Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa ajalugu EL 2011/05
Rohkem kui neli aastakmmet

1. mrtsil 1872, kui USA kongress asutas maailma esimese rahvuspargi, Yellowstonei, ning president Ulysses S. Grant allkirjastas asjaomase seaduse, ei teatud Eesti- ega Liivimaal sellest sndmusest midagi. 2. mrtsi Perno Postimees avaldas esilehel tavaprase mistujutu ning vlisuudistes Ameerikamaad ei mainitudki.

Eestimaal oli kaks aastat tagasi, 1870, kiku antud esimene raudteeliin Peterburist Tallinna kaudu Paldiskisse ning 1872. aastal asutati Eesti kirjameeste selts. Mujalgi Euroopas ei leidnud see sndmus suurt thelepanu, sest omigi toimetusi oli piisavalt. Hiljuti oli lppenud jrjekordne Preisi-Prantsuse sda ning Preisi kuningas Wilhelm I oli Versaille lossis kroonitud pidulikult Saksa keisriks. Venemaa keisritroonil istus Aleksander II. Hilisem Preisi looduskaitsetegelane Hugo Conwentz, kelle tegevus mjutas looduskaitsemtte arengut ka Eesti- ja Liivimaal, oli sel ajal vaid 15-aastane. Alles 39 aastat hiljem, 24. mail 1909 luuakse Euroopa esimesed rahvuspargid Rootsis. Eesti esimese rahvuspargi loomiseni jb veel 99 aastat.

Millal tpselt esimesed teabekillud Ameerika rahvusparkidest Eestisse judsid, pole teada. Kooliuuenduslane Johannes Kis on 1923. aastal ajakirjas Loodus suure hinaga kirjutanud Phja-Ameerika hendriikide natsionaalparkidest: Yellowstoneist, Yosemiteist ja Suurest kanjonist. Ta arutleb: Ei tule imestada, et just Ameerikas looduskaitse suuremduliselt lbi on viidud. Plist maapinda kultuuriliseks otstarbeks mber luues puutus ameeriklane otse rgloodusega kokku, tundis paremini kui keegi teine looduse mju kultuuri arenemises ja oskas ka omalt poolt loodust hinnata [5].
Hiljem on siin-seal mainitud, et Eestiski viks teiste riikide eeskujul luua riigiparke, kuid see jigi uitmtteks. Tenoliselt leiti 1930. aastail ldiselt, et Eestis pole vimalik reserveerida looduskaitsele suuri maa-alasid [10]. Toona rhutati Ameerika hendriikide rahvusparke tutvustades just nende tohutut suurust [5].
1938. aasta loodushoiuseadus hgustas looduskaitse mistet: pearhk langes kodukaunistamisele, s.o. heakorrale, haljastusele ning maastikuhooldusele ja -kujundamisele. Looduskaitsega seostati ka turismikorraldust ja loomakaitset. Tsisemalt rahvuspargile melda ji aegagi napiks, sest algas sda.
Peale Rootsi sai siiski veel ks Eesti naaberriik enne sda oma esimese rahvuspargi: Soomes asutati 1938. aastal Pyhatunturi rahvuspark, mis tnapeval on osa Pyh-Luostost. Teised naabrid jid rongist maha nagu meiegi: esimene rahvuspark Saksamaal asutati alles 1970 (Baieri metsa rahvuspark), Ltis 1973 (Koiva ehk Gauja rahvuspark), Leedus 1974 (Auktaitija rahvuspark) ja Venemaal 1983 (Soti rahvuspark ja Losini Ostrovi rahvuspark Moskvas).

