akordioni- ja kandlelugude saatel. Tantsumees ta ei olnud ja ilmselt seetõttu tundis ta daamidega suheldes alaväärsust, ehkki tegi ka sel alal pikkamööda edusamme.

Ühel 1963. aasta juunikuu päeval helistati Kilingi-Nõmme metsamajandist, et Arno Kukk peab homme ilmuma Tallinna metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse kolleegiumi ette. Hiljem selgus, et samal õhtul, suheldes Massiaru kooliõpetajatega, oli Arno saanud teada, et teda on otsustatud üle viia tööle teisele looduskaitsealale ja Nigula kaitsealale on juba määratud uus juhataja. Samal õhtul sai Arno õrna vastulöögi ka daamide rindel.
Need kaks üheaegset lööki said talle saatuslikuks. Tallinna Arno ei sõitnud. Oma hüvastijätukirjas nimetas ta muude põhjuste hulgas kaht seika: keda tahtsin mina, see ei tahtnud mind, ja kes tahtis mind, seda ei tahtnud mina; olen siinsete inimestega harjunud ega taha mujale tööle minna.
Nigula looduskaitseala rajaja oli läinud Toonela teele.

Mart Reim (1938) oli Urissaare metskonna metsaülem 1961–1967.


Arno Kuke (1936–1963) trükitööde nimestik

Kukk, Arno 1959. Mõnede metsa alustaimestiku liikide juurestusest erinevates metsa kasvukohatüüpides. Diplomitöö. EPA metsanduse ja hüdromelioratsiooni teaduskond, Tartu. 51+lisad.
Kukk, Arno 1962. Nigula Riiklik Looduskaitseala ja sellel teostatavad teaduslikud vaatlused. – Kaar, Elmar (toim.). Metsanduslike objektide looduskaitse küsimusi. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituut, Tartu: 57–63.
Kukk, Arno 1962. The Nigula National Park as a specimen peatland. – Masing, Viktor (Ed.). Water depostits and wetlands require conservation. Academy of Sciences of the Estonian S.S.R, Commission for Nature Conservation, Tallinn: 56–59.
Kukk, Arno; Masing, Viktor 1964. Nigula raba. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. (Sama ka vene keeles.)
Kukk, Arno 1967. Mõnede alustaimestiku liikide juurestikust erinevates metsakasvukohtatüüpides. – Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 58: 101–112.