Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa loodus EL 2011/05
Samblike erakordne liigirikkus

Eesti kaitsealadest on kige paremini uuritud Lahemaa rahvuspargi samblikke. Esimesed andmed prinevad juba 1932. aastast, mil Lahemaa praegusel territooriumil kogus samblikke Hilja Lippmaa. Praeguseks on siinselt alalt teada 392 liiki samblikke ehk Eesti samblikest ligi pooled.

Lahemaalt on samblikke kogunud 37 inimest, selle tenduseks on Tartu likooli loodusmuuseumis talletatavad ligikaudu 1700 herbaareksemplari. Rahvuspargi samblikest on valminud mitu ksikirjalist levaadet [1, 2, 9] ning siinsete metsade samblikukooslusi on analsitud mitmes teadusartiklis [3, 5, 7].
Lahemaa rahvuspargist on ndseks teada 392 liiki samblikke [2], mis hlmab Eesti samblikest peaaegu poole (44%) [6]. Suure liigirikkuse tagab helt poolt territooriumi suurus (72 510 ha), teiselt poolt elupaikade, sealhulgas inimese tekitatud elupaikade rohkus [4]. Vanad leht- ja segametsad, luited ja rabad, misapargid ja alleed, rndrahnud ja lubjakivid on samblikele elutingimuste poolest soodsad paigad.
Liigirikaste samblikukoosluste kujunemisele on oluline ka kasvukoha kvaliteet, muu hulgas puhas, saastumata hk, eri kasvupindade rohkus ning ka elupaiga koloogiline jrjepidevus. Lahemaal on need tingimused olemas.

Mrkimisvrselt palju kasvab Lahemaal Eesti punase raamatu ohu- ja ohulhedasse kategooriasse kuuluvaid liike (68), haruldasi samblikke (40), vriselupaikade tunnusliike (26) ja Eesti kaitstavate samblike nimistusse kuuluvaid liike (21) [2].
Selliseid thelepanuvrseid taksoneid on koguni 85 liiki 22% kigist Lahemaalt leitud samblikest.
Valdav osa rahvuspargi kaitsealustest samblikest on epifdid, kes kasvavad peamiselt vhese inimmjuga metsades vanadel leht- vi okaspuudel. Vanadelt kuuskedelt vime leida habemena rippuva niitja rihmsambliku (Ramalina thrausta), jmedatelt haabadelt haava-tardsambliku (Leptogium saturninum) ning eakate lehtpuude sammaldunud jalamitelt kv-neersambliku (Nephroma resupinatum).
Ka metsast kujundatud vanades parkides vib nha mitut kaitsealust liiki. Palmse pargi laialehistel puudel kasvab harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) ja kuuskedel pikk lhnasamblik (Evernia divaricata).

Samas vib inimtegevusest mjutatud puistu muutuda ebasobivaks metsatingimustega kohastunud samblikuliikidele. Niteks Sagadi pargist oli 1958. aastal teada mitu vanadele metsadele iseloomulikku liiki: niitjas rihmsamblik, kare (Usnea barbata) ja Wasmuthi habesamblik (U. wasmuthii), keda kordusuuringutel 50 aastat hiljem enam ei leitud [2].
Lahemaa vanad, valguskllased ja rndrahnurikkad palumetsad pakuvad vrtuslikku elupaika epiliitsetele samblikele. ks huvipakkuvamaid on Ksmu poolsaare palumets, mille suurematel ja viksematel rndrahnudel kasvavad teiste epiliitide seas khar pruunsamblik (Melanelia panniformis), lumisamblik Pertusaria corallina ja kruupsamblik Micarea sylvicola, mis on ainuleiud Eestis [8].
Rndrahne asustavaid samblikke ohustavad kividel ronimine ja tallamine. Samblikud on pikaealised ja kasvavad aeglaselt, mistttu samblikukoosluste taastumiseks kulub aastakmneid.