Snnivalud

1957. aastal legaliseeriti okupeeritud Eestis riiklik looduskaitse seadusega Eesti NSV looduse kaitsest. Tolles lhikeses dokumendis on kne all vaid loodusvrtuste kaitse ja teaduslik uurimine, kultuuriprandit pole mainitud. Teatav erand oli tehtud looduse objektidele (pargid, puistud, jed, jrved jne.), mis otseselt ei ole loodusmlestusmrgid, kuid mis vajavad silitamist teaduslikel, kultuurilistel vi esteetilistel kaalutlustel [2].
Kigi seejrel taasloodud vi loodud kaitsealade kaitse-eesmrk oligi just looduskaitse. Teine oluline rahvuskultuuri alustala, muinsuskaitse, seadustati sjajrgses Eestis alles neli aastat hiljem, 1961. aastal, kuid selles dokumendis polnud omakorda mainitud loodusobjekte [1].
Nn. Hrutovi sula vimaldas tasahilju hakata looma vabahendusi ning vliskontakte. 1958. aastal kutsus Jaan Eilart ellu Tartu lipilaste looduskaitseringi, kuid Lahemaa jaoks otsustavaks sai tema eestvttel 1966. aastal rajatud Eesti looduskaitse selts. Sinna koondus hulk kultuuritegelasi ning rahvuslikumalt meelestatud valitsusametnikke. Nende seast tasub esile tsta okupeeritud Eesti pikaajalist pllumajandusministrit ja seejrel Eesti NSV ministrite nukogu esimehe esimest asetitjat (tnapevases mistes asepeaministrit) Edgar Tnuristi, kelle toetuseta poleks Lahemaa rahvusparki sndinud ning kes aitas selle arengule innukalt kaasa kuni oma surmani.
Jaan Eilartil nnestus osaleda 1969. aastal rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) 10. peaassambleel New Delhis, kus piiritleti rahvuspargi miste. Veidi lhendatult klas see nii: rahvuspark on suur ala, (1) mille loodust ei ole inimene olulisel mral muutnud, mille loodus pakub erilist teaduslikku, hariduslikku ja puhkehuvi vi kus on lihtsalt vga ilus loodusmaastik; (2) kus riigi valitsus on hoolitsenud, et loodust ei rikutaks, ning thusalt kujundanud lugupidamist hoitavatesse loodus- vi esteetilistesse vrtustesse; (3) alale lubatakse klastajaid loomingulistel, ppe-, kultuurilistel ja puhke-eesmrkidel, arvestades seejuures erinudeid [11].

Ent Lahemaa rahvuspargi loomise eeltd olid alanud juba varem, Eilarti enda snutsi 1967. aastal [3]. Alusuuringutes osales palju loodusteadlasi kindlasti tuleb nimetada geograafe Endel Varepit ja Elle Linkrust ning etnoloog Jri Linnust , aga ka Tartu lipilaste looduskaitseringi liikmeid. Nii valmis juba asutamisajaks Endel Tappo ja Veljo Ranniku koostatud Lahemaa rahvuspargi organiseerimise ja planeerimise skeem, mis sisaldas muu hulgas funktsionaalset tsoneeringut: eri kaitsevndite asupaiku ja kaitse-eesmrke.
Mistagi pidi loodav rahvuspark saama heakskiidu Moskvast: seda laadi kaitsealasid Nukogude Liidus ju veel polnud. Rajatavate riigiasutuste nimetused tuli loomulikult koosklastada ka kommunistliku parteiga. Tli totas tuua snahend rahvuspark (vn. национальный парк): rahvuslikesse ettevtmistesse suhtuti teatavasti suure umbusuga. Psterngaks sai leid Vladimir Lenini (Uljanovi) teostest. Too oli enne Esimest maailmasda veitsis maapaos olles mrganud kohalikes lehtedes rahvuspargi asutamise mttevahetust ning sama sna oma tekstides kasutanud [3]. Nii polnud keskvimul enam vimalust rahvuspargi loomist takistada.
Tihtipeale on vaieldud, miks esimese rahvuspargi koht valiti just Harju- ja Virumaa piirile. Tpse te on mdunud ajad ja lahkunud inimesed ilmselt juba kaasa viinud, kirjutistes tuleb phjusena esile vaid piirkonna ainulaadne loodus ja selle mitmekesisus. Juba 1938 oli Lahemaal kaitse alla vetud Tiirukari, 1939. aastal lvi ja Looduse saar. 1930. aastail oli siin loodud ka kaitsemetsi: niteks 1935. aastal umbes 18 hektarit Oruveski jrve res [13]. Viitna jrve mbruses oli aga pllutministri korraldusega juba 1925. aastal jetud 47,6 hektarit rahvapargiks rahvapidude pidamise kohaks , kus muu hulgas oli keelatud metsa raiuda [8]. 1957. aastal oli kaitse alla vetud umbes 665 hektarit Valgeje orgu Vanakla ja Kotka vahelisel ligul hilisema rahvuspargi sdames. See org oli kindlasti ks phjus, miks rahvuspargi loojad just siin kandis laiemalt ringi hakkasid vaatama.

