Esimese augusti õhtul, pärast järjekordset vihmahoogu märjas rohus veetilku makrotades torkas ühtäkki rohurohelisel foonil silma üks erksavärviline täpike. Lähemal uurimisel osutus see pisikeseks,vaevu üle sentimeetri pikkuseks tirtsuks. Aga kui seni nähtud suuremad või tillemad eri liikidest tirtsud on ikka tavapäraselt olnud oma keskkonda sulanduvalt rohelist, pruuni või hallikat tooni, siis seekord silmatud tirts oli hoopistükkis teistmoodi: erkroosa, nii roosa kui miski – või keski – üleüldse olla saab. Sellist värvi rohutirtsu minuarust ei peaks üldse olemas olema – kui, siis ehk lelupoe vitriinis või multifilmis, mitte päriselus. Aga ometi ta oli.

Hetke mõttevälgatus haruldasest või koguni senitundmatust liigist kustus küll kohe: nii tähelepanuväärt värvi putukaliik vaevalt olnuks seni avastamata, pealegi oli ta samasuguste, aga „õiget värvi” tirtsude hulgas ainuke säärane. Ja ülepea – et et sellist värvi ihuga putuk võiks eduka liigina eksisteerida, peaks ta kestaalune küllap pulbitsema kas kantaridiinist või miskist muust vängest mürgist, mida tirtsudel teadupärast ju ei ole.

Mõnikord võivat ka heinakuhjast nõela leida. Tõsi ta on. Juhtus, et paar päeva hiljem tegin tuttavale rohumaale jälle asja. Koht oli meeles ja – sealsamas ta ikka veel oligi. Pisut ehk suurem ja tumedam, vahest lillakamgi, kasvatanud väiksed tiivalestad, muidu aga ikka tema: roosa mis roosa. Meelele tükkis mitu vastuseta küsimust. Kas „valet värvi” isendeid tuleb putukate hulgas ette tõepoolest nii haruharva, kui me näeme, või see vaid tundub nii, kuna eripärased isendid vist satuvad tavalisest kiiremalt kellegi toidulauale. Mis võiks olla sellise värvusanomaalia põhjus? Kui esimesel kohtumisel kaalusin ka võimalust, et nähtu võiks vast olla vaegmoondega putuka kestumisaegne ajutine „roosa ihu periood”, siis kummatigi osutus roosa värv püsivaks.
Aga sel lool on varuks ka hämmastav epiloog. Sellessamas paigas (Järvamaal Nurmsi külas) taas 27. augustil ringi vaadates hakkas täpipealt samas kohas silma jällegi miskit roosat, mis sedapuhku osutus minu arust päriselt ebatavaliseks lutikaks. Taas umbes sentimeetri pikkuseks. Kuigi tean, et lutikaliikide seas ka punaseid ette tuleb, tundus tolle punaroosa värv ometi tavatu. Kas siis võis roosat värvi põhjustav tegur peituda keskkonnas? Selles, et seal, üsna mu koduõue all oleval rohumaal pole kunagi mingeid pesti- ega herbitsiide või vängeid väetisi pruugitud, olen päris veendunud.
Toimetus palus kommentaari entomoloogidelt, vastuseks juhatati meid internetti, kust leiab omajagu teateid ja pilte roosade ja purpurpunaste tirtsude kohta (nt. guugeldades otsingufraasi „pink grasshopper”; eriti uhke näide: http://bugguide.net/node/view/32354). Tundub, et selline omapärane värvusvorm võib noorjärkudes ette tulla ka tavalistel tirtsuliikidel, näiteks lühitiib-rohutirtsul (Chorthippus parallelus) või kahevärvilisel rohutirtsul (C. brunneus). Küllap on tegu mingi samalaadse pigmendi arenguhälbega nagu albinism: tumedamad pigmendid ei kujune välja ning lasevad heledamatel silma torgata. Elevust on roosad tirtsud tekitanud igatahes palju, eriti lastes. Ka roosasid lutikaid jäi veebiavaruses silma, tõsi, märksa vähem. Mati Martini sõnutsi tuleb roosat värvust üpris sageli ette teistelgi vaegmoondega putukatel, näiteks tsikaadilistel.
Tirtsude ja lutikate rohekas või pruun värvus on evolutsioonis välja kujunenud eelkõige kaitseks nägemise abil saaki otsivate röövloomade, näiteks lindude eest. Küllap võib siit tõesti otsida vastust, miks roosat värvusvormi kohtab harva ning üksnes noorukeste tirtsude seas: lapsed pole paraku ainsad, kellele nende püüdmine rõõmu pakub. Kas ja mil moel keskkond roosasid putukaid esile kutsub, selle kohta ei õnnestunud teavet leida.