Mohni saar on Lahemaa kige pnevam paik samblike uurijatele. Mohni saare samblikukooslused on Eestis ainulaadsed, kuna saarel kasvab palju valdavalt phjapoolse levikuga arktoalpiinseid liike. Sellelt vrdlemisi vikeselt, 62 hektari suuruselt maalapilt Eru lahes on teada 168 samblike taksonit.
Saare kivisele maastikule lisavad vrvi rndrahne ja veeriseid asustavad samblikud kividel kasvavad peaaegu pooled (40%) Mohni saarelt leitud samblikuliikidest. Mohni saare liivaluidete rndrahnudel kasvavad lbisegi kahvatukollast vrvi phja- ja koldsamblikud (Arctoparmelia ja Xanthoparmelia), hallid lapiksamblikud (Parmelia), pruunid ja mustjaspruunid pruun- ning ruugsamblikud (Melanelia ja Neofuscelia).
Eriti silmatorkav on mustjate kivikrvade ehk krvsamblike (Umbilicaria) ohtrus. Peale Eestis tavaliste krvsamblikele leidub Mohni saare rndrahnudel kuus Eestis haruldast vi vga ohustatud krvsambliku liiki [2].
Ka Mohni saart kohati lausaliselt kattev veeris on vrvikirev ja liigirikas. Kui rndrahnudel valitsevad lehtja tallusega samblikud, siis veerisel annavad tooni peamiselt kooriksamblikud, niteks kaartsamblikud (Rhizocarpon) ja nsasamblikud (Lecidea). Erandiks on teise kaitsekategooriasse kuuluv vikeste liibuvate lehtjate hlmadega Mougeot koldsamblik (Xanthoparmelia mougeotii), kes siin eelistab kasvada luidete ja veerisevallide vikestel maratel kividel [2].
Mohni saare luidetel levib liigirikas maapinnasamblike kooslus, kus domineerivad pdra- ja porosamblikud (Cladina ja Cladonia) ning kosamblikud (Cetraria). Eestis tavaliste samblike seas leidub seal ka kaitsealuseid vi ohustatud liike, niteks pisi-tinasamblikku (Stereocaulon condensatum).
Luidete samblikke ohustab nii luidete kinnikasvamine kui ka liigne tallamine. Seetttu peab iga huviline, kes sel erakordse loodusega saarel kib, teadvustama, et tema jetud jalajlg hapras samblikuvaibas on nhtav veel aastaid.
Kuigi Lahemaa rahvuspargist on samblikke kogutud aastakmneid, on iga uurimisretk kaasa toonud thelepanuvrseid leide: uusi haruldaste liikide leiukohti vi koguni Eestist seni leidmata liike. Alati on lisandunud thelepanekuid muutustest, mis on toimunud eelmise ja praeguse retke vahepeal. Seetttu on Lahemaa samblikuhuvilistele endistviisi pnev paik.

1. Jaanits (Sander), Enel 1976. Lahemaa rahvuspargi samblike floora. Diplomit. Ksikiri T MI botaanika osakonnas.
2. Jriado, Inga; Suija, Ave 2008. Lahemaa samblike inventuur. Projekti nr. 111/6, 0378816040832/TA KIK lpparuanne. Ksikiri T MI botaanika osakonnas.
3. Jriado, Inga et al. 2009. Diversity of epiphytic lichens in boreo-nemoral forests on the North-Estonian limestone escarpment: the effect of tree level factors and local environmental conditions. Lichenologist 41: 116.
4. Leito, Tiit jt. 2007. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto.
5. Martin, Ljudmilla; Martin, Jri 2000. Epiftsed suursamblikud Kirde-Eesti metsades. husaaste ja metsad Kirde-Eestis tstuspiirkonnas. Metsanduslikud uurimused 33: 186198.
6. Randlane, Tiina et al. 2009. Lichenized, lichenicolous and allied fungi of Estonia. Ver. December 30, 2009 http://esamba.bo.bg.ut.ee/checklist/checklist-2009/home.php
7. Сандер, Энел 1984. Эпифитные лишайники Лахемааского национального парка. Мартин, Юри (ред.) Флора и группировки низших растений в природных и антропогенных экстремальных условиях среды. Академия наук Эстонской ССР, Таллин: 173186.
8. Suija, Ave et al. 2009. New Estonian records: Lichenized and lichenicolous fungi. Folia Cryptogamica Estonica 46: 8386.
9. Suislepp, Kadri 2008. Lahemaa Rahvuspargi lihhenofloora. Bakalaureuset. Ksikiri T MI botaanika osakonnas.

Inga Jriado (1975) ja Ave Suija (1969) on Tartu likooli koloogia ja maateaduste instituudi mkoloogia ppetooli teadurid.



Inga Jriado, Ave Suija
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012