Eesti ja kogu Nukogude Liidu esimene rahvuspark asutati 1. juunil 1971. Esimeseks direktoriks sai Ilmar Epner ning asedirektoriks (peametsalemaks) Arne Kaasik.

19711981: eneseleidmine

Lahemaal toimuvat kajastati ajakirjanduses tihti. Eesti Looduse 1971. aasta mainumber algab rubriigiga Lugejate ksimustele vastab, kus tunti huvi: Mida kujutab endast Lahemaa rahvuspark? Mille poolest ta erineb meie looduskaitsealadest ja maastikulistest kaitsealadest?. Vastusest loeme:
[---] Senistest kaitsealadest erineb ta eelkige seetttu, et looduse silitamise krval seisavad thtsal kohal nii looduslike kui ka kultuuriloolis-etnograafiliste vaatamisvrsuste tutvustamine ja rahvuspargi teatud piirkondades puhketingimuste loomine [9].

Selles lauses on ra eldud kogu Lahemaa edasise arengu dilemma: tasakaalu otsingud loodus- ja kultuuriprandiga seotud tegevuse vahel. Juba rahvusparki ette valmistades oli kiiresti jutud otsusele, et kaitsma hakatakse mlemat. Nii suurel alal polekski teisiti saanud: rahvusparki haarati ju terveid aleveid ja klasid. See phimte lks kokku ka Eesti looduskaitse seltsi arusaamaga looduse ja selles tegutseva inimese harmooniast, mille juured olid ilmselt juba 1938. aasta loodushoiuseaduses.
Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse ministri esimene asetitja Feliks Nmmsalu on 1981. aastal vitnud: hes ksimuses oldi aga juba algusest saadik hisel seisukohal meie rahvuspargis tuleb peathelepanu prata looduse kaitsele. Kik muu peab olema sellest tulenev vi teisejrguline. See eesmrk on olnud domineeriv rahvusparkide saja-aastase ajaloo vltel, see on jnud domineerima ka Lahemaal. Teiseks teesiks Lahemaa rajamisel oli Rahvuspark rahva jaoks!. [---] probleemid on Lahemaal lahendatud rahvuspargi funktsionaalse tsoneerimise teel. Turistidele thendab see reservaatide klastamise tielikku keeldu, loodusmaastike majandustsoonide piiratud klastamist ekskursioonidena ja looduse pperadu kasutades ning puhketsoonide piiramatut klastamist. [---] Looduse uurimine, teaduslik t, on vajalik ja mdapsmatu [---], kuid htlasi peab ka Lahemaa ise olema ppevahendiks koolidele ja krgkoolidele. Ta peab kujunema noorsoole looduse tunnetamise ja austamise kohaks. Lahemaa demonstreerib meile tugevaid sidemeid inimese ja looduse vahel; siin kaitstakse ja silitatakse mitte ksnes loodust, vaid ka ajaloo- ja kultuurimlestisi [---] [12]. Enam-vhem samu mtteid vljendas Eesti Looduse Lahemaa 10 aasta juubeli erinumbris rahvuspargi direktor Ilmar Epner [6].
Autorile tundub ometi, et kik loojad ja hilisemad asjaosalised polnud looduskaitse esmathtsusest htviisi aru saanud. ldsusele on eriti 1970. aastate lpust alates hakanud jma mulje, et Lahemaal kaitstakse esmajrjekorras ehitisi ja rahvakunsti.

Kohe alguses hakati hoolega koguma vanavara, inventeerima taluarhitektuuri ja elustama rahvakombeid. Vga populaarseks said Lahemaa jaanituled ja rahvamuusikud. Juliselt hakati taastama nii talu- (Altja Uustalu jt.) kui ka misahooneid. 1973. aastal anti rahvuspargi haldajatele le tollal rmas Palmse misasda: esimene, mis Eestis kompleksselt taastati.
1973. aastal loodi Lahemaa rahvuspargi fond: tnapeva mistes sihtasutus, mille kaudu said Eesti riigiettevtted toetada rahvuspargi tegevust, sealhulgas restaureerimistid. Fondi juhtis Eesti NSV rahandusminister, hilisem Tallinna linna titevkomitee esimees (linnapea) Albert Norak.
Tanel Moora ja Vello Lugas hakkasid juba rahvuspargi algaastail vlja kaevama ja inventeerima muistiseid, kogudes vrt teavet Eesti esiajaloo kohta. Lahemaal leidub kolm vga vana asustuskeskust: Muuksi-Uuri, Vihasoo-Palmse ja Sagadi-Vihula [vt. ka 7].

Merd rahvusparki ei hlmatud. Eesti okupatsioonivalitsusel polnud selleks volitusi, merd haldas Nukogude Liidu keskvalitsus Moskvas. Meri hlmati alles 1991. aastal vahetult enne Eesti taasiseseisvumist, seadusega Lahemaa rahvuspargi kohta.

Kaunis kiiresti sai selgeks, et kige keerulisemaks kujuneb kaitsta metsi. Samuti maastikke ja randu ehitiste eest. Need valdkonnad on Lahemaal pidevalt vastuolusid tekitanud. Nd, 2011. aastal, vime rmuga nentida, et Lahemaa hed suurimad vrtused on endiselt metsad ja hoonestamata looduslikud rannad.
Metsade kaitse tagati enne Eesti taasiseseisvumist kahel moel. Esiteks loodi pris suured reservaadid, kus oli keelatud igasugune metsamajandus, samuti seente ja marjade korjamine vi leldse inimeste kimine.
Teiseks tagati kaitse metsakorralduskavadega, mida uuendati iga kmne aasta tagant. Nii kerkisid metsakaitse vaidlused vhemalt kord kmne aasta jooksul ha uuesti. Seejuures oli eriti oluline metsataksaatorite arusaam metsakaitsest, sest surve raiuda on Lahemaal tuntav olnud lbi aegade. Juba rahvuspargi algusest saadik on prkunud kaks maailmavaadet: tavaprane metsamajanduslik ja moodne looduskaitseline.
nneks misteti toonases metsakorralduskeskuses looduskaitse thtsust. Priit Kohava juhatusel ja Ivar Etverki vljattatud phimtete alusel valmis 1981. aastal looduskaitset toetav Lahemaa metsakorralduskava. Vaidlused aga jid ja kandusid edasi taasiseseisvunud Eestisse.

Hoonestus. Nukogude ajal asus suur osa Lahemaa rahvuspargist piiritsoonis, kus ei tohtinud eriloata liikuda. Seetttu ei olnud vimalik Lahemaa randu n.-. tasahilju tis hoonestada. Aeg-ajalt kerkisid kll les tsentraalsed ehituskavad: niteks plaaniti suvilaid tis ehitada rand Altja ja Mustoja vahel. nneks midagi sellist ei teostunud.
Vaidlused Lahemaa ehitusphimtete le aga ei andnudki selgeid tulemusi. Kuna Nukogude Eestis korraldati ruumilist planeerimist ksnes linnade ja alevite kohta, siis pti Lahemaal ehitusphimtteid ja -reegleid kehtestada ametkondlikult. Need plaaniti mrkida niteks rahvuspargi arenduskavasse kahjuks ei nnestunud kikehlmavaid ehitusphimtteid vlja ttada.
Rahvuspargi juhtkond seadis ehitistele vaid lihtsaid ldnudeid katuse kaldenurga, akende jms. kohta, mis olid vlja ttatud koos Fredi Tompsiga. Pti jrgida ka ajaloolist hoonestustihedust ning uede struktuuri. Needki vaidlused kandusid edasi taasiseseisvunud Eestisse, niteks ld- ja detailplaneeringute menetlustesse.

Tollast aega iseloomustab tsentraliseeritus. Juba 1972. aastal rajati Lahemaa teaduslik-tehniline nukogu, kus oli 12 osakonda ja kuhu oli haaratud sadakond eri uurimisasutuste teadlast, kunstnikku ja ametnikku. Muu hulgas leidus nukogus kujutava kunsti, tarbekunsti, rahvaluule, etnograafia jms. sektsioon. Sellises raamistikus loodi tugev side teadusasutuste ja rahvuspargi halduskonna vahel. Teaduslik-tehnilist nukogu juhtis Edgar Tnurist, teadussekretr oli Ann Marvet. 1979. aastal muudeti see asutus Lahemaa rahvuspargi nukoguks.
Teaduslik-tehniline nukogu tegi alusuuringuid ka Lahemaa arenduskava tarbeks, mille koostamine tehti 1975. aastal lesandeks Eesti metsainstituudile. Td juhtis August rd, osalesid Ivar Etverk, Aino Kalda, Herbert Viiding jpt. Uuriti geomorfoloogiat, looduslikku ja tehnogeenset hdrogeoloogiat, siseveekogusid, mullastikku, taimi, metsi, loomi, arheoloogiat, arhitektuurivrtusi, asustuse ja pllumajanduse arengut. Ajaloolasel Enn Tarvelil valmis samal ajal mahukas piirkonna asustusloo uurimus Lahemaa ajalugu [14].

19811997: kpsusaastad

1981. aastal valminud arenduskava alusel jagati kogu rahvuspark loodusmaastikeks ja kultuurmaastikeks. Loodusmaastikud jaotati omakorda ld- ja erireiimiga aladeks ning reservaatideks. Kultuurmaastik aga jrgmiselt: alevid, pllumajandusalad, traditsioonilise maakasutusega klad, puhkealad, majandusmetsad ja erireiimiga alad [16].
August rd on 30 aastat tagasi mtisklenud: Kas uus arenduskava on nd nii tiuslik, et peab vastu pikemale ajaproovile? Et ta tugineb phjalikumale materjalile, siis peaks tema iga olema kahtlemata pikem kui eelmistel. Kuid igavene pole temagi. Kiirelt muutuvad elu nuded, tekivad uued arusaamad. Teaduse saavutused, majanduse areng nii rahvuspargis endas kui ka tema piiride taga tstatavad jrjest uusi probleeme, sunnivad aeg-ajalt kriitilise pilguga lbi vaatama kiki plaane ja projekte.
Uurimist Lahemaal peab jtkuma, kuid nd juba peamiselt rahvuspargi enda jududega. Vga olulised on pidevad vaatlused looduse seisundi ja selle muutuste jlgimiseks. Kigest sellest tuleb teha oma jreldused, et igesti suunata elu nii rahvuspargis kui ka mujal. Kujuneb ju rahvuspark omamoodi vrrelalaks, mille seisundi phjal saame elda, mis me mujal oleme looduse ja enda kahjuks viltu teinud [15].
Arenduskava pidas vastu kuni 1997. aastani, mil kinnitati uus kaitse-eeskiri.

1980. aastatesse ji veel paljugi: Palmse misakompleks avati klastajaile, limenukaks said folkloorifestival Viru Sru, seppade pevad ja mttetalgud, kuidas algul isemajandavas, seejrel juba iseseisvas Eestis rahvusparki arendada.
ks toonaste arutelude vili oli seadus Lahemaa rahvuspargi kohta, mis veti vastu 1991. aasta mrtsis, viis kuud enne Eesti taasiseseisvumist. Nagu eldud, haarati just selle seaduse jrgi rahvusparki ka mereala. Samuti oli seadust vaja, et tagada rahvuspargi jrjepidev tegevus poliitiliste muutuste tuultes. Seaduse koostajad pakkusid seadusandjale he viisi, kuidas suurkaitsealade kaitsekorraldust jtkata, areng lks aga teist teed: kaitsealade seadusi rohkem vastu ei vetud ning kaitsekorraldus kehtestati edaspidi kaitse-eeskirjaga. See kord kinnistus 1994. aasta kaitstavate loodusobjektide seaduses.

Riigi taasiseseisvumine paiskas rahvuspargi, nagu ka kogu looduskaitse, muutuste keerisesse. Maareform ti rahvusparki palju maa- ja metsaomanikke, omavalitsusreform tekitas laialdaste iguste ja kohustustega vallad, ruumiline planeerimine laienes kogu riigile ja muutusid metsamajanduse phimtted. Arenes ka igusriik: kik kaitsekorralduslikud piirangud, mis varem toimisid niteks arenduskava vi metsakorralduskavade alusel, tuli kinnitada seadusaktidega.
Kige keerukamaks kujunesid alguses suhted uute maaomanikega, samuti rahvuspargi haldajate ja omavalitsuste lesannete kokkusobitamine ruumilises planeerimises. Hoolimata tagasilkidest suudeti rahvuspargis ldjoontes hoida ra nii liigne raie kui ka hoonestus.

Alates 1997: le Eesti htsustatud kaitsephimtted

Riigi looduskaitse ei saa toimida nii, et iga kaitseala kaitsevndid ja kaitsekorraldus on tiesti isesugused. 1997. aasta kaitse-eeskiri jaotas Lahemaa sama tpi kaitsevnditeks nagu teised riigi kaitsealad. Samuti muutis see Lahemaa piire juba kolmandat korda prast asutamist. Rahvuspargist arvati vlja nii Loksa linn kui ka TallinnaNarva maantee. Maanteest luna poole jnud alale loodi iseseisvad Viitna maastikukaitseala ja Ohepalu looduskaitseala. Samuti tpsustus rahvuspargi mereala piir.

Kaitse-eesmrk seadis esiplaanile looduse nagu teistelgi kaitsealadel, muinsuskaitse ji tagaplaanile. Palmse misakompleks anti hallata vast loodud sihtasutusele Virumaa Muuseumid. Juba enne 1997. aastat olid erastatud kik teised rahvuspargi koosseisu kuulunud taastatud hooned.

Jrgnenud aastad tid halduses palju muutusi. 2005. aastal liideti Lahemaa rahvuspargi administratsioon riikliku looduskaitsekeskusega. See omakorda muudeti 2009. aastal keskkonnaametiks.

Prast reformi on Lahemaa klastus suurelt jaolt RMK korraldada. See on vga oluline muutus Lahemaa ajaloos. Kaitsekorraldust see kll ei mjuta, kuid tunda annab ldsuse aastakmnetega juurdunud arusaam, mis ei teinud vahet kaitsealal ega selle administratsioonil. Inimestele tundub nd kitselt, et rahvusparki justkui polegi enam, sest kiki Lahemaaga seotud probleeme ei ksitleta enam hes broohoones. Tegelikult ei tehtud seda varemgi: kaitseala administratsioon oli juba kaua enne reformi vaid ks paljudest Lahemaaga tegelenud asutustest.

Lpetuseks

Lahemaa rahvuspargi rajamine on ks Eesti looduskaitse tippsndmusi. Esimest korda tehti he kaitseala rajamiseks rmiselt tsist eeltd. Rahvuspark ti meie looduskaitsesse ka rahvusvahelise mtme: sidus Eesti looduskaitse kindlamalt kui kunagi varem maailma looduskaitsega. Lahemaad vib pidada inimese ja kaitseala koostoimimise esimeseks tsisemaks proovikiviks Eestis. Seda nii inimese igapevaelu, kultuuriprandi hoiu kui ka loodushariduse vaatenurgast. Palju sellist, mis meie tnapeva looduskaitses on igapevane ja arusaadav, on alguse saanud just Lahemaalt.

Rahvuspargi kogu arengulugu on vimatu kajastada ksnes mnel lehekljel. Siin artiklis on ptud tuua esile arengujooni, probleeme ja vrtusi, mis lbivad eri ajastuid. Viimasest kmnendist on juttu pgusalt, sest toimunu vajab veel settimist ning lahtimtestamist. Krvale on jetud rahvusvahelised suhted ning Lahemaa thtis roll looduskaitsemtte levikus nii Eestis kui ka vlismaal, eriti 1970.1980. aastate Nukogude Liidus. Pealiskaudselt sai le libisetud teadusuuringutest ja rahvakultuuri arendamisest.

Eelkige vriksid aga eraldi artiklit Lahemaa inimesed, kes on jnud suurte protsesside varju: nii rahvuspargi ttajad kui ka innukalt kaasa lnud kohalikud elanikud. Ja loomulikult needki paljud, kes on rahvuspargi heaks ttanud teadlase vi kultuuritegelasena, talgutel vi omaaegses lipilaste ehitusmalevas. Tnu vrib tegelikult kogu eesti rahvas, kes Lahemaad neil aastakmnetel on toetanud.

1. Eesti Nukogude Sotsialistliku vabariigi seadus Eesti NSV kultuurimlestiste kaitse kohta Eesti NSV lemnukogu Teataja, 1961, nr 23, art. 80.
2. Eesti Nukogude Sotsialistliku Vabariigi seadus Eesti NSV looduse kaitsest Eesti NSV lemnukogu neljanda koosseisu viies istungjrk 6.7. juunil 1957. Stenogramm. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk. 100.
3. Eilart, Jaan 1971. Rahvuspargid mdunus ja tnapeval. Eesti Loodus 9: 547.
4. Kaasik, Arne 1998. Development of Lahemaa National Park. Estonia Maritima, nr 3, lk. 171177.
5. Kis, Johannes 1996. petaja lesanded kodumaa looduse uurimises ja looduskaitses Kis, Johannes. Kooliraamat. Tartu: Ilmamaa, lk. 131.
6. Ksimustele vastab Lahemaa rahvuspargi direktor Ilmar Epner. Eesti Loodus, 1981, nr 6, lk. 366.
7. Lang, Valter 2000. Keskusest remaaks: Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja areng Vihasoo-Palmse piirkonnas Virumaal. Muinasaja teadus 7. Tallinn.
8. Loodushoid ja Turism, 1939, nr. 4, lk. 229.
9. Lugeja ksimustele vastab Heino Luik. Eesti Loodus, 1971, nr 5, lk 257.
10. Mathiesen, Andres 1937. Looduskaitse Eestis. Looduskaitse. Tallinn: Riigiparkide Valitsuse Kirjastus, 1. kide. lk. 1219.
11. Nmmsalu, Feliks 1977. Lahemaale sndis rahvuspark. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 14.
12. Nmmsalu, Feliks 1981. Rahvusparkide rahvusvahelistest kontseptsioonidest ja nende organiseerimise praktikatest. Etverk, Ivar (koost.) Lahemaa uurimised. I: Rahvuspargi loodus. Tallinn: Valgus, lk 1516.
13. Riigi Teataja, 1935, nr 70, art. 616.
14. Tarvel, Enn 1983 (2. trkk 1993). Lahemaa ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat.
15. rd, August; Etverk, Ivar 1981. Rahvuspargi arenduskava mis ja miks? Eesti Loodus 6: 373.
16. rd, August 1988. Lahemaa rahvuspargi funktsionaalne tsoneering ja kaitsereiimi alused. Etverk, Ivar (koost.) Lahemaa uurimused. III: Rahvuspargi looduse inventeerimine. Tallinn: Valgus. lk 514.

Teet Koitjrv (1963) on looduskaitse- ja omavalitsustegelane.

----------------------------------------------------------------------------
LISAKAST:

Arne Kaasik on 1998. aastal jaotanud Lahemaa rahvuspargi ajaloo viide ajajrku [4]. Veidi ldistades ja tpsustades eristaksin nd jrgmised etapid:

19671971: ettevalmistus
19711981: eneseleidmine
19711975: algusaastad
19751981: arenduskava koostamine
19811997: kpsusaastad
19811991: rahulik areng
19911997: kiirete muutuste aeg
Alates 1997: le Eesti htsustatud kaitsephimtted
19972005: iseseisev administratsioon jtkab
Alates 2006: looduskaitse haldusreformide keerises



Teet Koitjrv
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012